Eile õhtul oli tuju vaadata midagi hästi kerget, nii et valituks sai (Steni poolt, muide) "Pahad emad". See on siis see film, mis peaks kõnetama kõiki minusuguseid lapsevanemaid, kes tööl käivad ning selle kõrvalt veel last kasvatada üritavad ... aga ei kõnetanud.
Mitte, et film halb oleks olnud, tegemist oli kvaliteetse ja tüüpilise Hollywoodi toodanguga, kus sai naerda (aga mitte nutta). Eriti meeldis mulle üks dialoog, kus kanaemmed küsivad peategelaselt kuidas ta suudab oma lapsed (12- ja ee, 10-aastane?) terveks päevaks üksi jätta ning kui too vastab, et raha on ju ka vaja teenida, vaatavad teda kaasatundvalt. Aga isegi see dialoog, kuigi ma ise seda sadu ja sadu kordi läbi olen elanud, ei kõnetanud mind. Ma tean, et ma olengi pika taibuga kõige suhtes, mis puudutab läbi lillede vihjamist (näiteks kingivad kõik mulle juba pool aastat järjest erinevaid šampoone, huvitav küll, miks?), nii et võimalik, et see film oli tegelikult mõeldud vihjena kõikidele emadele, aga mina igatahes aru ei saanud. Ma olen nimelt seisukohal, et lapsevanemate headust ei defineeri laste peale kulutatud summa, küpsetatud juurikate arv või see, kui palju lapsi tal üldse on, vaid oma lapse tundmine ja temast aru saamine. Armastus loomulikult ka, aga see on juba loogiline. Näiteks peetakse mingis ringkonnas kindlasti halvaks sellist ema, kes oma lapse nii vara lasteaeda paneb, aga minu lapse jaoks oli see parim otsus üldse. Või siis tervislik toit – mina oma maanaise aruga leian, et see on loogiline, kui süüakse normaalset ja korralikku kodutoitu ja vahel ka veidi maiustusi, mitte ei minda hulluks toitainete ja kalorite loendamisega. Sellised väikesed asjad ühesõnaga. Ma ei pea ennast halvaks ega ka mitte heaks, vaid lihtsalt tavaliseks inimeseks. Eks ma tahan loomulikult olla parem, kõiges tahaksin ma ju olla parem, kui ma olen, aga selleks kasutan ma teistsuguseid viise, kui filmis näidatuid. Näiteks tahan ma kasvatada Ernsti võimalikult stereotüübivabalt ja tarbimisvabalt, mistõttu ma a) ei osta talle palju mänguasju ja b) ei keela tal mängimast nn "tüdrukute asjadega". Ka proovin ma seada talle kindlaid piiranguid, kuid samas võimalikult vähe keelde, pakkuda talle nii palju lähedust, kui ta tahab, käia temaga võimalikult palju väljas ... sellised häääästi tavalised ja loogilised teguviisid, mis minu arvates teevad minust täiesti normaalse, ma ütleks isegi, et hea ema. Filmis aga kuhutati head ja halba nii stereotüüpselt, et voolas mööda minu külgi täielikult maha. Meelelahutusena tore, aga õppefilmina mõttetu.
Kui juba laste kasvatamise peale jutt läks, siis tegelikult mõned põhimõtted on mul veel, mida ma vähemalt viis aastat veel rakendada kavatsen - ma ei käi lapsega a) poes ja b) reisil. Punkt. Jääb kõigile rohkem närve alles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar