Eesti filmist

Vaatasin eile 2016. aasta filmi "Teesklejad" ja ... ei oskagi midagi öelda. Las ma teen kõigepealt hoppis neutraalse sisukokkuvõtte, äkki jõuan ennast selle jooksul koguda.

Mees ja naine sõidavad autoga. Vaikides loomulikult, sest eestlased ju teadupoolest ei räägi omavahel. Mingi hetk algab torm ja noh, kui mina oleks seal autos, siis ma kindlasti teeks mingi märkuse selle kohta, aga ei, mitte nemad – vaikus jätkub. Ilmselt on see selleks, et vaataja jõuaks ennast filmilainele viia ja sümboleid otsida. Igatahes, jõuab siis paarike mingisse majja (kuhu täpsemalt ja miks, seda ei mainita) ja hakkab seal ringi kolama ja asju näppima. Aa, mulle vahepeal meenus, et autos siiski korraks räägiti omavahel, midagi mingist sündimata lapsest, aga kuna dialoog oli Eesti filmile omaselt hääääästi pikkade pausidega, siis jõudsin ma selle unustada. Nii, majas sees ei toimu esialgu midagi, käiakse erinevates ruumides ja kommenteeritakse kellegi (ilmselt majaomaniku) rikkust. Dialoogidest, isegi neist vähestest, hõngub mingit tõrksust ja antipaatiat teineteise vastu, aga igaks juhuks ma nii põhjalikke järeldusi ei tee, sest ma olen näinud ka selliseid Eesti filme, kus om samasugused dialoogid, aga tegelased on teineteisesse hullupööra armunud.

Magamistoas viskutakse kohe voodile (aga loomulikult mitte SELLEKS, kamoon, laske nüüd atra seada) ja siis ütleb Mirtel Pohla (kes on peategelane), et siin on nii vaikne. TÄPSELT see, mida mina terve senise filmi mõelnud olin. Paraku aga ei tähenda see, et nüüd algaks tants ja trall, vaid hoopis veelgi enam vaikust. Ma arvan, et sel ajal peab vaataja taas sümboleid otsima ja mingeid punkte omavahel kokku panema, aga noh, mina seda ei teinud, vaid vaatasin niisama ilusat loodust. Loodus on seal tõesti ilus, kui nüüd kunstipoolt vaadata, kuid samas, kus Eestis siis pole ilus loodus? Maja see-eest, mida need peategelased imetlevad ja jumaldavad, on suht kole ja isikupäratu, aga RIKAS ja see tundub paarikesele hästi tähtis olevat. 

Vahepeal jõuab kätte järgmine päev ning paarike läheb randa. Vahepeal toimus kodus ka mingi tähendusrikas dialoog, mis andis aimu, et mehel on tööga kehvasti ja naine on sellepärast vist leilis. Vist, sest ega keegi ju ometi mingeid emotsioone väljendanud. Igatahes, rannas minnakse sõbralikult ujuma, aga äkki märkavad nad, et mingid pätid sorivad nende asjades. Naine paanitseb ja lükkab meest, et mine, mine, aja nad ära (selgusetuks jääb, miks ta ise ei lähe), aga mees tahab hoopis oodata, kuni need pätid ära lähevad, sest "paari rätiku pärast pole mõtet kangelast mängida". Kaldal tõuseb sellest muidugi draama, sest Mirtel Pohlat ikka täiega häiris see, et ta vees pidi ootama jne jne. Keset tüli kuulevad nad karjatust ning märkavad, et üks naine on mingi kivi otsas ronides viga saanud. Minnakse appi, kutsutakse külla ning mingi eriti suure usaldusmärgina palutakse veel neil võõrastel ööseks jääda. Tavapärane asi ju – ikka kutsuks mingid suvakad telkijad majja, mis pole üldse sinu oma. Priit Võigemast (tema on siis see teine peategelane) küll protesteerib hetkeks, aga ilmselgelt ei maksa mehe sõna seal majas midagi.

Vahepeal toimub siis lõimumine kahe paarikese vahel, mille käigus Mirtel Pohla otsustab majaomanikku teeselda. Oot, oot, hakkasin ma mõtlema – see on ju Eesti film ja Mirtel Pohla ja värki, miks keegi veel alasti ringi ei lippa? Õnneks saab mu küsimus kohe vastuse, sest Pohla heidab endalt riided ja läheb ujuma. Nende võõraste ees loomulikult. Pärast veab ta veel teise paarikese meespoole kuskile võssa et jätta kõikidele mulje, et nad tegelevad seal armastuse kõrgemate vormidega. Vahele pean mainima, et suur osa tegevusest toimub loomulikult vaikuses, sest ega keegi ju ometi küsi, kui teine alasti ringi jooksma hakkab või öösel kuhugi tihnikusse veab – ikka minnakse ja lubatakse ja vaadatakse jne. Kas tegelikult on ka eestlased nii apaatsed? Pärast jalutuskäiku, mille käigus Pohla end taas alasti võtab (sest miks mitte), minnakse tagasi majja. Sel hetkel otsustasin ma netist mingit arvustust lugeda, et samuti sümbolitest aru saada – mulle tundus, et neid on iga nurga peal, aga minu väike pea lihtsalt ei võta seda kõike. Ongi! Maja pidi olema sümbol, puhtad tööpinnad sümbol, mingi pikksilm ja lastetuba ja vettinud karumõmm ... Vaikus ka loomulikult. Lisaks lugesin ma, et tegemist on thrilleriga. Oookei.

Pärast arvustuse lugemist hakkasin uuesti vaatama ja vahepeal oli film ülehelikiirusel edasi läinud: mõlemad paarikesed on majas ja Pohla räägib teise paarikese naispoolele, et käis tolle mehega põõsas nihverdamas ning kas too ei tahaks tema mehega midagi sarnast. Priit Võigemastile saab sellest küllalt ning ta otsustab ära sõita, aga siis ikkagi ei sõida. Mõistlik. Vahepeal toimub veel mingit uimerdamist, aga siis istuvad kõik õhtusöögilauas ja sellel naisel (keda mängis vist Mari Abel), kellele räägiti, kuidas ta mees põõsas hooras, läheb kops üle maksa ning ta lööb oma mehele kahvli õlga. Kõik loomulikult ehmuvad ning Pohla hakkab vabandama, et oi, me tegime ju ainult nalja, ega me ju tegelikult kusagil põõsas käinud, see oli ju lihtsalt nali, kuidas te aru ei saa. Külalised seda nii naljakaks ei pea (huvitav küll, miks) ning Meelis Rämmeld (too on siis selle teise paarikese meespool) hakkab Pohlat ja Võigemasti mööda maja erinevate terariistadega taga ajama. Nood siis liduvad vannituppa ja hakkavad seal oma suhteprobleeme lahkama. Et miks nad ikka koos on, kui nad teineteist ei armasta – sellised tavapärased teemad, mida arutada, kui kirvemõrtsukas taga ajab. Samal ajal, kui nemad vannitoas vaidlevad, toimub maja peal hull möll ja klirin ja karjumine. Millalgi jääb aga kõik vaikseks ja siis julgevad nad välja tulla. Priit on vahepeal kusagilt püstoli saanud, nii et ilmselgelt on kohe julgem tunne. Teisest paarikesest pole aga kippu ega kõppu. Mida siis ikka teha, kui tagaajajad on kadunud – hakkame ise neid taga ajama! Seda nad loomulikult teevad, sõidavad lähedalasuvasse kämpingusse ja puha, aga ei leiagi noid, sest ÄKKI olid nad hoopis nende väljamõeldis? Müsteerium, müsteerium ja õnnelik lõpp.

***

Nii ja minu mõtted? Ma eelistaks vaadata selliseid filme, mis pole sümbolitest nii tiined, et tavainimene enam millestki aru ei saa. Teiseks (ja see ei puuduta vaid "Teesklejaid"): kes, kurat, neid idiootseid dialooge kirjutab? Kas nad tõesti pärast filmiüle vaadates ei näe, KUI ebareaalsed ja haiged need on? Mein Gott. Tulge inimeste hulka ja vaadake, kuidas inimesed päriselt suhtlevad.

Jõulud läbi

Vähemalt vabad päevad on läbi, jõulutralli jagub ilmselt uue aastani. Mõnus oli kodus vedeleda ja mitte midagi kasulikku teha. Lihtsalt lugeda, lapsega mängida, kui kõht juba selgroo külge kleepumas oli, ka natuke süüa teha ... Selleks puhkusepäevad ongi. Naljakas, mitte kordagi ei tekkinud mul seda tunnet, mis mul vanasti jube tihti vabadel päevadel oli: välja! Muidu jookseb elu eest ära. Mkm, elu jõuab oodata, kuni ma paar Rootsi krimkat läbi loen.

Kingivabad jõulud möödusid igati edukalt. Ma oleks viimasel hetkel murdunud ja Ernstile veel midagi (peale planeeritud kingi) kotti poetanud, aga õnneks on mu kasvatus tugevam kui ma ise: kui ma heldinult mänguasjapoes ringi vaatasin ja kleepsuraamatut valisin, teatas Ernst: "Ei võta siit midagi, läheme tädi Epu juurde!" Mulle tuli suisa pisar silma. Kinki suhtus ta ettevaatlikult, nagu ta ikka uutesse asjadesse suhtub, aga mängis sellega mõlemal jõulupühal andunult, nii et jess! Asja ette läks! Ning taas veendusin ma jõuludel selles, et enamik laste (vähemalt selliste kahe-kolmeaastaste) soovidest on vanemate poolt tingitud. Kust ta ise oskaks mingeid brändikaupu nõuda, kui keegi poleks talle öelnud, et oo, vau, kui lahe see on? Nii otsustasingi, et parim kink on koosveedetud aeg ja veetsin vägagi palju väga rõõmsat aega põrandal puslesid kokku pannes, legomaja ehitades ja bussi mängides. Ernst oli rõõmus. 

Ahjaa, Rootsis käisin ju ka! Tavaliselt on tükk tegu nuputamisega, KUHU täpselt selle vähese aja jooksul minna, mis kruiisil linnaavastamiseks on, aga seekord mitte, sest me läksime ...

... ABBA muuseumi. Ma valetaks, kui ma ennast tulihingeliseks ABBA fänniks tituleeriks, aga isegi minul oli seal tohutult lõbus. Mis siis veel tõelisel ABBA fännil? Muuseum oli üsna krõbeda sissepääsuhinnaga (ca 25€), aga tegemist jagus seal mitmeks tunniks. Sai viktoriine teha, karaoket laulda, niisama laulda, tantsida, laval koos ABBAga laulda ... Ja kellele laulmine ja tantsimine liiga aktiivsete meelelahutusviisidena tunduvad, saavad rahulikult pilte ja riideid vaadata ning infotahvleid lugeda. Mina eelistasin loomulikult tantsimist ja laulmist, sest noh, ma eelistan ALATI tantsimist ja laulmist. Muide, tasub tähele panna, et tegemist on sularahavaba muuseumiga, nii et kõik vahetatud Rootsi kroonid tasub targu koju jätta. Üldse olevat Stockholm aina enam ja enam muutumas pangakaardikesksemaks, mis ühest küljest on ju tore (minusugusele sularahafoobikule), aga teisest küljest ... ma kipun vanamutiliku tõrkega suhtuma igasugustesse uuendustesse – mis saab, kui masinavärk katki läheb või keegi süsteemi häkib või ... 

Rohkem me Rootsis teha ei jõudnudki. Laeval ma samuti suuremat osturallit ette ei võtnud, vaid piirdusin ühe väikese lagritsakotikesega. Stenile loomulikult, ma ise proovin suhkrutarbimist vähendada. Ma võiks sellest pikalt jahuda, aga ei, noored, see pole see aeg ja koht.

Nüüd on aasta lõpp lausa käega katsutav ja mul pole ausalt öeldes aastavahetuseks ühtegi plaani. Tähendab, esialgne plaan on olla kodus, proovida teha natuke peenemaid roogi ja siis (kui need peenemad road välja pole tulnud) minna linna peale ringi vaatama ja ilutulestikku nautima. Ilmselt mitte Vabaduse väljakule, sest mu elu on mulle veel kallis, aga võib-olla kuhugi mere äärde. Elame-näeme.

Seni aga teen tööd nagu üks korralik daam kunagi.

"November"

Ma lükkasin "Novembri" vaatamist pikalt edasi, sest ma eeldasin, et tegu on tüüpilise Eesti filmiga, mis on täis pikki pause, kaamost, ängi, sümboleid, tühja randa, puid jne jne. Eile aga olin nohusena kodus ja mõtlesin, et mis oleks parem viis nohu ravimiseks kui üks korralik ja sünge Eesti film?Asusin vaatama.

Mõneti ole mul õigus. Dialoogid olid ehteestifilmilikult ebareaalsed, täis pikki ja arusaamatuid pause, inimesed kõnelesid lihtlausetega, kõik kohad olid täis sümboleid ja kaamost ning loomulikult oli kogu film mustvalge. Mis mind aga täielikult hämmastas, oli ängi puudumine. Kõik ju viitas sellele – vastamata armastus(ed), sünge ja kunstiline pildikeel, Taavi Eelmaa ... otsin, mis ma otsin, aga ängi ei leia! Vastupidi, päris naljakas oli hoopis! Jäin lummatult vaatama, sest ma ei uskunud oma silmi. Poole peal muidugi keeras ikka tüüpiliseks vaikivaks Eesti filmiks ära ja siis ma juba nii lummatud ei olnud. Lõpp oli samas jällegi väga hea. Ei, tegelikult tahaksin ma "Novembrit" mõnele välismaalasele, kes enne Eestis käinud pole, näidata ja talle öelda, et me elamegi siin nii, vähemalt maal. Kuidas linnas elatakse, seda vaadaku "Sügisballist".

Eesti Laul 2018 - 1. poolfinaali laulud

Elina Nechayeva - "La Forza"

Kohati läks liigseks kriiskamiseks minu jaoks, aga samas kartsin ma hoopis hullemat, kui ma esitajat nägin. Mitte, et mul Elina vastu midagi oleks, see, kuidas ta "Raadiot" laulis, meeldis mulle väga, aga no pole ooper mu teetass ja ma eeldasin, et eks siit mingi ooperilaks tuleb. Keskelt lõi tümpsu ka sisse, nii et mulle meenus kohe mingi Evelin Samuel eurolaul (oli vist "Diamond of Night"). Ei midagi üllatavat, kui just lavashowga ei rabata, aga ma ei usu - raudselt seisab Elina pika kleidiga keset lava, tuul juustes.

Desiree - "On My Mind"

Tavaline raadiopopp, mis ilmselt kellelegi meelde ei jää. Või kui jääb, siis ainult see mantrana korrutatav refrääniosa, aga kes seda kus laulis ... Igav. Edasi nüüd vaevalt saab.
Täiendatud: proovisin just (5 minutit pärast kuulamist) laulu meenutada, aga no üldse ei meenu.

Miljardid - "Pseudoprobleem"

Esimest korda kuulsin seda laulu "Rahva oma kaitse" vahepalana ja toona mõtlesin, et appppppi, kui igav! Kerige edasi! Praegu kuulasin uuesti, teatava eelarvamusega muidugi, sest mulle ei meeldi eriti Marten Kuningas ja see, et ta endast nii palju arvab. Ikka on igav. Sõnad on muidugi head, aga neid võiks keegi hoopis luuletusena ette kanda, sest viis oli lihtsalt tüüpiline inin ja võiks olemata olla. Liiga hipsterlik minu jaoks, tähelepanu kipub hajuma.

Stig Rästa - "Home"

Algab täpselt nagu see mingi Prantsuse tšiki laul "Lolita", jätkub nagu Ed Sheeran (vist?) või nagu mõni teine välismaine lembelaulik, keda ma üldse ei kuula. Siit ka mu arvamus: laul on ju hea produktsiooniga, Stig suudab kindlasti laval suuri kutsikasilmi teha ja kitarriga naisi võrgutada, aga selleks, et mulle meeldida, on ikka rohkemat vaja, kui hüüda lavalt "Give a little love to me". Eurovisioonile iseenesest sobiks, ma juba kujutan ette, kuidas ta kitarriga laval istuks, ümber küünlad ja hulluvad naised. Mina eelistan aga natuke tooremat muusikat ja KUI viitsin, siis pärast näitan ka, millist.

Tiiu x Okym x Semy - "Näita oma energiat"

Oeh. Tahaks näha nüüd selle laulu lavaversiooni näha, kuigi raudselt mingi suvaline karglemine. Mulle ei meeldi sellised "oujee, oleme nii energilised" tüüpi laulud. Räpi vastu pole mul midagi, aga too üllitis meenutas millegipärast neid Skyplusi (?) tõlkelaule - sõnad olid lihtsalt nii kohutavad. 

Aden Ray - "Everybody's Dressed"

Oi, selle järgi tantsiks küll! Kuigi laulja hääl on nii nõrk ja kehv, et refrääni ajal hoidsin ma kõrvu kinni, siis mõnus rütm päästab. Teist korda muidugi ei viitsiks kuulata (refrään on ikka kohutavalt halb - ma loodan väga, et mitte taotuslikult), lõpp hakkab venima, aga tubli, et üritab! Ma kardan muidugi, et otse võib see refrään isegi veel kohutavam olla, aga elame, näeme.

Sibyl Vane - "Thousand Words"

Algus on paljutõotav, aga refään vajub ära. Minu maitse jaoks veidi liiga mažoorne, aga see on minu isiklik tragöödia - meeldivad ju mulle nt Kosmikud ja Metro Luminal, kes on ühed melanhoolsematest bändidest üldse. Aga tulles tagasi selle laulu juurde: kui ma ei teaks, et kõik Sibyl Vane'i laulud on sellised, siis ma täiega fännaks praegu, sest ometi üks laul, mis natuke meenutab rokki! Aga kuna ma tean, siis olen veidi pettunud.

Etnopatsy - "Külm"

Miks, miks peab igal aastal olema mingi etnolaul? Miks? Mulle üldse ei meeldi selline etnosült! Jube kurb on see, et lauljad on väga ilusate häältega ja kahtlemata ka musikaalsed - miks ennast sellise jura peale raisata? Sõnad on ka veidi lihtsakoelised ja see hella-hellatamine tekitab tülgastust. 

Iiris & Agoh - "Drop That Boogie"

Esimene emotsioon: nagu Nicky Minaj + Kesha ju! Kuulan edasi ja pettun. Iirisega olen ma lapsepõlves koos laulnud ja ma tean, et ta suudab ikka palju enamat kui see laul. See on aga pehmelt öeldes ... igav. Iiris võiks rohkem oma häälega mängida - tal on selline hääl, mis meeldib väga või ei meeldi üldse, aga on kahtlemata väga omapärane ja mängitav. Miks siis valida selline isikupäratu laul, mille isegi mina saaksin ära laulda? Kahju, ma ootasin enamat.

Vajé - "Laura (Walk With Me)"

Kõlab nagu mõni Rootsi bänd, Avicii või SHM ja kuna eelpoolnimetatud mulle meeldivad, siis miks mitte, võib kuulata küll. Poole peal muutub natuke igavaks ja hakkab häirima see, et ma oleks seda laulu justkui kusagil varem kuulnud. Aga kus? Ma jäingi hoopis sellele mõtlema ja seega ei suutnud laulule keskenduda.

***

Midagi eriliselt silmapaistvat polnudki, ei heas ega halvas mõttes. Aa, see etnojura oli, aga ilmselt kõikidele teistele see meeldib, mina olen lihtsalt imelik. Edasi saadaksin viimase laulu, Sibyl Vane'i ja Elina ka - mitte, et ta mulle meeldinud oleks, aga las inimene laulab, kui ilusti oskab. 

Aga endiselt - kuhu jäi kvaliteetne Eest metal ja rokk? Näited siin:

Kinkimisest

Mul on hea meel näha, et üha enam inimesi loobub jõulude ajal kinkide tegemisest ja pühendab tähelepanu hoopis näiteks heategevusele või siis lihtsalt oma kallitega koosviibimisele. See viib mu mõtted ja lootuse sinnani, et äkki, äkki kunagi ongi jõulud hoopis midagi muud kui kingipüha.

Mis kinkimises halba on? Tore on ju häid inimesi mõne ilusa asjaga meeles pidada! Tõesti, on küll tore. Mis aga pole tore, on see, kui inimesed, peas mantra "ma pean midagi kinkima, ma pean midagi kinkima", jooksevad mööda Prismat ja Selverit ning ostavad kokku asju, mis ei meeldi ei neile ega ka kingisaajatele. Või öelge mulle keegi, kellele meeldib laulev kuuseke? Ma ei tea kedagi. Enamasti maanduvad sellised õudused küll loosipakkides, mida IKKA VEEL millegipärast mõnelpool tehakse – miks pole veel aru saadud, et pole olemas sellist asja, nagu "universaalne kingitus"?

Ma toon näiteks enda. Ma olen näiteks kõigesööja, nii et ma võtan alati rõõmuga vastu igasugused söögiasjad, kommid ja šokolaadid ja kui ma isegi seda kõike ise ei tarbi, siis kodus on mul piisavalt isendeid, kes maiustustest vaimustuvad. Sama aga ei saa öelda igasuguste muude "neutraalsete kingituste" kohta, nagu näiteks küünlad, sokid, kruusid, ilusad nõud, dekoratsioonid jne jne. Küünlaid ma ei põleta, sest ma elan puitmajas (mille üks külg on põlenud) ja mul on paaniline hirm, et ma unustan küünla põlema ja siis põleb ka teine majakülg ära. Lisaks sellele ei talu ma lõhnaküünalde ega viirukite lõhna. Kruuse on mul kodus piisavalt ja ma rõõmustan ainult selliste kruuside üle, mis tulevad kaugelt maalt. Ilusad nõud .. no pole minus seda esteedigeeni! Ma ei oska absoluutselt hinnata selliseid asju! Kusjuures isegi raamatuid ei saa mulle kinkida, sest enamik meeldivaist on mul läbi loetud ja mingit jura, mida paraku hästi palju poelettidel on, ma ei taha. Nt elulood – üldse ei huvita. Kokaraamatud samuti mitte, sest kui ma midagi küpetada tahan, otsin vajaliku retsepti netist. 

Kui ma võtan veel mõne näite, siis mu emale ei saa kinkida neid kõigile meeldivaid šokolaadikarpe ja juustukomplekte, sest ta lihtsalt ei söö neid. St kes tahab, võib neid kinkida ikkagi, siis saan mina need endale :) Nali naljaks. Peaaegu sama lugu on mu mõlema õega, kes ei salli neid ülihäid haisvaid juuste. Veini ei joo meist keegi. Tegelikult ei saa meist kellelegi alkoholi kinkida, sest me tarbime seda ikka ülivähe. Kui üldse. Mu vend on igasuguse söögiga väga pirts ja sööb ainult sellist kraami, mis on keemiast üleujutatud ega maitse enam nagu söök. Sellised asjad on aga paraku nüüd poodidest pagendatud. Mida siis kinkida? Kinkekaarte? Mina armastan väga kinkekaarte (eriti raamatupoodide ja söögikohtade omi), aga ma tean ka inimesi, kellel kinkekaardid seisma jäävad, sest nad ei viitsi poodides käia.

Ühesõnaga, raske on see kingimajandus ja see on ka põhjuseks, miks meie pere on kingitegemisest loobunud. Teine põhjus on see, et ma olen elu jooksul saanud nii palju mõttetut saasta kingiks, mille puhul on kohe näha, et inimene pole kulutanud sekunditki mõtlemiseks, milline inimene ma olen – ükskord kinkis keegi mulle kaisulooma (ma olin siis juba täiskasvanud), teine jälle mingi feng shui raamatu, kolmas kokaraamatu (toona olin ma veel suurem kokkamispõlgur) ... Kahju hakkas kulutatud rahast ja sellest, et ma rõõmu teesklema pidin. 

***

Siia lõppu on ilmselt paslik mainida, et mu töökoht kinkis mulle parima kingi terves maailmas: palgatõusu!

Nimedest

Lugesin täna, et Ernst on kuni neljaastaste seas ainus omanimeline. Ma ei tea muidugi, kas see ka tõele vastab, aga kui vastab, siis väga äge igatahes. Ma mäletan täpselt hetke, mil mulle pähe turgatas, et Ernst võiks ikka Ernst olla: olin just kõrvale pannud tol hetkel lugemisel oleva Hemingway "Saarte hoovuses" ja lasin meie toonased nimevariandid peast läbi. Krt, ükski polnud nagu see ja kuigi ma ise oleksin tahtnud nime Otto, siis oleks see liiga imelik olnud, kui mõelda, kus ma töötan. Siis läks pilk raamatule ja peas lõi põlema pirnike: oot, oot, aga miks mitte Ernst? Edasine on ajalugu.

Ma ise olen selle valikuga väga rahul, aga ikka leidub inimesi, kes esimese asjana ohkavad: "Iiiissand, kui keeruline seda hääldada on!" No ja mis siis, mõtlen mina, sest ega ju praegused Ernstid kõik täiskasvanutena sündinud. Küll õpib! Ja õpibki, kuigi praegu kõlab tema suust fraas "Ernsti oma" pigem "Eesti oma", mis pole ka iseenesest halb. Tahtmatult olen ma andnud ka väga patriootliku nime. No ja mis raske hääldada – kõik nimed ei peagi olema mingid tuti-pluti lalinad, mõni võiks ikka tugev ja mehelik ka olla. 

Ma olen kindlasti enne ka jahunud nimedest, aga mu meelest on nimetrendid nii põnevad. Miks mingeid nimesid pannakse? Kuidas tekivad populaarsed nimed? Mu ema rääkis kunagi, et pärast seda, kui Eestis näidati seriaali "Neli tankisti ja koer", muutus tohutult populaarseks mehenimi Janek. Mingil hetkel olid jälle hästi populaarsed kaksiknimed. Praegu on vist jube popid igasugused hipsterinimed, mis on kas ise välja mõeldud, mingist teisest keelest võetud või siis jumal teab, kust leitud. Paar-viis aastat tagasi olid üsna popid vanad nimed. Mis järgmiseks?

Vaatasin ka statistikaametist, et vanusegrupis 0–4 on hästi popp ka minu nimi. Kui naljakas! Ma mäletan, et kooliajal mulle üldse ei meeldinud enda nimi, sest see tundus nii ... vana. Teised olid Liisid ja Kristid ja Katrinid ja siis mina. Madli. Mu koolist polnud mitte kellelegi sellist nime ja millegipärast see häiris mind. Egas midagi, mõistus polnud enda teha. Praegu olen ma väga rahul, sest endiselt pole see väga levinud nimi, aga samas ka piisavalt tuntud, et inimesed seda kirjutada oskaksid (kuigi mult on küsitud "kas igerkiga, ääää). Ja eatu. Ma vähemalt arvan, et see nimi sobib nii 28-aastasele kui ka 82-aastasele.

Vana inimese hädad

Kätte on jõudnud aeg, mida ma aastas kõige vähem ootan ehk kingipakkimise aeg. Tavaliselt õnnestub mul igasugustest pakkimistest ja meisterdamistest eemale hoida, kasutades oma täiskasvanuvabandust, aga kuna lasteaeda oli jõulupakki vaja ja millegipärast tahtsin ma ise pakkida, siis veetsin ma eile päris mitu head minutit vandudes ja paberit kärtsutades. Ja ma pidin pakkima raamatu. Raamatu! Selle pakkimisega saaks viieaastane ka hakkama. 

Meisterdamisgeen on tervest mu perekonnast mööda läinud – ainus, kes igasuguste nikerdamist rohkem vihkab kui mina, on mu õde. Tema hakkab nutma juba siis, kui kuuleb sõna "origami". Minul käivad lihtsalt vahel sellised hood, mil ma mõtlen, et äkki prooviks ja siis saan aru, et see oli väga vale idee. Ma olen lihtsalt sündinud lödinäpp, kes ei oska isegi endale patsi punuda! Jumal tänatud, et mul tütart pole, sest siis oleks vist teatav kohustus talle soenguid teha ja patse punuda, aga tema peaks a) käima ringi mingite jubedate patsidega või b) käima ringi sorakil juustega. Nagu ma isegi, sest enda juustega ei oska ma samuti midagi mõistlikku pihta hakata.

***

Ega mu ülejäänud keha just paremini funktsioneeri, aga see käib vist pigem eaga kaasas. Täna ärkasin liikumatu põlvega, nii et pidin oma tavapärase 3 km pikkuse töötee kõndima longates. Miks ta ei liigu? Kindlasti mitte liigse sportimise pärast, sest mind ei saa kindlasti süüdistada liigses sportimises. Vasak õlg valutab ka ja hammastest ma parem ei räägi.

Tõotavad tulla ilusad jõulud.

***

Aga tegelikult tõotavad ka. Pidustused ja bakhanaalid algavad juba neljapäeval lasteaia jõulupeoga ning jätkavad reedel tööjõulukaga. Siis on küpsetamisõhtu, Hilton, paar rahulikku (hahaa) tööpäeva ja siis juba Rootsi. Ja jõuluõhtu. Ja aastavahetus. Jõuluvaheaega tahaks, et ikka igale poole jõuda.

Kass

Kuigi mu eelmises postituses väljaplärtsatatud hüüe, et hiire vastu aitab ainult kass, oli lihtsalt esimene emotsioon, siis mida edasi ma mõtlesin, seda tõsisemaks ma muutusin. Aga miks meil ei võiks olla kass? Loomapidamiskogemus on nii mul kui ka Stenil olemas: temal oli kass, mul koer. Samuti olen ma üsna harjunud kassidega, sest a) mu emal on kass, b) mu õel on kass ja c) mu teisel õel on kaks kassi (küll mitte Tallinnas, vaid Tartus). See tähendab ka seda, et mitte kellelgi meist pole allergiat või viha kasside vastu. No ja Ernst ... tema suhtub kassidesse rahulikult. Kui me mu ema juurde läheme, siis ta enamasti ei tee kassist väljagi, heal juhul teatab mulle etteheitvalt, et "kiisu ei taha pai". Ma olen talle nimelt õpetanud, et loomadesse tuleb suhtuda austusega ja kui kass eest ära läheb, siis tahab ta rahu ja talle ei tohi järele joosta.

Aga hirmud on mul ka ja kui ma neile pikemalt mõtlen, siis hakkan ma kassivõtuotsuses aina enam ja enam kahtlema. 

- Ma olen tohutu suur loomaarmastaja ja see tähendab seda, et kui ma juba praegu mõtlen sellele, et mu potentsiaalne kass kunagi sureb ... ei, ma ei taha seda südamevalu. Pärast mu koera surma ei taha ma enam kunagi ühtegi koera võtta, äkki juhtub kassiga samamoodi?

- Looma pidamine on vastutus. SUUR vastutus. Ma ei taha teda võtta lihtsalt diivanikaunistuseks, ma tahan, et tal oleks võimalikult hea olla. Piisavalt hea söök, piisavalt seltsi, rahu ja vaikust. Me elame praegu üürikorteris ja kuigi omanik andis meile loa koduloom võtta, siis äkki me kolime ja äkki me järgmisesse kohta pole loomad oodatud?

- Me elame korteris ja tegelikult tundub mulle üsna julma ahistamisena kassi ainult korteris pidamine. Ta on ju loom ja tahab õues käia, aga meie korterike on kõigest 35 ruutu väike! Kus ta siis jookseb? Ja kuigi ma näen, et mu ema kass on korterieluga väga rahul, siis ikkagi. 

- Äkki. Äkki juhtub midagi kassiga? Äkki jääb ta haigeks? Murrab midagi ära? Ronib ahju? Hüppab aknast välja? Kakleb hiirega ja jääb kaotajaks? Loomaarst ei ole odav lõbu ja ma ei tahaks kunagi sattuda olukorda, kus mulle vaatavad korraga vastu hiiglaslik haiglaarve ja tühi rahakott. 

Nii et mida siis teha?

Hommik

Eile jooksis hiir läbi toa. Tänaseks on planeeritud a) Äärmiselt Põhjalik Suurpuhastus, b) mürgiga kogu elamise ülekülvamine, c) kassivõtt.

Puumajades on hiired paratamatud, aga see ei tähenda, et nad mulle meeldiksid. Ma loodan vaid, et see oli lihtsalt üks juhuslik külaline, kes, avastades, et meil ei vedelegi sööki igal pool, nukralt minema läks.

Ma tahaks ka olla vahel väike 28-aastane laps, kes kõik kohustused teiste kaela lükkab ja mina võiksin tegelda oma hobikestega. Istuksin kodus ja loeksin raamatuid ja teeksin instapilte/-videoid. Ja tegeleks igasuguste idiootsustega, kirjutaks foorumites õelaid kommentaare ja ... ma ei tea, millega tänapäeva lumehelbekesed tegelevad? Igatahes, nali naljaks, kuigi vahel on täiskasvanuelu raske (eriti neil hetkedel, kui hiirt püüdma peab), siis muidu on ju päris äge. 

***

Rõõmu ka: meil oli tööl laomüük ning ma sain 2 kleiti ja 1 hommikumantli kokku 3,50 euro eest. Kas pole elu ilus?

Hambaravi

Mu elus on pm kaks erinevat perioodi:

– aeg, mil ma käin hambaravil;
– aeg, mil ma ei käi hambaravil.

Praegu on käsil too esimene periood. Eile käisin suure hirmuga hambaarsti juures, lahkusin sealt 82 euro võrra vaesemana ja pean veel jaanuaris tagasi minema. Midagi pole teha: nutan, lähen ja maksan. Ja kardan, sest mul on infantiilne hirm hambaarstide ees. 

Aga ma hakkasin hoopis mõtlema sellele, mida teevad need inimesed, kes peaksid samuti minema hambaarstile, aga rahakotis ulub tuul ja lihtsalt pole seda 82 eurot? Või vähematki? Kui isegi järelmaksu summa käib üle jõu või kui järelmaksu ei saagi? Mida teevad need inimesed, kui neil hakkab hammas valutama? Alati võib ju anda hästi abistava soovituse, et oleks pidanud ikka varem hambaarsti juurde minema ja kogu aeg hoolsalt kontrollis käima jne jne, aga ega see alati aita ka: mul nt kukkus poolteist aastat tagasi esmapilgul täiesti tervest hambast hiiglaslik tükk ära ja see põletik, mille tõttu mul sügisel hammas välja tõmmati, tekkis samuti üleöö. Pärast rasedust on paljudel samuti mineraalivarud üsna otsakorral ja hambad kipuvad lagunema – mida siis teha? Hambavaluga eriti kaua vastu ei pea ja tasuta saab abi vaid äärmiselt hullul juhul.

Elu on keeruline.

Jõulukuu

Räige peavalu on. Ma just kallasin omale vett pähe, et seda kuidagigi leevendada. Aitas küll, aga ainult hetkeks.

(Võtsin peavalutabletti, aga pidin kohe tualettruumi jooksma seda välja oksendama).

Täna lähen hambaarstile. Ilmselt ei vaja mu kehv tuju rohkem põhjendusi. Huvitav, kuidas suhtuks hambaarst sellesse, kui mul keset puurimist süda pahaks läheks?

***

Jõuluaeg toob esile kaht tüüpi inimesi: ühed, kes juba septembris hakkavad jõululaule ümisema, on ööl vastu 1. detsembrit stardipakkudel, et lõppude lõpuks saaks jõulukaunistused välja võtta, ja teised, kes kasutavad tervet detsembrikuud selleks, et kogu maailmale teada anda, kui mõttetud ikka jõulud on, kui mõttetud on kõik jõulukaunistused ja kingitused ja inimesed, kes jõule armastavad on ka lollid ja üleüldse on kõik üks suur tarbimine.

Ja siis olen mina, kellel on sügavalt suva, kuidas teised jõule veedavad. Peaasi, et mind millekski ei sunnita. Ma olen kingistressist loobunud, aga jõulupidude ja kaunistamise tralli teen ma rõõmsalt kaasa, sest mulle meeldib. Isegi päkapikud on meie kodus igahommikused külalised, sest lasteaias on isegi nädalakavas sees, et arutatakse, mida päkapikud tõid ja ma ei taha, et Ernst peaks tundma ennast tõrjutuna. Niisiis on igal hommikul saapa sees väike maiustus.

***

Jõulupeod! Mulle meeldib enda töökoha jõulupoliitika, et minnakse koos kuhugi heasse restorani sööma. Ei mingeid nõmedaid ühismeisterdamisi või kontserte või loosipakke või muud iba, mis mulle külmavärinaid tekitavad – lihtsalt hea söök ja meeldiv seltskond. Sel aastal läheme näiteks Olde Hansasse. Ma juba sajaga ootan, sest ise ma nii kallites restoranides käia ei jaksa, aga luksust tahaks ikkagi nautida. Aga! Mul on ju üks töökoht veel ja selle jõulupidu toimub Hiltonis! Seal peaks luksust oksendamiseni saama. Lisaks veel lasteaia jõulupidu, kodune istumine, väike reis Rootsi, jõuluooper Ernstiga ... Tegemisi peaks jaguma. Ühe hea sõbrannaga teeme ka oma jõuluõhtu, mil me piparkoogimuffineid teeme. Muide, kas pole nii, et kui kodus on umbes kaheaastane või veidi vanem laps, siis tahetakse koos igasuguseid nunnusid asju teha, näiteks piparkooke? Noh, ma mõtlesin ka, et päästaks Ernsti meisterdamisikaldusest – ostsin piparkoogitaina, kraamisin vormid lagedale ... ja siis tegin ise piparkooke ja kaunistasin neid ka üksi. Ernst vaatas pealt ja keeldus kaunistamisest. Ma ei tea, miks ma arvasin, et MINU laps huvitub söögitegemisest ja meisterdamisest?


Aastavahetuseks pole küll plaane, aga sinna on ka aega. Peaasi, et oleks õlut ja ilutulestikku ja head muusikat. Oih, kas ma tegin nüüd alkoholireklaami? 

Eneseanalüüs

Vahepeal on kiirem tööaeg läbi saanud ja seega on mind vallanud mõnus rammestus tehtud tööst. MA ei tea paremat tunnet kui see, et kõik on tehtud ja mis peamine – hästi tehtud. Juba selle tunde pärast tasub tööl käia, kuigi ega ma palka ka tagasi lükka.

Selle kibekiire tööaja jooksul oli mul siiski aega tegelda eneseanalüüsiga ja otsustada, et muutun ... halvemaks inimeseks. "Hea", "halb" ja "normaalne" on muidugi suhtelised mõisted, aga praegu kasutan ma neid oma senise moraalse mõõdupuu järgi. Kuidas halvemaks? Asi selles, et ma olen terve oma teadliku elu olnud see inimene, kellele kõik võisid ja isegi pidid pähe istuma, sest ma ei kurjustanud mitte kunagi, kui keegi hoolimatusest või mingil muul Hästi Tähtsal ja Olulisel põhjusel kuidagiviisi mulle ebameeldivusi valmistas. Nt hilines või unustas mõne minu jaoks tähtsa asja, ei täitnud lubadust või tegi veel mingeid sarnaseid asju, mis polnud küll pahatahtlikud, aga halvendasid minu elukvaliteeti. Tavaliselt andsin ma andeks, sest ma pidasin häid suhteid paremaks, aga pärast üht juhtumit suve lõpus, milles mu usaldust taas kuritarvitati, otsustasin ma, et ei, minu tunded on sama väärtuslikud kui teiste omad. Sellest ajendatuna tegin ma paar nädala tagasi midagi sellist, mida ma varem kunagi teha poleks julgenud (head suhted ikkagi ju): olin selle lubadusemurdja vastu äärmiselt ebaviisakas. Peaaegu viskasin ta oma kodust välja. Loomulikult tundsin ma ka ennast ise kehvasti, sest aastatepikkust "hea tüdruku" kasvatust, mille põhikoht oli see, et enda asjadest ja tunnetest tuleb teiste kasuks loobuda, pelgalt ühe õhtuga maha ei raputa ... aga praegu ma tunnen, et ma tegin õigesti. Et ma võin nüüd enda üle uhke olla, sest ma ei lasknudki endale taas pähe istuda ega naeratanud veel lisaks selle peale.

Eneseohverdamine on tegelikult päris kohutav eluviis. Ma millegipärast arvasin, et see tõmbab ligi armastusväärsust ja viib elus edasi, aga vastupidi. Ainus, mida see ligi tõmbab, on kasuahnus.

Mul oli tegelikult veel paar teemat, millest kirjutada, aga kuidagi ei viitsi. Ernstist tahaks ka veel kirjutada, täpsemalt meie koosveedetud ajast ja sellest, kuidas see vaimse tervise värk, mida ma siin viljelen, läheb, aga selleks oleksin ma pidanud hakkama beebiblogi pidama, mitte pahaaimamatuid lugejaid titejuttudega piinama. 

Eile aga sorteerisin vanu pilte ja leidsin ühe vahva. Olgu ta siis siin ka.

La Manchas

Sügispildid

Enne, kui talv kätte tuleb, panen siia üles mõned sügispildid, sest hea ju meenutada.

Sügise esimene päev ja nagu hipsterid ikka, Linnahalli katusel. Valvasin, ega keegi värvima ei tule vms.

Perepilt Ülemistes

Kunagi olin Kristiine ägedaim jäätisemüüja ja nüüd, üle 10 aasta hiljem tulin koos Ernstiga nostalgitsema.

Veel Ernsti: üks tuttav torises, et tänapäeva lapsed võiks rohkem klotsidega mängida, mitte igasuguse muu jamaga (multikad, brändihullus) tegeleda. Me oleme õigel teel.

Meie igapäevaseid selfisid ... Ostsin uue kollase jaki ja kohe pidin seda pildistama. Khm, nagu näha, on jakk kohe eriti pildi peal.

Kvaliteet jätab soovida, aga emotsioon loeb: koolis toimus vilistlasmälumäng ja meie tiim oli kohe kindlasti kõige lõbusam. Muide, vaadake, kui äge särk mul on!

Praeguseks kõik.

Massaaž

Katsetame massaažilaua kandevõimet.

Juhtus selline asi, et Sten läks septembris Hiina massaaži ehk Tui Na'd õppima. Alguses sobis harjutamiseks hästi riisipadi, aga mida aeg ja oskused edasi, seda rohkem on vaja inimeste peal harjutada. Milles probleem: mina ja mu valutav alaselg oleme ju olemas! Aga kaua sa ikka üht inimest masseerid, nii ei õpi ju midagi! Nii hankisime me endale koju massaažilaua ja muud vajalikku atribuutikat. Mõned tuttavad on juba oma valutavate kehaosadega käinud ja rahule jäänud, nii et tulevikus äkki-äkki ... on üks meist siin massöör. Elame, näeme. 

Jõuludest ja muust

Nii palju tööd on.

Kohustuslik vingumine tehtud, aeg liikuda positiivsemate teemade juurde. Järgmisel aastal tuleb Eestisse tervelt kaks vana rokipeeru ja ma pole veel suutnud otsustada, kummale minna. Ühest küljest meeldib mulle Guns & Roses rohkem, aga teisalt jälle ... Iron Maiden sobiks mu (majanduslike) plaanidega paremini. Peab uurima ja otsustama. Aastalõpud on alati keerulised, sest jõulud ja ägedad bändid ja ... Kuidas ma kogu logistikaga hakkama peaks saama?

Vahepeale üks kurb uudis ka, mida kõik juba niikuinii teavad: Itaalia ei pääsenud MMile. Kõige rohkem kahju on mul Buffonist, kes pidi oma karjääri nii kehvasti lõpetama. Ülejäänud Itaalia meeskond jätab mind suhteliselt külmaks, sest parimad on sealt niikuinii juba läinud. Aga ... see on ju Itaalia! MM ilma Itaaliata on nagu Napoleoni kook ilma konjakita. Kelle poolt ma nüüd siis olen, ah? Mu igavene lemmik Saksamaa Neuer on ka vigastatud, nii et sinna ei saa ma ka erilisi panuseid panna.

***

Kuna ma pealkirjastasin postituse nii pühaselt, siis natuke teemakohaselt ka: tööl on mul juba ammu jõulud käes ja see tähendab ka seda, et kui ma vaatan kalendrisse ja näen seal novembrikuud, olen ma pisut nõutu: oot-oot, mida ma siin juba mitu nädalat tähistanud siis olen? Kodus olen ma suutnud siiani tagasihoidlikku joont ajada, aga kui ma nägin poes pisikesi diskokuule, siis ostsin need ikkagi ära, riputasin lakke ja teesklesin, et need on jõulukaunistused. Lisaks olen ma mõelnud välja ka selle aasta jõulutraditsioonid. Asi on nimelt selles, et mul on kodus üks pärdik, kes hakkab juba jõuludest ja muust säärasest aina rohkem ja rohkem aru saama, nii et midagi vahvat võiks ju jõulukuul teha. Küll aga ei leia ma, et see "vahva" peaks olema igahommikune nänn sussi sees või mingi juraga täidetud advendikalendrid. Juba mõte sellele tekitab külmavärinaid. Aga lasteaias õpivad nad jõululaule, kus räägitakse päkapikkudest ja ma olen vist ise ka pahaaimamatult maininud, et headele lastele tulevad päkapikud ... Mida siis teha? Teeselda, et päkapikke siiski pole? Õnneks aga on olemas sakslased ja nende jõulutraditsioonid ja kuna ma ise olen ka piisake saksa verd, siis otsustasin, et ei mingeid päkapikke, Ernstile tuleb hoopis Nikolaus. 5. detsembri õhtul paneme sussi kamina peale ja 6. detsembri hommikul vaatame, mis sinna sisse toodud on. Kõik. Teised jõulutraditsioonid, mis niivõrd asjade ja tarbimisega seotud pole, on meil käik jõuluturule, piparkookide meisterdamine, kodune jõulukaunistamine, jõululaulude laulmine (kui Ernst laseb, praegu on ta nõus kuulama ainult "Sa vaid kuulatut") ja paar jõulukontserti-etendust ka. Lisaks siis veel lasteaiaüritused. Jõulukinkidega lahendasin ma samuti olukorra endale kõige paremini: ainult üks kingitus ja see ei tähenda mitte seda, et mina kingin ühe ja veel igaüks ühe, nii et kokku on hiiglaslik kuhi, vaid et mina kingin ühe ja kõik. Oma perekonnale ma juba ütlesin, et Ernstile on kink ostetud ja rohkem osta ei tohi. Ma loodan, et keegi teine kusagilt kinkidega välja ei hüppa, sest siis läheb mul juba raskemaks. Lihtsalt ... ma saan aru, et lastele on jõulud põhiliselt kinkide saamise aeg ja nii vahva on ju vaadata, kuidas laps kingihunniku üle rõõmustab, aga ma lihtsalt vihkan tarbimiskultust. Ma vihkan asju, mida ei kasutata, ma vihkan mõtteviisi "peab midagi kinkima" ja kõige vähem siin maailmas tahan ma ise hakata juurutama oma lapsele seda, et rõõm seostub asjadega. Praegu ta õnneks veel seda ei arva ja rõõmustab kõige rohkem siis, kui keegi külla tuleb või keegi ta kontserdile viib, nii et kuni võimalik, hoian ma tarbimismaaniat kodust eemal.

***

Lõppu väike soovitus ka: täna on etv2 pealt "Toni Erdmann" ja see on kohustuslik vaatamine kõigile.

Hommikukõnelused ehk kuidas maailm ei ole pehmete seintega ruum

Arutasime Steniga hommikul enne tööleminekut, et elektriautod on üks suur rohepesu, sest elektri tootmine on vähemalt Eestis küll kõike muud kui keskkonnasõbralik. Jõudnud arusaamisele, et me mõlemad oleme sama meelt, teatas Sten veel lisaks, et elektriautod on üleüldse kurjast, sest kuna nad nii vaiksed on, tekib nende tõttu ka rohkem liiklusõnnetusi. Mina kui "keerulise maailma" pooldaja hakkasin kohe vastu pröökama, sest "me ei saa elada maailmas, kus ise mõtlema ei pea ja kus kõik otsused on su eest tehtud. Ise peab lahtiste silmade ja avatud mõistusega ringi käima, mitte arvama, et maailm on pehmete seintega ruum, kuhu võib ettevalmistuseta sisse hüpata".

Põhimõtteliselt on mu point selge, eks? Mulle ei meeldi, kui inimesed arvavad, et kõik kahjulik tuleb ära keelata ja kõik tervislik kohustuslikuks muuta. Kõik koledad reklaamid ja filmid keelata, raamatud tsenseerida, ohtlikud asjad viiekordse turvalindiga ümbritseda jne jne. Ma ei arva, et iga sõnavõtt peab olema hästi poliitkorrektne ja õpetlik ja inimesi valgustama. Või iga film õnneliku lõpuga. Mulle meeldib natuke teistsugune maailm,  selline, kus inimestel on pead otsas ja keeled teravad. Kus ei minestata roppuste peale. Lugesin hommikul Marca postitust blogimise pehmostumisest ja noogutasin hoogsalt kaasa: jah, jah, mis kuradi eetikakoodeks, segi olete keeranud või? Eetika, austus ja arusaamine, mida sobib kirjutada ja mida mitte, peaks ikka iseenda seest tulema, mitte et keegi kusagil kirjutab ette: selliseid sõnu ei tohi kasutada, selliseid teemasid ei tohi kajastada, reklaamida ei tohi ilma viitamiseta, kasutuid asju ei tohi üldse reklaamida, ebatervislikku eluviisi ei tohi propageerida ... Oeh. Kuhu jääb vabadus, lõbusus, huumor? Mu meelest võiks blogimisel olla ainult üks tingimus: kes nalja ei mõista, lendab minema.

***

Nii, pahandamised pahandatud, nüüd on aeg ilusateks piltideks.

Kõigest ja mitte millestki

Eelmisel nädalal oli mul puhkus ning hea ja ennastohverdava inimesena jätsin ka Ernsti lasteaiast koju. See tähendas muidugi loobumist igasugustest vedelemistest ja pikalt magamistest aga ... vahva oli. Ma sain kinnitust, et kuigi Ernst pole pärinud grammigi mu välimusest, siis iseloom on tal küll 100% minult – oma kunagisest beebivihikust lugesin, et ma olevat ka selline kange ja tahtmist täis olend olnud, kes a) ei tahtnud mitte midagi siis, kui oli vaja midagi tahta või b) tahtis kõike kohe ja korraga. Nii et praegu pole mul mitte mingisugust õigust vinguda. Oeh. Samas eelistan ma iga kell oma 2,7-aastast Ernsti, kellega on lõbus igal pool käia, kellega saab koos mängida ja tähti õppida ning kes saab asjadest aru 7-kuusele Ernstile, kes oli küll nunnu ja kõike muud sarnast, aga kellega koosviibimine just intellektuaalselt palju ei pakkunud. 

Seda ma tahtsingi öelda. Kaheaastased jonnipunnid on sada korda etemad kui mittemidagitegevad beebid. Uskuge mind! Uskuge mind ka siis, kui needsamad kaheaastased hüsteeriasse satuvad, sest nad ei saanud ise veekeedukannu tööle lülitada või toas tuld kustu panna. Või kui nad ei taha riidesse panna. Või või või ...

Igatahes puhkusest siis: ma ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi asjalikku. Käisime Ernstiga kohvikus ja raadiomajas, üksinda käisin Nancy kontserdil ja kinos. St mitte päris üksinda, aga ilma oma pereta. Ula pääl. Sellega seoses tekkis mul ühe naabriga mõttevahetus, kes oli äärmiselt meeldivalt üllatunud meie pere elukorralduse üle, mis seisneb selles, et me lubame Steniga teineteisel üksi või teistega väljas baarides käia. Kõik nimelt nii vabalt ei lubavat. Eks ma olen näinud jah, kuidas oma kaaslast kuhugi ei lubata, minnakse kaasa või siis lihtsalt solvutakse, kui teine kuhugi minna kavatseb, aga ma ise pole absoluutselt kunagi nii teinud. *Mõttepaus* Tõesti, mitte kunagi pole ma ühelgi oma sebitaval või peikal või abikaasal keelanud kuhugi minna. Loomulikult ootan ma sama ka vastu ehk et kui Sten nt tuleks reedel ja ütleks, et ei, sa ei lähe Ennukale, mida kõike sa seal muidu ei tee üksi, siis ... ta teaks, mis sellele järgneks. Tõlkimatu serbohorvaadikeelne sõim. 

Tänaseks kõik. Kuidagi on ika nii, et ma alustan rääkimist oma lapsest, aga lõpetan pidudega. 

Elust

Ah et miks ma nii kaua kirjutanud pole? Ma olin haige. Kes teab, et ma vabal ajal hüpohondrik olen, võib nüüd ette kujutada, mitu testamenti ma selle aja jooksul kirjutasin. Oma parimatel hetkedel aga ...

... valmistusin talveks ehk tellisin briketti, kütsin ahju (üks mu parimatest oskustest on ühe tikuga tule alla saamine), otsisin üles talveriided ja pakkisin suure kahjutundega ära suveriided. Näe, siin on pilt ka, kuidas me talvel välja nägema hakkame:

... teinud ohtralt tööd ja õppinud veidi rohkem trükireklaamide tegemist,

... lugenud palju raamatuid, eriti eesti kirjandust. Viimane elamus oli "Klaaslaps", mida oli kohati päris raske lugeda, sest mul on ju ka lapsesaamiskogemus endal olemas. Õnneks mitte nii kurva lõpuga, aga siiski,

... mõelnud, et peaksin soengut muutma, aga milliseks? Pikad juuksed on üsna tülikad, aga samas on nendega lihtne, sest vajaduse korral saab nad kinni panna ja teeselda, et see ongi soeng. Lühikeste juustega on aga üks igavene jama, eriti kui nad on paksud ja lokkis nagu mul. Nii et? Bobisoeng on mul olnud, lokid ka, punased juuksed, mustad juuksed, poisipea ... Kuhu edasi?

... hoidnud ennast peaaegu ebanormaalselt palju kursis poliitikaga. Ma ei tea, kas on veel teisi, kes luges läbi kõikide erakondade programmid ning vaatas ja kuulas kõiki poliitikasaateid? Valimas käisin loomulikult ka, vanamoodsalt õigel päeval, paberi ja pastakaga. Mu ID kaart nimelt tõrgub ja ma ei saa sellega mitte midagi teha,

... avastanud, et mu kõige lemmikum töökaaslane on EKRE pooldaja. Kas ma nüüd suhtun oma kolleegi teisiti? Ei. See tasand, millel me suhtleme, on õnneks poliitikast valgusaastate kaugusel ja tegelikult hoidun ma üleüldse tuttavatega poliitikast rääkimisest. Ma ei taha teada teiste inimeste poliitilisi eelistusi, ma ei taha teada, keda nad valivad ja kas nad on kooseluseadusevastased või mitte,

... vaadanud ära mitu filmi. "Keti lõpp" oli Eesti filmide tavapärasel tasemel, ehk täis loogikavabu ja seostamatuid (kriitikute arvates loomulikult hästi sügavmõttelisi) sündmusi, aga film, mis mulle ääretult sügava mulje jättis, nii et ma ei ole suutnud isegi aru saada, KUIDAS see mulle mõjus, oli "Zooloogia". See tuli ühel õhtul ETV2 kanalilt ja .... ma olen siiani lummuses. Kel vähegi võimalus, vaadake ka, sest ajamasin laseb seda veel kolmapäevani vaadata. Kuidas meeldis?

... kasvatanud oma last ja mõelnud, kas minust oleks targem õpetada ta oma tundeid kontrollima ja tagasi hoidma või lasta tal need kohe välja elada. Kõrvadele ja (minu) närvidele on parem esimene variant, aga siiani olen ma arvanud, et talle endale on parem teine. Ah, ma ei tea, lapse kasvatamine on nii keeruline. Kui teisi vaadata, siis tundub, et heaks emaks olemiseks piisab vaid pildistamisest, õigetest mänguasjadest ja tervislikust toidust. Miks mina siis kogu aeg mõtlen oma lapse vaimsele tervisele?

... mõelnud ja meenutanud, kas mind on kunagi ahistatud. Kui alguses lugesin ahistamiste hulka ka kõik klubides toimunud tagumikunäpistamised, siis hiljem võtsin need sealt ära, sest ... ma loen ahistamiseks kaht liiki olukordi: a) keegi käitub asukohale mittevastavalt nilbelt, nt silitab kellegi kätt kontoris, nühib ennast ühistranspordis kellegi vastu jne jne või b) käitub ebameeldivalt ka pärast seda, kui talle on öeldud, et "ära tee". Ja siis veel loomulikult räigemad ahistamised, soolised ahistamised ja muu selline, aga seda räigemat poolt ma praegu ei puuduta. Ühesõnaga, räägime ikka minust ja seega siit minu ahistamisajalugu: meenub kõigest üks konkreetne juhtum, kui ma läksin heasüdamlikult aitama üht tänaval vedelevat meest ja kes tänutäheks hakkas mind "koju saatma" ehk jälitama. Ülejäänud ahistamised on olnud klubipõhised ehk keegi nt on sadanud lauda ja keeldunud sealt lahkumast või nilbitsenud suitsuruumis, aga isegi neid vahejuhtumeid on üsna vähe olnud. Küll aga ei pea ma ahistamiseks nt seda, kui keegi tantsides mu ümbert kinni võtab või möödaminnes mu tagumikku katsub, KUI ta pärast mu hoiatavat pilku oma tegevust ei jätka ning soovitavalt ka vabandab. Enamikul meestest on aga õnneks alalhoiuinstinkt olemas ja nii on nad enamasti pärast esimest katset füüsiliselt tutvust sõlmida tagasi tõmmanud. Mult on ka küsitud, kas ma ei taha kaasa minna või enda juurde kutsuda või hotelli minna, aga pärast mu keeldumist pole mingeid sanktsioone järgnenud ja seega - nagu mu sõber ütleb, siis kunagi ei saa teada, kui ei küsi ning minust oleks ääretult ebanormaalne viisakaid küsimusi ahistamiseks lugeda. Ma arvan, et minu õnn on ka see, et a) ma pole juba loomult väga väljakutsuv ja b) kui mulle miski ei meeldi, annan ma sellest kohe teada. Normaalsed ja kiimased mehed ei viitsi minusugustega vaeva näha ja lähevad sinna, kust lihtsamalt saab, mitte ei asu ahistama. Milleks? Terve linn on lõtva püksikummi täis, pole vaja ühtainsat pipart piinata. Mul on küll nt selliseid sõbrannasid, kes ei julge pervertidele öelda, et tõmmaku minema, ning kes pärast siis soiuvad, kuidas neid ahistati. No kuulge! Kui ise enda eest ei seisa, siis ei tee seda keegi!

... mõelnud järgmise aasta reisiplaanide peale ja jätnud sõelale 2 varianti: Sloveenia ja Island.

See on kõik.

Pühendused

Seoses viimaste sündmuste ja tulevaste valimistega otsustasin olla tubli kodanik ja pühendada erakondadele mõned laulud, mis neile väga hästi sobiksid. P.S: sõnade tähelepanelik kuulamine on obligatoorne.

***

Reformierakonnale:

EKREle:

IRLile:




Keskerakonnale:




Rohelistele:




Sotsidele:

Olen väikekodanlik

Loen siin erinevaid blogisid ja imestan, kuidas kõikide eludes nii palju toimub! Draamad, suured muutused ... ja siis olen mina, kelle tänase päeva tippsündmuseks oli see, et ma värvisin juuksed ära ja ostsin uue särgi.

Mitte, et ma tahaks enda ellu draamasid. Issand, ei! Ma mäletan küll, kui traumeeriv see oli, kui pidin jagelema mingites suhtekolm-neli-viisnurkades või jagama maid mingites tülides "see ütles seda ja miks sa rääkisid sellega ja miks sa tantsisid tollega". Mingeid suuremaid elumuutusi ka ei igatse ja plaanis ka pole - ei mingeid uusi mehi, lapsi, elukohti ega töid.

Vot seda ma tahtsingi öelda. Ma olen igav inimene ja elan igavat väikekodanlikku elu. Punkt.

***

Aa, ma olen unustanud kajastamast Vennaskonna kontserti, kuigi ega seal midagi nii kajastamisväärset polegi. Mind tsipa häiris see, ei, tegelikult häiris ikka VÄGA, et Vennaskond on mingitel täiesti arusaamatutel põhjustel otsustanud sülti laulma hakata, nimetades seda merelauludeks. Äärmiselt ebameeldiv. Olgu, üks või kaks laulu, aga terve sett? No nii ikka ei lähe! Õnneks oli teine sett ikka tavapäraselt hea, aga kuna rahvas oli pehmelt öeldes hullumeelne, siis ma väga lähedalt seda nautida ei saanud. Ma nimelt ei ole nii agressivne, et suudaksin nautida punkkontserdile omast hüppamist. Kusjuures publik oli tõesti kuidagi eriti närviline ja purjus, kuigi asi võib olla ka selles, et ma pole ikka väga kaua viibinud kohas, kus enamik on keskmisest suuremas joobes. Nüüd sain ka aru, miks. Mu ees kargles näiteks umbes neli-viis naist, kel alkohol oli juba ammu tasakaalu ja taktitunde viinud, nii et pool aega veetsin ma põigeldes, et mind kellegi joogiklaas või kingakonts ei tabaks. Tabas ikkagi. Ma ei tea, mis neist edasi sai, aga ma palvetasin mõttes, et ma mittttttttte kunagi ise ennast nii purju ei jooks, et ma keset platsi pikali ei lendaks (see juhtus). Purjus inimesi, kes mulle otsa kukkusid, oli veelgi ja nii avastasingi ma lahkudes, et mu jope oli kaetud mingi seletamatu ollusega, mis ilmselt kellegi klaasist sinna sadanud oli. Oeh. Aga ega see ei tähenda, et ma Vennaskonna kontsertidest loobuksin, pean lihtsalt järgmine kord mingid kaltsud selga panema. 

Kinos käisin ka vahepeal. Üksi. Jäin ellu ja keegi ei kutsunudki kombluspolitseid, et mida see kõlvatu naisterahvas siin kondab nii hilisel ajal. Film oli, nagu mainit, "Toni Erdmann" ja see oli nii hea film, et nõuab ilmselt eraldi postitust. Filmist inspireerituna sattusin ma ühe sõbraga vaidlusesse, milline peaks olema üks täiskasvanud inimene. Tõsine? Või kuidas üldse defineerida täiskasvanulikkust? See on samuti üks mõtlemist nõudev teema, sest ma olen viimasel ajal nii palju oma endisi hoiakuid ümber defineerinud, et ma enam ise ka ei tea, mis või kes ma olen või mida arvan. Aga üks on kindel ja seda ütlesin ma ka oma sõbrale: täiskasvanud inimesed ei ela ise oma elu keeruliseks. 

Ja siis kutsusin ma ühe oma sõbra Woodstocki, sest mul oli kurikaval plaan ta enda eest kooli üht tundi andma saata. Teate, mida ta mulle vastas? "Seal on ilmselt võimalik peksa saada." Mitte, et ma vastu saaks vaielda, sest igal pool on võimalik peksa saada, kui tahta, aga taas üks eelarvamus, et rokibaarid on ohtlikud kohad. Oeh. Näiteks ei tea ma Tartus ohutumat kohta (enda jaoks) kui seda on UG, mis on kohe kindla peale rokibaar ning oma mitmel käigul Woodstocki pole ma samuti tavapärasest hirmsamasse seltskonda sattunud ... Kust sellised eelarvamused tulevad? Tegelt? Kas kellegagi on nii juhtunud, et astub rokibaari sisse ja KOHE antakse lõuga?

***

Tänaseks kõik. Ma lähen nüüd oma tavapärast väikekodanlikku rutiini nautima.

Sa lähed üksi kinno?!

Just nii karjatas üks sõber, kui ma talle oma tänaõhtusest plaanist rääkisin. Esmalt ei saanud ma aru, mis temas nii kirgliku reaktsiooni esile tõi, kas solvumine, et ma teda ei kutsunud või ... Aga ei. Inimesed ei käi ju üksi kinos või teatris, see on ju imelik. 

Imelik. Ma olen ka elanud kunagi selles maailmas, kus üksinda avalikku kohta minemine tundus tabu. Isegi uusi pükse ei saanud ilma kompanjoni(de)ta ostma minna, sest üksi lihtsalt ei käidud kusagil. Vähemalt ei teinud seda ägedad ja sotsiaalselt aktiivsed daamid. Rääkimata siis üksinda kohvikusse või kinno minemisest. See oli (ja on) sellises maailmas täiesti mõeldamatu. Eks leidus ka mässajaid, kes vahel anarhiavõtteid rakendasid ja nt lõunal üksinda kohvile läksid, aga nende jaoks oli terve Cosmo täis nippe "Kuidas üksi hakkama saada", "Mida panna tähele, kui oled üksinda kohvikus", "Abivahendid, et üksi veedetud pooltund mööda saata". 

Õnneks jätkus mul mingil hetkel piisavalt nutti, et aru saada, et iga liigutuse jaoks pole mul ju saatjadaame vaja. Alustasin ma muidugi sundolukorras – Tartus veedetud sessidel – mil lihtsalt polnud kedagi sobivat lõunapausile kaasa kutsuda. Õige pea sain aru, et issand, kui mõnus! Selline mõnus vaikne hetk minu enda mõtetega ja ilma teiste mölata. Ja mu antipaatia üksinduse vastu kadus. See ei tähendanud loomulikult, et ma kõik inimesed endast eemale peksin ja kutsed tagasi lükkasin, aga kui oli vaja kuhugi minna ja keegi kaasa tulla ei saanud, siis ma ei minestanud hirmust, et mida ometi must arvatakse, kui ma üksi kusagil olen. Arvasin, et ega keegi niikuinii midagi arva, sest me elame ju ometi 21. sajandil, mis üksinda ringi liikuvad naised/mehed peaks tavaline nähtus olema.

Aga tundub, et ei ole, sest ma ei suutnudki oma sõbrale selgeks teha, miks mul pole midagi selle vastu, et üksi kinno minna. Raudselt sain korvi või jäeti istuma või ... Tõele au andes pidin tõesti algselt Epuga kinno minema, aga kui ta teatas, et ei saa, siis leidsin, et savi, lähen siis üksi. Niikuinii ei saa kinos ju rääkida või mingit arutelu pidada. See aga tundus mu sõbra jaoks võimatu. Üksi! See on ju nii imelik!

***

Jutu lõpuks nii palju, et mul siiski on üks kinopilet täna õhtuks üle, nii et kui keegi tunneb, et tahab "Toni Erdmanni" vaadata, kuid samas ei taha ennast tunda kohustatuna minuga suhtlema (mida kinos nkn ei saa), siis võib mulle teada anda. Tallinnas loomulikult.

Rahast

Mul tekkis vahepeal hulk mõtteid raha kohta (sest näljane mõtleb ikka leivast, hehee) ja kuna teema on nii laiahaardeline, ei suuda ma kokkuvõtvat jutukest luua, vaid panen oma mõtted kirja punktidena.

- Ma usun, et leidub päris suur hulk inimesi, kelle arvates pole mu majanduslik elu üleüldse mingi elu, sest ma elan imepisikeses korteris, mul pole autot, robottolmuimejat või pesukuivatit ... isegi mitte jalgratast. Kõik mu olemasolevad nõud on erinevad ega sobi omavahel kokku, mu teler on pärit eelmisest sajandist ja no üleüldse: mul pole oma korteritki! Aga teate, ma ise olen sellega rahul! Tähendab, ma ei märka, et mul midagi puudu oleks ja ainsad hetked, kui ma mõtlen, et äkki peaks olema teisiti, on siis, kui ma näen kellegi ahastust, mikkksss tal küll pole 50-tollist lameekraaniga telerit või muud sarnast tilulilu.

- Ma avastasin juba ammu, et ma ei vaja materiaalseid asju, et olla õnnelik. Mulle küll meeldivad mugavused ja igasugused asjad, mis muudavad elu lihtsamaks (kodumasinad, igasugused muud mugavuselemendid), aga kui mu praktilised vajadused on täidetud, siis sellest piisab. Kui mul mingi asi katki läheb (neist vähestest olemasolevatest), siis ma suhtun sellesse suhteliselt ükskõikselt.

- Raha on loomulikult oluline, sest ilma rahata ei saaks ju elada. Füüsiliselt ei saaks. Ma pole hipi, kes räägiks, kuidas raha on saatanast või kes nõuaks, et keegi mu mittemidagitegemise kinni maksaks lihtsalt mu ilusate silmade eest. Ei. Ma käin tööl, et teenida raha, ma olen töötanud mitme koha peal, et oleks rohkem raha, ühesõnaga, raha on ilmselgelt oluline. Aga kuhu seda kulutada, see on omaette teema. 

- Ma suhtun teatava reservatsiooniga ja isegi põlgusega sellistesse inimestesse, kes kogu aeg räägivad, kui õnnelikud nad, on sest neil on maja või auto või kallis kaelaehe või mingi muu tilulilu, ja kes ahastavad, kui mingi asi katki läheb või ära kaob. (Eks need inimesed suhtuvad samamoodi minusse, ma tean küll.) Ma lihtsalt mõtlen, mis neist alles jääb, kui see materjaalne kiht eemaldada. Kas nendega oleks tore viibida koos ka üksikul saarel, kui ainus, mis alles on, on paar uiske ja võrkpall?

- Ma arvan, et päris palju ütleb inimese kohta see, mille peale ta raha kulutab või ei kuluta. Ma tean päris mitut peret, kus on mitu autot, hunnik kõige uuemaid nutitelefone, tahvleid jne jne, aga kes söövad kõige odavamat toidulaadset saasta, mida poest leida võib. Ma tean inimesi, kes väljapoole tunduvad heal järjel olevat, aga kes maksavad lõviosa oma sissetulekutest laenudeks-liisinguteks. Ma tean inimesi, kes kulutavad kogu raha raamatutele, reisidele ja muule sellisele. Ja siis ma tean veel selliseid, kes arvestavad iga liigutuse ja sammu rahaks, kes alustavad reisimuljetegi rääkimist sellest, kui palju mõni liigutus maksis.

- Ja siis ma mõtlen, kas tõesti olen mina see, kes pole majanduslikult eriti heal järjel?

- Mulle on hakanud aina enam tunduma, et paljud inimesed peavad praegusel ajal luksust inimõiguseks, mis iseenesest pole ju midagi hullu, sest praegused nn inimõigused olidki ju kunagi luksused ... aga selline suhtumine muudab minu meelest üleolevaks. Ma olen kirjutanud ka, et ma ei salli õpetavaid tädikesi ja isehakanud "eeskujusid", aga põhjus, miks ma neid ei salli, on suuresti ka selles, et paljud nende õpetused on stiilis "söögu siis kooki". 

- Mille peale siis mul raha kulub? Reedel kulus näiteks Vennaskonna kontserdipileti peale, homme kinopileti peale, kolmapäeval uuesti kinopileti peale ("Toni Erdmann" on tagasi, jee). Söögi peale kulub vist põhiline osa, aga järgmine kuluartikkel on ilmselt meelelahutus. Ma ei kõhelnud hetkegi, kui oli vaja osta Rammsteini piletid, kuid samas mõtlen ma päris mitu hetke, kui ees ootab talv ja saapad pole enam esimeses nooruses. Äkki saab ikka veel ühe talve, mis see üks auguke ikka teeb, vahet pole, et mood on juba ammu möödas ... Jah, see pole vist enam väga jätkusuutlik.

- Mul on tohutult kahju, et mul puudub oskus "lihtsalt" raha teha. Ainus, kuidas ma raha saan, on tööga, tööga, tööga. Ma ei oska ettevõtlust, ma ei oska kellegi kulul elada, ma ei oska elada nii, et inimesed mulle asju kingiksid. Ma tunnen kerget kadeduse- ja hämmingunooti, kui ma kuulen, kuidas mingite piffide korterite eest nende endised elukaaslased maksavad või kuidas neile suvatondid meeletult kalleid kinke teevad. Mõni aeg tagasi kuulsin lugu ühest eidest, kes kolis oma meessoost sõbra juurde (mitte mingi sebitav, vaid lapsepõlvesõber), kes ei maksa mitte midagi oma elamise eest ja - nüüd tuleb parim osa - kellele ta eelmine peika mingitel arusaamatutel põhjustel ikka veel taskuraha annab! Mida selleks tegema peab, huvitav? 

- Sattusin kunagi lugema mingit naisteajakirja, kus mingid noored naisettevõtjad rääkisid, kuidas nad oma äridega alustasid ja et tuleb lihtsalt olla ettevõtlik ja kusagilt alustada ja edasi läheb nagu lepase reega. Mhmh, sest sellised asjad nagu kindel tagala või võimalus mingi aeg ilma teenistuseta elada ei loe siin üldse eks. Loomulikult on lihtne hakata oma käsitööd müüma või mingit muud manti tegema, kui keegi teine samal ajal arveid maksab. Kõigil aga sellist võimalust pole. Kõikidel inimestel pole tagalat ja teate, päris solvav on siis kusagilt lugeda arvamust, et kui miski ei meeldi, tee ise oma ettevõte ja otsi midagi, mis meeldib. Või natuke teises järjekorras.

***

Kirjutamiskramp

Ma olen vist viis uut algust oma postitusele kirjutanud ja seejärel kustutanud. Ilmselgelt pole mul mitte midagi öelda, aga kuna oma olemasolu võiks vahepeal meelde tuletada, siis millestki kirjutada võiks, nii et siit algab üks suvaline mõttevool.

- Reedel on Vennaskonna kontsert, kuhu ma kindlasti lähen, aga paraku on reede ka see päev, mil kogu Kultuurkatla ümbrus ligipääsmatu on. Kontsert toimub aga Laines, nii et praegu ma nuputangi, kuidas kõige parem sinna minna oleks.

- Ikka ja jälle imestan ma, kuidas inimesed nii suurteks vatitupsudeks on muutunud. Seekord oli mu hämmingu põhjuseks ühe mehe kiri, kes kurtis, et ei saa oma lapsega üldse poodides käia, sest, mõelda vaid, sissekäigu juurde on pandud legod. Issand jumal küll, miks sellistelt inimestelt lapsi ära ei võeta, kui nad ilmselgelt ootavad, et kõik teised nende last kasvataksid?

- Käisin oma ülisuperhüpermegaägeda võistkonnaga pühapäeval linnaorienteerumisel ja olen siiani rõõmus, sest see oli üks tohutult mõnus üritus. Meie tulemust ei anna küll proffidega võrrelda, aga vähemalt oli endal lõbus.

- Pärast orienteerumist lugesin Urmas Reinsalu prääksatust, et Tallinna linn kotib ikka nii hullult autoomanikke, sest pani pühapäeval paariks tunniks jupikese Pärnu maanteest kinni. Kuidas ikka saab autoomanikke nii peedistada? Ma nõustud siinkohal Andrus Kivirähiga, kes ütles, et järgmine aasta võiks lisaks autovabale päevale olla ka Urmas Reinsalust vaba päev.

- Vaatasin täna "Plekktrummi" ja mõtlesin, et jumal tänatud, et selline saade olemas on! Muidu olekski terve telemaastik täis sünnitamist ja poliitikute kaklemist. "Plekktrumm" on aga nagu sõõm värsket õhku ja annab lootust, et siin ilmas on veel olemas tarku inimesi.

- Telemaastiku juures püsides: kas kellelegi meeldib uus seriaal "Merivälja"? Minu arvates on see üks piinlik saast ja mul on tohutult kahju, et see nii halb on, sest Triin on tegelikult väga hea režissöör.

- Ja arvab, et sellised saated, nagu "Me saime lapse" on hea mõte? Kas tõesti leidub mu ümber nii palju inimesi, keda huvitab võõraste inimeste sünnitus ja tittede kasvatamine? Hämmastav, sest ma ei tea mind ükskõiksemaks jätvat teemat.

***

28

Mul oli vahepeal sünnipäev ja kui mul ka oleksid olnud mingid suurejoonelised tähistamisplaanid, oleksid need kogu täiega lörri läinud, sest kaks päeva varem tõmmati mul üks tsüstiline purihammas välja ja et ilmselgelt oli sellest traumast veel vähe, tekkis ka põletik. Vahepeal õnnestus mul ka telefon ära kaotada, nii et istusingi päev enne sünnipäeva palavikukrampides ega saanud arstilegi helistada, et antibiotse nuruda. Päeva lõpuks olin ma ära söönud tööstuslikes kogustes valuvaigisteid ja viimane asi, millele ma mõelda suutsin, oli mingi sünnipäev. Niikuinii olid vananemismärgid sel hetkel juba silmaga näha. Järgmisel päeval oli aga kõik palju parem, sest ma sain antibiotse, ilusaid õnnesoove ja lilli. Ma suutsin isegi mõelda rukkipitsa ja koogi küpsetamise peale, aga pelkadeks mõteteks need ka jäid. Mis teha, õnneks on mu külalised harjunud, et peavad oma toidumoonaga tulema.

Aga jah - 28! Esimest korda ei mõtle ma päev pärast sünnipäeva oma muidu tavapärast omg-ma-olen-nii-vana-mõtet, vaid olen rõõmus. Üks ilus aasta taas möödas, palju õppetunde saadud, palju kindlasti saamata, aga elu läheb edasi! Küll ilma ühe purihambata, aga noh, vanadus, vanadus. Ma tegin endast ühe selvöpildi ka, et kunagi vanaduses tagasi vaadata ja ohata, kui noor ja ilus ma kunagi olin:

Jah, mu näopooled ongi nii erinevad, kui tundub. Eks ma põeks sellepärast, kui see mind huvitaks, aga ei huvita. 

Aga 28 on ikka nii äge olla! Nagu üks mu meessoost tuttav ütles, siis kaks aastat veel, kuni parim enne läbi saab. Ma ise leian hoopis, et kolmekümneselt see parim iga alles algab! Kohe üldse ei igatse taga seda aega, mil oli meeletu tung ennast tõestada ja pooleks rebida, et ikka äge olla. No ja 28 on ju ikka tohutult noor, kas pole? Oma töökohas olen ma igatahes kõige noorem.

Ma ei suuda praegu midagi tõsisemat rääkida, sest olen ikka veel valuvaigistite peal, aga äkki mõni järgmine kord. Jääme ootama.

Elu on keeruline ehk koolimured

Me saime loa ennast oma üürikorterisse sisse kirjutada. Sten tahab nimelt olla mingitel mulle arusaamatutel põhjustel kesklinlane ja kuigi mul endal otseselt midagi Kesklinna sissekirjutuse vastu pole, siis üks mure on mul siiski: kuhu kooli Ernst siis läheks? Praegu on ta kenasti Õismäele kirjutatud, mis tähendab, et tema piirkonnakooliks on kas minu kool või siis mu õdede kunagine kool. Mitte just kõige kõvema tasemega koolid, aga siiski tuttavad ja omad. Kesklinnas elades oleksid Ernsti piirkonnakoolid 21. kool, Kadrioru Saksa gümnaasium ning Südalinna põhikool. Mures olen ma just tolle viimase pärast, sest teadupoolest pole endine Liivalaia gümnaasium just kõige tugevam kool terves linnas. Ah, mis ma keerutan, ma ei taha Ernsti sinna mitte mingil juhul panna, sest juba minu kooliajal oli selle maine nullis ja kuigi ma tean mitut täiesti normaalset inimest, kes seal praegu õpivad, siis kehv maik on man siiski. 21. kooli ja Kadrioru Saksasse on aga kindlasti meeletu tunglemine ja äkki ta neisse ei mahu ... Oeh. 

Miks ma juba nüüd selliste muredega tegelema pean? 

Ideaalis koliksin ma kogu meie pere Õikale, paneksin Ernsti Õismäe kooli ja oleks õnnelik, et ta seal üksinda käia saab, ilma et ma taksoemmet mängima peaks. Õismäel on nimelt tohutult hea infrastruktuur, mis võimaldab minusugustel laiskadel oma lapsed lihtsalt uksest välja lükata ja suund kätte näidata. Ei mingeid meeletuid kiirteid või magistraale. Teisalt aga tahaks talle natuke paremat õpikeskkonda kui mulle endale ja äkki sellised tugevad kesklinna koolid pakuksid seda? Õpetaksid õppima jne? Ma ei taha küll oma vana ja praeguseks mitteeksisteeriva kooli kohta midagi halba öelda, aga keskkooliajast mäletan ma pigem igasuguseid kooliväliseid üritusi, suitsupause ja muud säärast, aga mitte meeletut õppimist ja pingutamist.

Veel suuremas ideaalis paneksin ma Ernsti Rocca kooli, aga see jääb iseenesestmõistetavatel põhjustel ära. Need kõigekõigemad eliitkoolid pole mul isegi mõttes, sest nii väga ma oma last ka ei vihka.

Nii ma olengi siin segaduses. Kirjutada ennast Kesklinna sisse või mitte.

Vahepala

Tahtsin minna laupäeval Nõmme metsa piknikule. Olin juba suures elevuses, sest mõelda vaid: mets ja vaikus ja termosega tee ja võileivad! Esimene asi, mida ma laupäeval aknast välja vaadates nägin, oli tumehall vihmakardin. Ka kõige entusiastlikuma meelega ei suutnud ma leida ühtegi võimalust piknikuks. Suure nördimusega tegin uued plaanid, mis tegelikult polnudki teoorias kõige hullemad: Koidula tänavas toimus kirjandusfestival ja kuna mu kodust on sinna kõigest paarsada meetrit kuni kilomeeter, seadsimegi sammud hoopis sinna. Mitte, et vihm lõppenud oleks, oi ei! Ma küll püüdsin oma kirjanduslikku külge esikohale seada, aga kui see rõlge uduvihm mu prillid täiesti läbipaistmatuks muutis, loobusin isegi mina. Veel suurema nördimuega läksin raadiomajja pannkooke sööma. No mis elu see on, kultuurne ka ei saa olla!

Selline sissejuhatus mu nädalavahetusele siis. Pühapäeval oli aga taevas armulikum ning kuna Nõmme oli ikka veel mu hinges, läksimegi sinna. Metsas ringi jalutades meenus mulle, et kui olin nii 12-aastane, veetsin ma ühe toonase sõbrantsiga peaaegu kogu vaba aja sealsamas Nõmme metsas. Ei olnud meil mingeid telefone, et keegi meie asukoha kohta teavet oleks saanud ... ma ei tea, kas ma isegi kodus ütlesin, kuhu ma lähen, aga terved õhtupoolikud (koolipäevadel) ja nädalavahetused me seal veetsime. Mikita oleks mu üle uhke! Ma mäletan, et metsas oli tohutult tore, sest kui praegu on pool metsa discgolfijate poolt hõivatud, siis toona polnud seal isegi mitte korralikke teeradu. Mitmel korral ei saanud me aru, kus me oleme ja kustpoolt üldse välja saab. Igatahes – toonastest mälestustest elevuses, vedasin ka oma pere metsa ... et avastada, et pool metsa on täis hulle, kes taldrikuid loobivad. Nii et taas – ei mingit piknikku. Läksime hoopis turule ja rongiga sõitma, sest mul kasvab peres üks rongientusiast. Sealt edasi Balti jaama turule ning sealt juba Vanalinnatiiruga koju. Mõnus!

***

Eile heitis üks sõber mulle ette, et miks ma ennast disainimisega "alal hoian", kui ma võiks ju hoopis midagi suuremat ja ägedamat teha. Et minu võimete juures jne. Ma olin just natuke enne seda jõudnud mõelda, kui väga mulle mu rahulik elu meeldib, nii et mul oli ka kohe vastus valmis: mulle meeldib see, et mul on aega tööd teha, aega puhata, aega lapsega mängida, aega iseendale, aega perele. Miks ma peaks endale "ägedaid kohustusi" juurde võtma? Et olla ühiskonna jaoks aktsepteeritavam? Ei viitsi. Ma olen praegu tõesti rahul sellega, et mul on mu töö, mu ideaalses vanuses laps, mu ideaalses asukohas üürikorter, mu ideaalses suuruses suhtlusringkond ... Ja tõesti, ma pole vist enne oma eluga niimoodi rahul olnud. Loomulikult on mul vahel hirme, mis saab edasi, mis juhtub, kui midagi muutub, kas ma suudan kõike seda kupatust püsti hoida, aga need hirmud on pigem minu sees. Kõik, mis ma enda ümber olen suutnud koondada, on imeline. Näiteks Ernst – ma vaatan teda ja mõtlen, et mul on nii tohutult vedanud, et ta nii suure hulga loomuliku intelligentsiga on, sest mina teda küll selliseks kasvatanud pole. Selliseks, kes suudab terve kontserdi vältel vaikselt istuda, kes käitub kohvikus viisakalt, kes ei löö ega peksa teisi ega võta asju ära. Mitte, et ma talle vastupidist õpetanud oleks, aga ikkagi – milline imeliselt intelligentne laps! Ma saangi tema kõrvalt tegelda kõige sellega, millega tahan ning õnneks on mu soovid üsna tagasihoidlikud: lugeda raamatuid, käia kohvikus, käia jalutamas ... sõita vahel bussiga Tartusse ja tagasi. Mulle nii meeldib! Ja et kogu mu pere on nii kultuurihuviline, et keegi ei pea pahaks, kui ma vaimustuse või hämmeldusega viimati loetud raamatust rääkida tahan (viimane lugemiskogemus oli "Šokolaadist prints" Andrei Hvostovilt  ning ma olen siiani segaduses, kas see mulle meeldis või mitte). Ning kes kingivad mulle sünnipäevaks teatripileteid. 

Ma võiks siia jahuma jäädagi, aga ma hõljun nüüd õndsalt lasteaeda. Aa, mis ma veel avastasin, on see, et mu töökoha kõrvalt läheb kergliiklustee otse lasteaia juurde ning ajal, mil terve Tallinn ummikus istub, on tohutult mõnus iga päev u 6 km edasi-tagasi jalutada. Tervislikud eluviisid viivad elus edasi!

Asterixi kellelgi?

Enne, kui ma midagi sügavamõttelisemat kirjutada viitsin, kasutan oma blogi hoopis omakasuks: ega keegi siinviibijatest tea kedagi, kellel on eestikeelseid Asterixi koomikseid ja tahaks neist (tasu eest või tasuta) lahti saada? Ma otsisin täna kõik Tallinna raamatupoed ja netipoed läbi, aga ... läbi müüdud. Mul on kõik Asterixid loomulikult läbi loetud, aga ma tahaks neid uuesti lugeda, sest ilmselt on täiskasvanuna need hoopis teine tera.

Võib kirjutada kommentaaridesse, meilile või astuda tänaval (sest ma olen ju nii kuulus, et kõik tunnevad mind ära) koos koomiksikuhjaga ligi.

Mis on tähtis?

Hoiatus: hakkan rääkima lasteteemadel, nii et keda ei huvita, see võib ennast nüüd edasilugemisest säästa.

***

Ma arvan, et iga lapsevanema jaoks on mingid teemad eriti südamelähedased, olgu nendeks siis tervislik toitumine, huviharidus, haridus, piisav füüsiline liikumine, sotsiaalne hakkamasaamine või areng üleüldse. Ma mäletan hästi, kui üks tuttav ei saanud aru, miks minu jaoks igasugused arengusse puutuvad verstapostid nii vähetähtsad on, kuidas on võimalik, et mind üldse ei huvitagi, kas mu laps oskab kolmeaastaselt lugeda ja miks ma ometi teda selleks ette ei valmista. Siis hakkasin ma mõtlema, et kui minu jaoks kiire areng nii oluline pole, siis mis on. Jah, mis on mulle südamelähedane oma last kasvatades? Õige vastus on: vaimne tervis. 

Ilmselt oleks paslik vahele mainida, et ma ei pea otse loomulikult silmas seda, et ma oma silmad peast välja nutaksin ja Ernsti metsa viiksin, kui ta autist vms oleks – oh ei! Samuti ei põlga ega karda ma ühtegi vaimse häire või puudega inimest, aga ... (ma juba tunnen, kuidas ma libedale jääle astun) ... ma ei taha enda poolt astuda ühtegi sammu, mis mu lapse vaimsele tervisele laastavalt mõjuks.

Aga kuidas seda teha? Mul on mõned pidepunktid olemas, aga ma ei ole üldse kindel, et nendest piisab. Ah, vahet pole, toon need ikkagi rahva ette.

a) Võimalikult vähe ekraane. Ma olen seda loomulikult enne ka rääkinud, aga ma ei näe tittedele multikate näitamises mitte ühtegi positiivset asjaolu. Mitte ainsamatki. Ma tunnen juba enda, paksunahalise ja tehnoloogia poolt karastatud täiskasvanud inimese peal, et pärast paaritunnist telerivaatamist on raske tavaellu tagasi pöörduda, nii et võib ainult ette kujutada, kuidas mõjub virvendav ekraan kaheaastasele. Pealegi on tohutult õõvastav vaadata kontaktivõimetut last, kes klaasistunud pilgul telekat vaatab. Mikita juba hoiatas inimkonda, et meist keegi ei tea, millise põlvkonna ekraanid üles kasvatavad ja ma võtsin seda hoiatust väga tõsiselt.

b) Võimalikult vähe igasuguseid kärarikkaid lõbustusi. See kõlab, nagu hoiaks ma Ernsti kodus vangis, aga noh ... ei. Me käime hästi palju õues, mängime aias jalgpalli, vahel käime ooperis või kontsertidel ... Kui juurde lisada veel kõik see, mida ta lasteaias kogeb, on lõbustuste hulk minu arvates ühele kahepoolesele piisav, sest sellises vanuses laps ei vaja meeletuid reise, kära, mängukeskusi ja muud tramburaid. Endiselt: isegi minule mõjub tittede karjumine ja laamendamine väsitavalt, mis siis veel väikesest lapsest rääkida. Lasteaias on seda kära niikuinii piisavalt (aga õnneks on Ernsti lasteaed õuesõppega, nii et see kära hajub). 

c) Võimalikult palju usaldust. Jah, aegade algusest pärit küsimus, ehk kuidas tekitada lapsevanema-lapse vahel usalduslik side. Keelates? Kõike lubades? Piire seades? Kõike koos tehes? Ma olen üritanud minna seda teed, et ma räägin Ernstiga võimalikult palju, seletan talle, kui ta midagi teha ei tohi, miks ta seda teha ei tohi  ja ... kuulan, mis tema räägib. Noh, vähemalt ma üritan seda teha. Vahel muidugi juhtub, et ma olen väsinud ega jaksa tema liiklusteemalisele jutule (erinevat värvi autod ja nende liikumissuund on väga olulised teemad praegu) midagi adekvaatset vastu öelda, vahel olen ma millegi peale vihane ega taha üldse rääkida. Päevad pole vennad. 

d) Võimalikult vähe kunstlikku arendamist. Ma tean, et ma olen jätnud mulje, et ma oma lapsega midagi koos ei tee (loodetavasti siiski mitte kõigile), aga tegelikult ikka teen küll. AGA. Ma ei arva, et ta peab kõik eluks vajalikud oskused olema omandanud viiendaks eluaastaks. Rahulikult. Ma olen teinud vahel selle vea, et küsin Ernstilt mingeid asju, mida ta veel ei tea ja KOHE on näha, et see muudab ta närviliseks. Ta ju tahaks, aga ei oska. Siis ma tõmban hoogu maha ja meenutan endale, et ma olen rumal. Miks peab väike laps ennast kehvasti tundma sellepärast, et mina tahan tema oskustega eputada? Õudne inimene

Mida veel? Minu jaoks on vaimne tervis eluliselt tähtis, tähtsam kui kõik tervislikud toitumised, huviringid ja eliitkoolid kokku, nii et ma tahaks VEEL midagi teha. Või midagi veel vähem teha? Igatahes, kui keegi oskab anda häid nõuandeid vaimse tervise hoidmiseks (ka mulle endale), siis ma olen üks suur kõrv, sest ega ma tea, kas minu kasvatussuund üldse õige on.