Aasta lapsevanemana

Ma võiks rääkida sellest, mida kõike Ernst selle aastaga õppinud on, aga see pole võrreldavgi sellega, kuidas mina arenenud olen. Üksvahe tavatsesid paljud mulle öelda "Sa oled nii muutunud ääää," tahetes ilmselt (ebaõnnestunult) vihjata, et ma enne olin ikka palju ägedam, aga ma ise võtsin seda a) komplimendina ja b) üldteada fakti konstateerimisena. Katsuge ise mitte muutuda, kui kasvatate teist elusolendit. Tõsiselt: proovige!

Alustame füüsilistest muutustest, sest need on kõige kergemini tuvastatavad. Suvel jäid teadmata kadunuks ühed kehaosad, mis tavalistel naistel on lõua ja naba vahel. Ega ma sellepärast suuremat muretsenud, sest koos nendega kadus ka ohtralt kilosid ja tervelt üks püksisuurus, nii et nüüd saan rahumeeli kanda nr 26 pükse. Seljalihased on muutunud nõrgemaks, nii et silda enam visata ei saa, kõhul on juures mõned armid, juustel mõned sentimeetrid, Muutusi just palju pole, aga mingid mälestused lapsekandmisest ikka ja see on ju ainult tore.

Muutusi, mis on toimunud minu peas, on palju raskem üles loetleda, sest ma ju ei näe neid muutuse toimumise hetkel, vaid alles siis, kui tulemused käes. Praegu näen seda, et ma ma olen muutnud kodusemaks, kaalutlevamaks, keskkonnasõbralikumaks, mõnedes asjades tolerantsemaks, aga mõnedes asjades taas sallimatumaks. Pideva asjaajamise tõttu on minus kahanenud tohutu hirm võõraste inimestega suhtlemise ees, kuid samas olen ma loobunud mõne väga lähedase inimesega suhtlemisest. Ma mõtlen oma valikuid tehes aina rohkem ja rohkem tulevikule ja seda isegi väikestes asjades, nagu näiteks riiete ostmisel. Ja kuigi mu viimaseid postitusi lugedes võib eeldada, et ma ainult pidudel käingi, siis tegelikult tahan ma aina enam olla kodus koos Ernstiga, sest just sellel aastal oleme me saanud hakata koos veetma kvaliteetaega.

Ausalt öeldes pole ma selline inimene, kellele meeldiks sõltumine ja küljesrippumine ning seetõttu ei suuda ma ka beebide esimeses eluaastas leida seda võlu, mida leiab näiteks mu ema. Jube tüütu on suhelda inimesega, kes ei suuda adekvaatselt oma soovidest märku anda või minna sinna, kuhu tahab. Nii võibki öelda, et päriselt hakkasin ma Ernstiga koosveedetud aega nautima veebruaris, kui ta kõndima hakkas. Issand, kui palju mul siis vabadust oli! Siis õppis ta ise sööma, ise trepist üles minema ja diivanilt alla tulema, ise tooma raamatuid ja puslesid, kui neid vaadata tahtis ja mul oli aina toredam. Iga uus oskus tõi muidugi kaasa uusi muresid, aga samas arenesid mu ülehelikiirusega reageerimisoskus ja tähelepanuvõime ning kus siis neid vaja ei läheks. Miski pole mulle enne nii palju kannatlikkust õpetanud kui tundide viisi pildiraamatute vaatamine. Aja planeerimisoskus ja kiirus – täiesti asendamatud abimehed, kui on hommikuti vaja putru keeta.

Aga need on ainult pisiasjad. Tähtsaim on see, et ma õppisin hoolimist. Tänu Ernstile sain ma olla väga pikka aega üksinda kodus ja tänu igasuguste mõjutajate puudumisele sain ma lõpuks ennast tundma õppida. Ma olin arvanud, et ma olen külm ja kalk inimene, aga tegelikult oli puudu vaid õige isik, kellest hoolida – nüüd oli see olemas. Hoolimine tõi kaasa ka igasuguseid muid emotsioone – nii positiivseid kui ka negatiivseid – mis tõid kaasa palju muutusi, mis on veel avaldumata.

Kui ma aga aastale tagasi vaatan, siis kokkuvõttes olen ma rahul ja seda eriti tehtud otsustega. Mulle meeldib, et ma sain veeta tõeliselt ilusa suve ja et sellele järgnes uue elukorraldusega – lasteaiaga – täidetud sügis. Iga päevaga veendun ma aina enam, et Ernstile meeldib lasteaias, mis valmistab mulle tohutult rõõmu, sest olen ju kuulnud küll ja veel lugusid lastest, kes iial ei harju. Mul on hea meel, et ma kuulasin oma sisetunnet ja viisin Ernsti logopeedilisse massaaži. Kõige rohkem on mul aga hea meel selle üle, et ma kuulan sedasama sisetunnet iga päev ega tee midagi sellepärast, et teised teevad. Ma olen tänulik oma talupojamõistuse ja loogilise mõtlemise üle. 

Ja loomulikult Ernst! Jõulude ajal käisin ühel koosviibimisel, kus sain kiita, kui hästi Ernst ikka kasvatatud on (ja kui ilus ta on, aga see pole kiitus, vaid fakti konstateerimine),  aga tegelikult pole Ernsti heal iseloomul minuga mitte mingit pistmist. Ei saa ju inimesele õpetada ettevaatust ja teiste inimeste armastamist – või õigemini saab vist küll, aga mitte sellises vanuses. Ernst lihtsalt armastab inimesi, ei kiunu, aitab kodutöödes, on jube korraarmastaja (hoidku jumal, kui miski maha kukub) ning on selle kõige juures nii tohutult armas, et isegi kui ta jube jonnipunn oleks, meeldiks ta ikkagi kõigile. Aga ta pole.