26 jaanuar 2017

Jälle ühed suvalised mõtted

– Mul oli paar päeva tagasi üks päris hull haigushoog ja nüüd ma ei tea, kas peaks äkki perearsti juurde minema. Põhjus, miks ma selle üle juurdlen, on see, et nüüd on tervis justkui korras ja ma kardan, et perearst (keda ma näinudki pole, muide) saadab mu hüpohondrikuna koju tagasi. Ise guugeldades avastasin endal muidugi paarsada hirmsat tõve (aga mitte põlvekedrapõletikku, jumal tänatud), aga hüpohondria on neist teatavasti üks raskemaid.

– Vaatasin eile filmi "Megacities" ja mõtlesin, et huvitav, kas ma olen üks pealiskaudne inimene, et ma ei taha sellistesse kohtadesse reisida? Mul oli kunagi üks tuttav, kes rääkis vaimustusega Aasia riikidest, kus lapsed ja naised talle kerjates järele jooksid ja kuidas ta siis neilt küsis, kas nad paari euro eest oleksid nõus temaga kaasa tulema. See on ilmselt üks ekstreemsemaid näiteid ja mu tuttav oligi üks suur ekstreemsus ka muudes aspektides, aga kas mitte pea sama asja ei tee paljud teised inimesed, kui nad vaestesse piirkondadesse reisivad? Vaatavad, haletsevad, tunnevad ennast hetkeks jumalana, tulevad koju tagasi, lubavad oma elu muuta ja pool varandusest arengumaadesse saata ... ning nädala pärast viskavad taas kilode viisi toitu prügikasti ja vinguvad, miks nad ühtegi head huuleläiget ei leia. Mulle tundub selline reisimine kuidagi nii rõve.

– Ma tahaks uuesti juuksemodelliks minna, aga seekord näiteks lasta oma juuksed hästi heledaks värvida või katsetada hoopis mingit ägedat kihilist värvimistehnikat. Mitte roosaks või siniseks värvida, aga midagi praegusest teistsugust. Vaatasin just peeglisse ja sain aru, et pean ilmselt oma traatlokkidega elu lõpuni elama, nii et kui ma struktuuri muuta ei saa, siis vähemalt värvi ju saan.

– Järgmisel laupäeval teeb Igor Kelmis diskot ja kes vähegi Tallinnas liikvel, siis soovitan tulla. Mina kui Eesti esipidutseja lähen ja mõtlen juba praegu, mida selga panna. SHCBB kontserdile panin ma ülilühikese kleidi, aga poolel teel hakkas mul kahtlane tunne, et see on ikka liiga lühike. Mine tea, kas aastatega on mu kombekusenäit tõusnud ...

– Sten on avastanud tervisliku elustiili võlud ja seetõttu ei leia ma kappidest enam pitsasid või õllesid, vaid kinoat, salatilehti ja veiseliha. Õnneks pole ta oma tervislikkuses nii kaugele läinud, et ta mind sunniks tervislikke toite tegema, aga üksi on mul ka kuidagi kurb krõpse ja jäätist nosida. Lisaks tegeleb ta kalisteenikaga ja vihjab, et ma võiks ka, aga ... noh, eile, kui ma herr Ernestot tassides trepist üles läksin, pidin ma teisel korrusel veidi puhkama. Asi on muidugi ka mu eriti nirus tervislikus seisundis, aga ega mu võhm ka parimatel päevadel just tippsportlase oma ole.

– Kui tavalised inimesed hoiustavad oma tulumaksutagastuse või siis ostavad midagi ägedat, siis mul on plaanis selle raha eest aktipildistamisele minna. Ma jõudsin nimelt järeldusele, et ega ma enam nooremaks lähe, ainevahetus ka ilmselt kiiremaks ei muutu ja kui ma veel oma trennivaba elustiili jätkan, siis paari aasta pärast ei tahaks ma ennast ka riietes pildistada lasta. Praegu aga – miks mitte. Ma pean siis silmas selliseid tumedaid siluetipilte, mitte puhast pornot, sest ... nii julge ma veel ka pole, et end esivaates pildistada lasta. Suurem mure tekib aga sellega, mida nende piltidega teha? Poleks vist väga viisakas selliseid pilte postkaardina pühade puhul saata või internetti üles panna.

– Mul on jube kahju, et SHCBB otsustas oma nimest loobuda, sest "Super Hot Cosmos Blues Band" on mu meelest kõige lahedam bändinimi pärast "Metro Luminali". Janno, kui sa seda loed (hea unistus muidugi), siis palun, muuda tagasi. Minu pärast. Ja muide, nende laul "El Gran Dinero" on ülihea.

– Tõsi on see, et iga inimene tahab oma lapsele parimat, aga mul on veidi kummaline vaadata neid, kes riietavad oma lapsed pealaest H&Mi riietesse ja seejärel räägivad kommide ja magusate asjade kahjulikkusest.

– "Radaris" võttis viimati sõna Mihkel Kunnus ja kuigi ma ei allunud provokatsioonidele, st mul ei hakanud temast kahju, siis sellega olen ma 100% nõus, et Eestis ei peaks olema alkohol nii ahvatlevaks reklaamitud ja kättesaadav. Ja odav. Kes tahab, joob seda niikuinii ilma reklaamita ka, aga noor ja vastuvõtlik hing jätab ehk reklaamide puudumise tõttu oma esimese lonksu veidi vanemasse ikka.


5 kommentaari:

Nell ütles ...

Alkoholi propageerimine ja ülimaks normaalsuseks pidamine on pehmelt öeldes kurb. Minuga on juhtunud see, et alkoholist keeldumisel hakkavad teised pidulised kas jooma keelitama või suisa solvama. Kuna kaine piduline pidada teiste inimeste peo ära rikkuma. (Ei, ma ei keela teistel joomist ja ei nääguta purjus inimeste kallal. Lihtsalt alkoisu sai ühel hetkel otsa ja vägisi ju ei võta.)
Olen kohanud inimest, kes arvas, et lastele tuleks kindlasti H&M riideid osta kuna laste riided jäävad niikuinii kohe väikeseks ja siis saab lihtsalt ära visata. Inimene ise tarbib suuresti Fair Trade tooteid ja poodab mahekraami...

Madli ütles ...

Seda "laste riietele pole mõtet panustada, sest need jäävad kohe väikeseks" suhtumist olen päris mitmel pool kohanud, sest ega sellist asja ju ometi eksisteeri nagu taaskasutus. Olgu, kui jätta keskkonnasõbralikkus ja jätkusuutlikkus kõrvale (paljude jaoks täiesti mõttetud ja arusaamatud mõisted), siis see peaks ju ikkagi huvitama, et need riided on mürgised. Või mitte? Selleks ei pea geenius olema, et aru saada, et 5 eurtsi maksev hilp ei ole toodetud orgaanilistest materjalidest või mürgivabadest värvidest.
Ma ise joon ka äärmiselt vähe alkoholi, vaid harva mõnel peol mõne džinntooniku, tihti isegi mitte seda. Loomulikult on selline "kainekaks" olemine tekitanud minevikus palju küsimusi, miks ma ei joo, mis mul ometi viga on, raudselt sellepärast ei joo, et ennast teistest paremaks pidada, kui nood täis on. Nooremana jõin siis tavalist kokakoolat ja teesklesin, et see on rummikoks, nüüd õnneks liigun seltskonnas, kus kedagi ei huvita, palju ma joon ja kas üldse. Kurb on tõesti, et alkoholi kasutatakse ihaldusväärse elustiili (peod, sõbrad, fun) reklaamimiseks, justkui muudmoodi ei saakski. No ja kui siis identiteedikriisi käes vaevlev teismeline satub neid reklaame nägema, siis ta vaatabgi, et oh, tahan ka ja kui ma selle ostan, siis saan ka. Minu meelest veidi moraalitu, aga samas - keda ikka moraal tänapäeval huvitab.

Anonüümne ütles ...

Oh, ma arvan täpselt samamoodi reisidest Indiasse ja mujale, kus kõik on hirmus vaesed. Mulle ei paku küll vaeste vaatamine mingit lõbu, hoopis ülikurvaks teeb ja tekitab jõuetust, sest mul pole võimalik neid aidata.

Ja Radarit vaatasin ka ning kuigi Kunnus tõmbas endale inteka alguses vee peale, kui kogeles enda abstraktsest mõtlemisest naiste osas, suutis ta inteka lõpus end osaliselt rehabiliteerida, ajades alkoholi kohta nii normaalset juttu. Aga rõhutan, et osaliselt rehabiliteerida.

Britu ütles ...

Mind pani see H&M ja kommide asi natukene mõtlema. Mis siis kui inimene näiteks tahab head, aga tal pole võimalik osta muud kui H&M? Eestis on jep second hand moes, aga siin näiteks teps mitte. Muidugi "siin" all ma mõtlen ainult regiooni, kus elan. Riik on suur ja lai. Aga siin jaguneb second hand põhimõtteliselt kaheks: kas siis sellised taaskasutuspoed, mille kohta öeldakse vintage ja kus hinnad kõrgemad kui tavapoodides või sellised poed, kuskohast leiad heal juhul augulisi riideid. Sellist mõnusat keskteed justkui pole.

Samamoodi pole siin eriti popp oma asju edasi müüa. Kui ma Eileeni ajal tahtsin ta beebiriided müüki panna (no a la 1 eur koti eest), siis vaadati mind nagu pooletoobist. Tuli välja, et vahet pole kas räägime vankritest või riietest - no ei müüda edasi. Kas jäetakse endale koju kopitama või annetatakse kirikule.

Aga kui sul on ütleme madal palk, aga mitte nii madal, et kirikult saaks, siis ei jäägi ju üle muud kui H&M ja sarnased. See ei tähenda, et ei hooliks keskkonnast või oma lapsest, aga riided peab talle ju selga saama. Ja samamoodi tohib ju selles olukorras ikka vältida lapsele suhkruüledoosi tekitamist. See on miski, mida säärases olukorras saab vanem kontrollida. Esimest mitte nii kergelt.

See oli muidugi lihtsalt näide, aga mulle tundus hetkeks natukene liiga must-valge see muidu :)

Madli ütles ...

Jah, ma olen muidugi sellega päri, et kui võimalust pole, siis ei tasu ka räpaseid kaltse kanda või üldse paljalt ringi käia, aga noh, eks mu mõttekäik puudutas ka rohkem Eestit, kus on taaskasutus täiesti arvestataval tasemel.

See H&M vs suhkur mõttepunkt pidi vist illustreerima rohkem kahepalgelist suhtumist kui konkreetset juhust. Noh, et kui siin asub keegi rääkima keskkonnasõbralikkusest ja siis järgmisel hetkel sõidab Land Cruiseriga minema. Või räägib tervislikkusest ja viis minutit hiljem kummutab alla suhkrut ja muud jama täis jogurti. Konkreetne näide tuli mulle meelde seoses ühe lastekollektiiviga, kus hakati rääkima laste tervise tähtsusest ja põhiliselt just söömisest (või mida süüa ei tohi pigem), aga samas jäeti kõrvale (minu jaoks) olulised asjad, nagu piisav õuesviibimine ja sobivad riided. Mul hakkasid pea kohal kohe küsimärgid tiirutama. Ja mul on ka tuttavaid, kes räägivad tervislikust elustiilist ja seejärel ostavad Selveri valmistoiduletist õhtusööki. Kus on siin loogika?