21 jaanuar 2017

Sinilinnus

Reedel käisin Sinilinnus SHCBB'd kuulamas-vaatamas. Pikk koduspassimine oli üsna nüristav olnud, hing ihkas kultuuri, nii et käskisingi heal sõbral kaasa tulla ja mind mu kultuuriretkel saata. Pealegi polnud ma kunagi Sinilinnus käinud ja kuidas nii saab, ise tahan ju end tallinlaseks pidada.

Sinilind tundus armas väike hipsterikohake olevat, pisikese kontserdisaali ja kõrgete hindadega. Kontsert ise oli ülimõnus. Ma üritasin mingil hetkel oma sõbrale seletada, miks Janno Reim mulle (ja paljudele teistele blondiinidele) nii väga meeldib, aga mu seletused jäid vist lahjaks, sest aru ta ei saanud. Olgu siis öeldud, et Janno on täpselt sellist tüüpi mees, kes mingi osa naistest täiesti hulluks ajab. Mitte minu loomulikult, ma olen korralik abielunaine, mina läksin sinna ainult muusikat kuulama. Muusika, muide, on täpselt minu teetass ja kuigi heliga oli Sinilinnus probleeme, siis oma mõnutunde sain ikkagi kätte. Põhiliselt ootasin ma nende uue Eesti Laulu esitust, sest selle salvestatud versioon on on üsna miksitud ja mind väga huvitas, kuidas see otse kõlab. Pettuma ei pidanud. Kuulsin kõrvalt küll nurinaid, et sõnadest polnud aru saada, aga ma leian, et see on juba konkreetse kuulaja probleem, et tal sõnad peas polnud. Minul näiteks olid. 

Nüüd aga olen kodus tagasi, kuulan muusikat ja mõtlen, et küll on hea Tallinna kesklinnas elada - kontsertidel käimine toimub nagu niuhti. Mitte, et need minu lemmikud just väga tihti esineks, aga siiski.

Kommentaare ei ole: