Ma olen nüüd üle pika aja Ernstiga terve nädala järjest kodus olnud, aga kui ma enne olin mõelnud, mida kõike toredat ja arendavat me tegema hakkame, siis tegelikkus oli veidi teine: mina vaevlesin nohusena diivanil ja lasin Ernstil tuua endale raamatuid, et neid siis vaadata. Ühe video tegin ka sellest, sest noh, endal ikka hea vaadata oma last. Teisi ma vaatama ei kohusta.
Nüüd on nohu veidi järele andnud, nii et mõtlemisvõime hakkab vaikselt taastuma ja nii sain juba uudiseid vaatama asuda. Noh ... ütleme nii, et kui ma eile päeva esiuudist nägin, siis sain ma aru, et paljudel pole vaja isegi nohu selleks, et mõtlemisvõimest ilma jääda. Jah, ma räägin Eesti uuest märgist. Mina kui kujundaja võtan seda brändi isikliku solvanguna ja sooviksin näha seda inimest, kes leidis, et see on normaalne asi, mida esitleda. Päriselt.
Tegelikult loodan ma siiani, et midagi läks kusagil sassi ja kujundaja esitas kogemata oma esimest aastat sõimerühmas käiva lapse kunstiteose. Veidi saamatu küll, aga no eks lapsed olegi erinevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar