Minu laps

Viimasel kuul on lasteteemad kuidagi eriti aktuaalseks saanud, sest lisaks mu enda pärdikukasvatamisele, millega ma iga päev tegelen, on hakanud paljunema ka mu sõbrad. Kõigepealt sai üks sõbranna kaksikud pojad ning seejärel, paar nädalat hiljem, sünnitas teine sõbranna tütre. Uute inimeste ilmaletulek tekitab minus, härdaid ja õndsaid mõtteid, aga lisaks sellele paneb veel juurdlema igasuguste muude asjade üle. Näiteks kuidas kasvatada häid inimesi. Kuna homme algab Ernsti sünnipäevakuu, siis kavatsen ma oma lasteteemalisi mõtteid ka veidi rohkem siin blogis kajastada, nii et keda lasteteemad eriti ei huvita, siis  ... võtke teadmiseks, et neid tuleb.

Aga minu lapsest. Ega ma enne lapsesaamist sellele küll eriti mõelnud, kuidasmoodi ma kasvatama hakkan, peale selliste hästi loogiliste asjade, mida ma juba lapsehoidjana rakendanud olin. Eks ma teadsin küll, et on olemas vabakasvatus ja Montessori stiilis kasvatus ja siis veel seline kasvatus, et last ei võeta sülle, kui ta kusagilt maha kukub, aga ma eeldasin, et küll mu instinktid peamise töö ise ära teevad. Nii hakkasingi ma oma kasvatusbaasi looma alles siis, kui ma olin Ernsti tundma õppinud ja aru saanud, mis talle meeldib ja milline inimene ta on. Näiteks ei sobiks talle absoluutselt sellised võtted, mis oleksid sobinud mulle tema eas, sest mina olin hästi kinnine, keeldusin inimestega suhtlemast, tahtsin mängida omaette, mänguasjadest eelistasin ... ma ei mäleta tegelikult, et ma üldse midagi eelistanud oleksin peale raamatute, sest neid sain ma õnneks rahus ja vaikuses lugeda. Minu kodus oli nimelt kombeks, et lugevaid inimesi ei segata. Herr Ernst aga armastab üle kõige maailmas seda, kui mõni võõras inimene külla tuleb, sest siis on ju olemas uus inimene, kellele oma asju tutvustada! Kui ma talle lasteaeda järele lähen, jookseb mulle vastu viis rõõmsat last, kellest ükski pole Ernst – tema poolt tuleb pahane kiunatus, sest miks, oh miks peab ta nii vahvast ja toredast kohast, kus nii palju lapsi ja teisi inimesi on, lahkuma. Mänguasjadest eelistab ta selliseid, millega saab rollimänge mängida. Minul on aga siiani pottide ja pannidega veidi distantseeritud suhe.

Kuidas siis kasvatada suhtlemisaldist ja rõõmsat last, nii et suhlemisaltiks ja rõõmsaks ka jääks? Esimene asi, mille ma kindlalt ära otsustasin, et ma ei kavatse mitte kunagi kasvatada robotit, kes võib-olla mingeid asju kiiremini ja teistest paremini tegema hakkab (st selleks koolitatud on), aga kes näiteks ise endale tegevust leida ei oska. Pigem tahan ma, et laps saaks tunda end turvaliselt koos minu ja oma perega, et ta julgeks oma emotsioone väljendada ja küsida, kui miski selgusetuks jääb. See tähendab ka seda, et kui ta avaldab soovi minna tantsutrenni või kanda roosat särki, siis ei hakka ma teda ümber veenma, et fuhh, mis tüdrukute kombed need veel on. Lisaks tähendab see seda, et mul pole ühtegi tabuteemat, millest rääkida ei "kõlbaks". Mäletan küll, kui Varro kusagil saates rääkis, et kui ta poeg teataks, et ta on homoseksuaalne, siis veenaks ta ta ümber – siin peres ei tuleks selline asi kõne allagi! 

Teiseks tahan ma jätta oma lapsele piisavalt avastamis- ja iseseisvumisruumi ja see ei tähenda seda, et ma ta praegu üksi koju jätaks ja ise pidutsema jookseks, vaid pigem seda, et ma ei planeeri ta päevaplaani tuugalt täis. Lasteaiapäevadel ei tee ma temaga õhtuti ühtegi vaimset pingutust nõudvat asja, teistel päevadel aga maalime, joonistame ja pusletame ning siis on mõlemal vaba aeg. Ma kardan nimelt, et kui lapsele piisavalt vaba aega ei võimaldata, kasvab ta selliseks, kes ei oskagi ise tegevust leida ja tulevikus ise lahendusi otsida. Äärmised halvad omadused mõlemad. Lisaks on mulle jäänud mulje, et ... ma ei tea, kas see õige on, aga kuidagi hästi kiiresti tahetakse lapsed suureks kasvatada ja neid nii-nii palju ja kiiresti arendada, et lapse närvisüsteem ei jõua sellele tempole järele. Nii kogunevad pinged, mida minnakse lahendama spetsialistide juurde, sest "miks laps nii ja naa käitub". Käisin mõni aeg tagasi ühes rehabilitatsioonikeskuses, kus jahmusin, kui palju lapsi seal ikka käib. Ma olin ausalt arvanud, et selliseid lapsi on vähe, kes spetsialistide abi vajavad, aga selgus, kui küsisin, et ei, ikka väga paljud lapsed tuuakse psühholoogi või logopeedi juurde, teraapiasse jne jne. Aga miks? Kas on õigus Valdur Mikital, kes ennustas, et ekraanide keskel üles kasvanud põlvkond on ennustamatu käitumisega, sest nad saavad tohutult palju infot, millega midagi peale ei oska hakata? Või peaks laskma lapsel olla kauem laps, mitte teda liiga vara õppima sundida? Äkki on praegune maailm tõesti selline, et lisaks lastearsti külastamisele peaks iga laps ka kohustuslikus korras psühholoogi juures käima? Mina ei tea, aga seda ma tean küll, et nii palju, kui see minu teha on, hoian ma emadusvõi(s)tlusest eemale ega sunni Ernsti näiteks praegu reaktsioonivõrrandeid lahendama vms. Õppimistahe on tal olemas küll, seda rahuldame me puslede kokkupanemise, raamatute vaatamise ja seletamise ning loodusvaatlustega. Õnneks ei ole mul kunagi kavas teda ka eliitkooli panna, nii et mulle pole oluline, kas ta hakkab lugema kolme- või kuueaastaselt. 

Kolmandaks. Jah, mina olengi see, kes oma lapsel multikaid vaadata ei luba. Tegelikult on kogu meie pere telekavaatamiskultuur üsna kasin, sest mina vaatan vist üldse ainult ETV2 dokumentaale ja Kirjandusministeeriumi ning Sten ... tema pigem loeb Stephen Kingi. Võib ju tekkida küsimus, mida teha siis, kui pead päev läbi lapsega kodus olema, kuid multikaid ei näita? Noh, mul on asi lihtne, sest kuigi herr Ernst armastab inimestega koos mängida, armastab ta sama palju ka ise tegutseda ja see ei tähenda (enamasti) asjade lammutamist, vaid seda, et ta on leidnud mingi nõudekapi, kust ta nõusid välja võtab ja tagasi paneb.

Neljandaks. Kui laps tahab sülle, siis peab ta sülle ka saama. Kui ta tahab kaisus raamatut vaadata, siis me vaatame. Kui ta tahab hommikul ärgates süles istudes putru süüa, siis palun, las sööb. Minu arvates pole võimalik last lähedusega ära hellitada ja kui ka on – las ta siis sööb kuni 18-aastaseks saamiseni süles oma putru. Ma küll arvan, et ta ei taha, aga nii igaks juhuks. See, kui laps tahab süles olla, ei tähenda, et ta on memmekas, keda ruttu lähedusest võõrutama peaks – vastupidi! Kallistused ja kiindumushetked on täisväärtusliku minapildi ja heade suhete aluseks.

***

Mul hetkel ei tule rohkem midagi meelde, aga kuna ma juba alguses ähvardasin, kui palju ma siin lastest rääkima hakkan, siis  .... neid jutte tuleb veel.

Kolisime

Sellal, kui teised, minust palju patriootlikumad eestlased aastapäeva tähistasid, üritasin mina veel paaniliselt viimaseid kodinaid kokku pakkida. Vähemalt sel hetkel arvasin, et need on viimased, tegelikkuses on aga asjad niiviisi, et ... polnud. Siiani on vaja asju veel ära tuua. Võiks ju mõelda, et palju kolm inimest, kellest üks veel nii pisike, ikka asju vajavad, aga minu suureks jahmatuseks ja pahameeleks oli neid asju ikka väga palju. Riided + raamatud + nõud + mänguasjad + igasugused muud värgid, mis lõpuks täitsidki terve kaubiku. Õnneks nüüd on neid asju palju vähem.

Kolimiseelne ärevus

Nüüd oleme uues kohas ja üritame harjuda uue eluga. Mult küsiti kolimise ajal päris mitu korda, kas mul on kahju ka ära minna ja ma ei osanud sellele küsimusele kuidagi vastata, õigemini, ma pole veel jõudnud seedida kogu värki. Jube kiiresti käis kogu asi teadasaamisest, et peame kolima kuni uude kohta minekuni. Osalt on mul muidugi kahju juba puhtproosalistel põhjustel: ma pean otsima uued kodupoed ja jalutusrajad, teisalt aga oli kogu protsess seotud niipaljude ebameeldivate asjaoludega, et hea, et see etapp nüüd (peaaegu) ühel pool on. Nüüd on pingelangus ja kahjuks tunnen ma juba praegu, et mu keha reageerib pingelangusele nii, nagu ta seda ikka teeb – haigeks jäädes.

Uus koduke on aga hästi ilus ja pisike. Väiksem kui eelmine eluase, aga selle võrra ka hubasem. Mulle pole nimelt kunagi meeldinud suured lossid, kust pereliikmeid taga ajades end hingetuks joosta võib või mida ma eales koristada ei suuda. Pigem juba pisike pesake, kus samas ikkagi varjumisnurki on, kui teised tüütuks muutuvad. Ja puuküte! Mis saaks veel ägedam olla? Mul, muide, on see esimene kord üldse puuküttega tegutseda, sest siiani olen nautinud keskkütte võlusid, aga praegu mõtlen, et enam küll keskkütet ei taha. Olgu, kütmine on tüütu ja aeganõudev ja korraga tuleb puude eest suur raha välja käia, aga see mõnus tulekuma ja lõhn kaalub kõik üles. Mul on ka kaasamõtlejaid:

Mida vaatavad inimesed kõige meelsamini?

Korteri on ilmselt kujundanud mõni spetsialist, sest seinad on hästi kihvtide viimistlustega – igaüks erinev, aga samas hästi kokkusobiv. Väga palju on kasutatud täispuitu ja kivi, näiteks puupliidi ümbrus, nagu ka pildilt näha võib, on kivist – ilus ja väga praktiline. Kraanikauss ja aknalauad on kivist, uksed puidust, põranda- ja laeliistud täispuidust. Ma tahaks suisa oma reeglit rikkuda ja siia mõne pildi üles panna, aga hoian ennast siiski tagasi. Aa, meil on ka kamin! See tuletaski meelde, et ma peaksin kusagilt puuhalge tooma, et neid seal põletada. Pliidis on meil brikett, aga kes siis briketti kaminasse paneb?

Stereotüübivaba areng

Ma olen juba ammu märganud, et Ernst oi ole eriline autolemb, vaid eelistab rohkem näiteks nõudega mängimist. Kui keegi talle mõne auto toob, siis ta viisakusest teeb sellega paar ringi, aga üldiselt jätavad need teda külmaks. Anna aga kätte kann ja kruus ning vähemalt tund aega on hooleta. Ma pole selle üle eriti pead vaevanud või õigemini – ma ei teadnud, et ma üldse peaks nii tohutult jälgima, millega laps mängib, .... kuni lasteaias oli arenguvestlus, mille käigus heideti ette, miks Ernst üldse autodega ei mängi ja kas meil ikka on üldse kodus autosid.

Õnneks oli arenguvestlusel Sten, kes viisakalt vastas, et on küll, aga need ei koti teda. Mina oleksin oluliselt pikemalt soostereotüüpidest rääkinud ja vihastanud. Oma kõne sain ma ikkagi maha pidada, aga publikuks oli mitte milleski süüdi olev Sten, kes üritas mind rahustada, öeldes, et kõik ei ole nii moodsad ja uuendusmeelsed kui mina. Olgu, võib-olla tõesti, aga kas ma olen tõesti siis "moodne ja uuendusmeelne", kui ma leian, et inimese ARENGUT ei peaks hindama selle põhjal, kas ta mängib oma "soole sobivate" mänguasjadega?

Edasi mõeldes on minu arvates üldse idiootne, kui lapse arengut hakata hindama selle järgi, millega ta mängib. Näiteks Epp vihkab kirglikult voltimist ja meisterdamist ning kui ta peaks praegu, 30+ vanuses läbima lasteaias arengutesti, milles neid asju nõutaks, ei saaks ta sellest läbi – ometi on ta igati võimekas inimene ja oma valdkonnas ka väga edukas. Või kui keegi oleks kunagi tahtnud minu arengut hinnata selle põhjal, kuidas ma nukkudega mängin ... noh, ma oleksin samuti läbi kukkunud, sest igasugused rolli- ja kodumängud olid pärdikuna minu jaoks nii tohutult igavad, andke aga legod ja meisterdamisasjad siia! Inimesed on nii tohutult erinevad ju, miks siis hinnata mingi üldise skaala järgi? Eriti veel huvisid. Mu ema armastab alati kõiketeadjatest lapsevanematele, kes "teavad", kuidas last õigesti arendada, rääkida oma lastest, kes kõik on titest saati täiesti erinevate huvidega ja ometigi täiesti korralikult arenenud ja iseseisvad inimesed.

Tegelikult olen ma lasteaiaga igati rahul, sest Ernstile meeldib seal ja kuna teised pärdikud on kogu aeg haiged, on enamasti kohal vähe lapsi ja nii on õpetajatel aega igaühega tegeleda. Ma eeldan, et need arenguhindamislistid on lasteaiaülesed, nii et ega ma lasteaiale endale midagi ette heidagi, aga ... kummaline siiski.

Millised inimesed sulle meeldivad?

Ma vahel uudistan FBs oma päevaajalugu, sest noh, põnev on ju vaadata, mida ma aastaid tagasi samal päeval teinud olen. Täna näiteks oli seal meenutus sellest, et paar aastat tagasi olen ma jaganud ühe mehe ettekujutust oma ideaalnaisest .. või pigem mitte. Ennem oli see retooriline või vähemretooriline küsimus kõikidele teistele meestele, kas tõesti leidub tänapäeval veel selliseid meesisendeid, kes tahavad endale "traditsioonilist" kodukana, kes mehele alt üles vaatab. Sest tema ei taha. Kusjuures mõeldud ei olnud naisi, kes lihtsalt kodus on, vaid konkreetselt mehe juhitavaid ja alluvaid "ürgnaisi".

Kuna ma juba toona olin väga progressiivse mõtteviisiga, olin ma loomulikult seda postitust jaganud ja mõttes kaasa hüüdnud, et vohh! Mina olen see huvitav ja põnev mittekodukana, kes mitte kunagi mehel ei allu! Praegu mõtlen ma üldjoontes samamoodi, aga kuna see postitus täna hommikul kenasti näkku kargas, siis hakkasin ma kohe edasi ja laiemalt mõtlema: miks peaks üldse terve ja täiskasvanud inimene tahtma lähisuhtes a) kellelegi alluda või b) kedagi endale allutada. Olgu, esimesest punktist saan ma aru, sest tegelikult on ju jube mugav elada, kui ise ühtegi otsust tegema ei pea, elamise eest vastutama ei pea, isegi välimust võib-olla valima ei pea, rääkimata siis töötamisest või millestki säärasest. See, et mind selline eluviis oksele ajaks, ei tähenda, et ma mingi külje pealt selle positiivseid külgi ei mõistaks. Aga olles teine pool, allutaja – kas see pole mitte surmigav, kui keegi kogu aeg sinu arvamusega nõustub või kui isegi esmalt ei nõustu, siis hiljem ikkagi? Kui keegi sind kummardab? Kas kõik ei tahagi siis endale võrdseid partnereid? Ma räägin siinkohal nii meestest kui ka naistest, mitte ei lange stereotüüpi, et naised on allujad ja mehed allutajad – igasuguseid suhtemudeleid kohtab ja elu on vähemalt mulle näidanud, et mees ja naine võivad vahel teineteisele rohkem sarnaneda kui mees ja mees. 

Näiteks mina ei salli selliseid inimesi, keda saab väga lihtalt ümber rääkida. Ma tean küll selliseid, kes näiteks räägivad mulle enne, et oi, nemad küll sinna peole/kohvikusse/matkale/reisile minna ei taha ja kohe kindlasti ei lähe ka! – ning siis hiljem avastan, et nad ikkagi on neid õudselt ebameeldivaid asju teinud, sest "käidi ju nii peale ja kuidas ma siis ütlen ära". Aru ma ei taipa, kuidas nii saab. Ma tihti ei julge neid kuhugi kutsuda ka, sest äkki olen mina siis see õudne pealekäija. Või ma ei tea, äkki olen mina siis see kummaline põikpea, kes oma arvamuse ja tahte juurde kindlaks jääb, kuigi võiks painduda?

Eesti Laulust vol ...

Ma olen siin juba mitu-mitu postitust Eesti Laulust vorpinud, aga ega küll küllale liiga tee, eks. Tegelikult ei tahagi ma pikemalt rääkida, kui avaldada oma heameelt selle üle, et minu lemmik edasi sai. Rasmus Rändvee. Esiteks meeldib mulle see laul, sest meenutab kergelt Muse'i "Feeling Good'i", teiseks oli täiega äge, et Rasmus ennast laval nii vabalt tundis ja noh, Rasmus on lihtsalt kihvt. 

Kas teistest lauludest peaks ka rääkima? No võiks ju. Koidu ja Laura laulu puhul häiris mind sajaga, et Koidu pintsak ja püksid olid erinevat tooni musta värvi (õudne, milline kretiin ma olen, eks), laul ise oli sama mittemidagiütlev kui ennegi. Daniel Levi meeldis ka, aga refrään kõlas kuidagi kehvasti. Kahju, muidu oleks see mu kindel favoriit olnud. Liis Lemsalu ei oska laval kohe üldse loomulikult liikuda, kui tal tantsijaid pole. Piinlik oli vaadata. Laul oli endiselt mõttetu. Kerli esitust ootasin ma põnevusega, sest noh, ämeerikamaa värk ikkagi ju, aga ... kuidagi külm ja kauge oli. Pealegi võiks nabapluusi juurde kuuluda veidi rohkem trimmis kõht (ma tean, et ma olen just see õige inimene sellest rääkima). Laulu kohta ei hakka ma midagi mainima, sest seda ma ei mäleta. Viimane laul, Angeelia üllatas meeldivalt, aga mitte vokaalse poole pealt, vaid visuaaliga. Need hundid olid nii ägedad! Ainult hundid olekski võinud terve aja laval olla, võit oleks 100% tulnud, sest vähemalt mina oleks küll helistanud. Mulle meenus kohe eelmise aasta Valgevene laul, mis mulle samal põhjusel meeldis. Üldse võiks loomi rohkem laval olla, kasvõi digitaalsel kujul ...

Kas veel oli laule? Aa, see etnopopp, Antsud vist ka. Selle laulu ajal rääkisin ma oma noorele sugulasele, et Trad Attack on täiega äge bänd ja vot seda võiks hoopis kuulata. Kuulasime ja nõustusime mõlemad, et Antsud on väga vaese mehe Trad Attack. Laul iseenesest polnud ju üldse halb, aga igav ja taas mittemidagiütlev. Hmm, kas mõni laul siis ütles mulle ka midagi? Või olengi ma liiga kriitiline? Oli seal veel laule?

***

Muide, ma leidsin meile uue korteri, järgmisel nädalal on kolimine ja ... juhuu, ma olen nii rahul! Uus kodu asub kesklinnas, ühes väga huvitava ajalooga tänaval. Kohe väga huvitava ajalooga. 

Vahelduseks muule reklaamin ma ennast ka

Nii, vahepeal sai selgemaks, et meil on uut üürikorterit vaja. Kust seda aga saada, nii et sadat erinevat vahendustasu maksma ei pea, see on alles küsimus. Ma olen nimelt täiskohaga maakleripõlgur, nii et hea meelega üüriksin ma otse omanikult, aga noh ... kõik, kes kunagi üürikorterit otsinud on, teavad ise ka, milline lust ja lillepidu see on.

Ühesõnaga, kui siia satub keegi, kes soovib korterit välja üürida, aga pole leidnud piisavalt ilusaid ja korralikke üürnikke, siis siin on sinu võimalus! Me oleme mõlemad Steniga korralikud tööinimesed, alkoholi tarbime minimaalselt ja sedagi väljaspool kodu, ei suitseta ega pea pidusid. Mina, muide, jään viimasel ajal õhtuti kell kaheksa magama ka, nii et põhimõtteliselt alates sellest ajast ongi meie peres öörahu. Korda hoiame ka ega joonista seintele, sest esiteks oleme me üsna vähe aega kodus – töö- ja lasteaiainimeste rõõmud – ja teiseks on mul silmad kõikjal, nii et kui keegi (khm, Ernst) isegi vaatab vildikate poole, olen ma ümbritsevad pinnad juba kilega katnud. Olgu, see oli nali. Arved on mul alati õigel ajal tasutud (eelmised korteriomanikud võivad kinnitada) ja ... Aa, tänapäeva infoajastul oleks vast paslik ka mainida, et ma ei postita oma kodust kunagi pilte sotsiaalmeediasse. St kui pilt on tehtud minust ja taustal kumab tapeet, siis seda võin küll jagada, aga mingeid eraldi sisustuspostitusi ma omaalgatuslikult ei tee. 

Ja Tallinnas.

Ühendust võib võtta meili teel: madlike001@gmail.com. Kes soovib, võib sinna niisama ka ilusaid sõnu kirjutada, loen ja vastan hea meelega.

Blogiauhinnad tulevad taas

Just lugesin Facebookist, et alanud on oma blogide kirjapanemine selle aasta blogiauhindade võistlusele. Kui sul on blogi või sa soovid uurida täpsemalt, millega tegu, siis kiika SIIA.

Tundub, et iga aastaga läheb korraldamine aina professionaalsemaks, nii et mina küll ootan selleaastast blogitralli. Ma küll mõtlen veel, kas ennast ka kirja panna, aga sündmuste kulgemisel hoian kindlasti silma peal. Hästi vahva, et blogindust laiemalt kajastatakse ja tutvustatakse, sest mina olen küll just tänu blogimaailmale avastanud väga ägedaid inimesi. Mõnda pole ma kunagi näinud (kui just pole tänaval mööda kõndinud ja mitte ära tundnud), aga kui tema postitusi loen, siis mõtlen, et oi, näed, ma mõtlen ju samamoodi, aga näed, kirja panna ei oska! Mõnda olen kohanud ja rõõmustanud, et mu tutvusringkonnas on juures nii suurepärane inimene. Nii palju, kui on blogijaid, nii palju on erinevaid vaatenurki ja kuvandeid ja minu arvates on see tohutult huvitav. Mida mulle on blogimine andnud? Ilmselt kirjutamisharjumust ja oskust oma mõtteid sõnastada. Arusaamist, et võiks osata oma arvamusi veidi selgemalt väljendada. Millisena ma enda blogi näha tahaks? Naljakamana. Huumor viib elus edasi.

Eesti Laul: stiilist

Esinemisi saaks ju arvustada paljudest erinevatest vaatepunktidest lähtudes, aga ma otsustasin, et lauludele ei keskendu, vaid vaatan hoopis stiili. Nii professionaalsest kretinismist kui ka lihtsalt huvist. Aga alustagem.

Elina Born "In or Out"

Olen lugenud, et paljusid häiris, et Elina trikoos esines, aga mu meelest on igal inimesel õigus püksata lavale minna, kui ta seda soovib. Pealegi, kui minul oleks selline keha nagu Elinal, siis ma ainult ilma riieteta ringi käiksingi! Võib ju rääkida jah, et õudne, milline kopeerimine, sest omg, keegi teine on ju ka enne trikoos laval olnud, aga samas – kõike on tehtud ja nähtud, nii et millegi uuega välja tulla oleks üsna keeruline. Siinkohal refereeriksin ma oma ema, kes ütleb, et kõike võib teha, aga see peab olema professionaalne. Elina esinemine oli professionaalne, ta tundis ennast ilmselgelt mugavalt nii napis rõivais ega olnud ka tantsuga üle pingutanud. Mulle meeldis!

Carl-Philip "Everything but You"

Carl-Philip on juba olekult veidi nukulik, nii et piisab tal vaid juuksed üle lakkida, kui kogu üldmulje on veel nukulikum. Mulle meeldib väike ebakõla tema välimuse ja hääle vahel, st peale vaadates võiks ju eeldada, et sealt tuleb ainult mingi munapiiks. Aga ei tule. Muide, Madis Arro on ka selline artist, kes näeb jube tagasihoidlik ja suht moosikas välja, aga milline hääl! Igatahes, esinemise juurde tagasi tulles ... stiilselt must üldmulje, ei midagi häirivat, ega üllatavat. Esinemine sobis lauluga, sest olgem ausad, kui sa ikka pead laval nii kõrgeid noote võtma, ei saa samal ajal kukerpalle visata.

Laura Prits "Hey Kiddo"

Minus tekitavad sellised räuskavad ja "oleme nii ägedad-lõbusad" tüdrukutekambad judinaid, sest noh, ilmselgelt olen ma ise selliste vastand, aga see on minu isiklik traagika. Ma ootasin sellelt laulult ägedat esinemist ja superenergiat, aga tulemus oli pigem selline kooliesinemine. Närv oli sees ilmselt. Lisaks tundus kogu koreograafia veidi pingutatud ja laulja näoilmest võis näha, et ta mõtleb: "Oot, nüüd pean ma kätt nii liigutama ja jalga sinna tõstma". Kui ma ise kunagi ennemuistsel ajal esinemas käisin ning samaaegselt laulma ja tantsima pidin, siis rääkis tantsuõpetaja alati, et publik ei tohi kunagi aru saada, kui palju tööd ja vaeva esinemisega nähtud on, kõik peab tunduma jube lihtne ja loomulik. See number seda polnud. Riietus oli iseenesest äge ja pilkupüüdev, aga lisaks roosale oleks võinud ikkagi muid värve ka kasutada.

Leemet Onno "Hurricane"

Mu pea kohal hakkas ohtralt küsimärke keerlema. Misasjad need seal laval on? Kuidas see lauluga seostub? Kas kantrilauludes ei peaks veidi teine stilistika olema? Misasja see Leemet nüüd tegi, tantsis või? Oh issand ... Sellele laulule sai kummaline stilistika ja koreograafia küll saatuslikuks, mitte mingit kooskõla ei olnud. Need tantsijad oleks sobinud paremini mõne Sia laulu videosse (ilmselt sealt ka inspiratsioon), kui siia. Ja kõik inimesed ei pea ilmtingimata tantsima, ka rahulikult saab laval olla.

Ivo Linna "Suur loterii"

Mõnusalt rahuliku ülesehitusega esinemine. Ma muidugi ei kujutaks ettegi Ivo Linnat mõnda moodsat contemporay tantsu esitamas või muudmoodi karglemas, nii et ei mingeid üllatusi. Ivo ülikond oli hästi lahe – esmapilgul tavaline, aga kui lähemalt silmitseda, leiab ohtralt moodsaid detaile, mustrid ja trendikad lõiked ja ... Mulle meeldivad sellised varjatud üllatused.

Lenna Kuurmaa "Slingshot"

Miks peab oma loodusläheduse näitamiseks ilmtingimata paljajalu olema? Looduses paljajalu käimine, muide, on üks arulagedamaid asju üldse, nii et taas üks kummaline sümbol. Riietus aga pidigi vist Lennal ja ta tiimil olema võimalikult väheütlev, et tants esile pääseks, aga .. Ma saan aru, et Lenna on imetlusväärselt hea laulja ja puha, aga ma valetaks, kui ma ütleks, et ta hea tantsija on. Taas mõjus kogu kompott liiga kodukootult. Lihtne ja staatiline laulmine oleks selle laulu puhul palju paremini toiminud. Mu lapsekesele meeldis aga Lenna esinemine väga, läks teleka ette ja teatas, et seal on emme. Ma olen ilmselgelt asjadest valesti aru saanud.

Whogaux & Karl-Kristjan feat. Maian "Have You Now"

Esiteks: muutke oma nimi ära, ma ei suuda seda korralikult välja öelda. Teiseks: Maian on äärmiselt kaunis tütarlaps, väga ilusa ja huvitava näoga ja kohe kindlasti mitte paks, aga see riietus ei kaunistanud teda absoluutselt! Seelikuosa pikkus oli jube ja need satsid muudaksid ka Carmen Kassi sefiiritordiks. Lisaks ei harmoneerunud see kleit ka ta duetipartneri riietusega, mis oli pigem lihtne ja monokroomne. Kolmandaks: mis kuradi tants see seal tagaplaanil oli? Täiesti arusaamatu.

Janno Rein ja Kosmos "Valan pisaraid"

Aru ma ei taipa, miks Erkit laval polnud? Kogu esitus oleks automaatselt sada korda stiilsem olnud, sest noh, Erki on lahe! Muidu ei pakkunud nende esinemine erilist üllatust, ega pidanudki, sest mis üllatusi ikka rokkbändilt oodata. 

Ariadne "Feel me now"

Tore, et seda näitsikut polnud pandud tantsima või mingeid kummalisi asju tegema, sest ilmselgelt oleks see ta närvilisust ainult suurendanud. Staatiline seismine mõjus hästi, aga selle lauluga oleks võib-olla rohkem sobinud, kui ta oleks olnud veidi tõsisem, mitte kogu aeg naeratanud nagu laulukarusselli esineja. Riietus oli äge, kergelt futu, aga soeng tegi kõike muud kui kaunistas seda tütarlast. Selline ülepea pats teeb iga näo laiaks, nii et loodetavasti leitakse finaaliks teine soeng. Kogu esinemine oli minu jaoks natuke igav, sest kuigi Ariadne oli nooruslikult valge ja tennistega, siis sellise laulu juurde sobiks VEEL futum, VEEL rohkemate litrite ja ägedate vormidega. Ja veel ägedama graafikaga.

Uku Suviste "Supernatural"

Uku Suvistest rääkides peab rääkima enesekindlusest. Mind on ammu häirinud Uku puhul see, et ta justkui peab kogu aeg tõestama, kui mehelik, ilus ja alfa ta on. Igas intekas mainib keegi ikka, milline ürgmees Uku ikka on ja siis mõtlen mina, et ... ei ole ju. Tema esinemistest kumab kogu aeg läbi ebakindlus või ebakõla – mine tea, on see siis tingitud tema nõrgast lauluhäälest või metromehe kuvandi sobimatusest. Ka see esinemine pidi ilmselgelt näitama Ukut kui seksikat meest (laulusõnad ja muu ka), aga .... ei teinud seda. Tants oleks võinud olemata olla, sinine pintsak samuti ja ekraani ees karglemine oli lihtsalt piinlik. Taas meenutan ma oma ema sõnu ja leian, et siin pidi professionaalsust tikutulega taga otsima. Kurb.

Ootusärevus

Oeh, ma olen nii väsinud.

Tegelikult võiks ju positiivsema noodiga alustada, sest katki pole ju midagi. Olgu, proovime uuesti. Ma olen nii väsinud ja ootusärevil, sest mul on tunne, et meie elus hakkavad toimuma suured muutused. Kahju ainult, et need ei toimu ilma minu kontrolliva käeta, vaid et ma pean oma väikesed valged käekesed ikka päris sügavale toimemehhanismi sisse torkama. Keeruline on see täiskasvanuelu, kas tead. Et mitte rohkem mõistujuttu ajada, siis praegu on teada see, et meie elukoht peaks ilmselt lähemate kuude jooksul muutuma, aga kuhu me läheme, kas uude üürikasse või .... (ma veel ei julge unistada), seda ma ei tea. Või saame siiski praegusesse korterisse jääda, seda ka ei tea. Zu kompliziert. Kes mulle jõu ja nõuga või suurte rahakuhjadega abiks tahab olla, siis palun, ma ootan teid Tallinna kesklinnas.

Lisaks peaksin ma minema silmaarsti juurde, sest ma näen tohutult uduselt. Tuttavaid ei tunne ma juba ammu tänaval ära, aga nüüd ei näe ma ka enam pubides, kas need, kellele ma naeratan, ka tegelikult pandavad on või mitte. Äkki ei ole ja kus siis selle häbi ots. Kes nüüd naljast aru ei saanud, siis tegelikult ma ju pubides nillimas ei käi, aga kuna ma olen täiesti terve naine, siis silmailu võiks ju olla. Või noh, ega ma palju taha, lihtsalt näha natukene. Hambaarsti juurde peaksin ma ka minema, aga sellele ma veel mõelda ei taha. 

Ma pikemalt praegu ei räägikski, sest sõbrapäev on tulemas, tööd on palju ja pealegi tahaks ma võtta ühe rahustava kohvitassi ja sellega töökuhja taha peituda.

Kuidas pidutseb introvert

Reedel pidas Kaisa sünnipäeva kohvikus Tops. Kes Tallinna hipsterieluga nii hästi kursis ei ole, siis sellele teadmiseks, et Tops on (Epu sõnu kasutades) üks paduhipsteriurgas. Minu arvates puuduvad sellel küll tüüpilised hipsterikoha tunnused, nagu lai käsitööõllevalik ja kõrged hinnad, aga muidu oli küll üsna autentne ja armas. Mulle nimelt meeldivad sellised urkad, kuhu ennast meeletult üles lööma ei pea, kuigi enamasti ma siiski löön ennast üles. Kuidagiviisi.

Sünnipäev algas nagu sünnipäevad ikka, aga mingil hetkel sigines lauda kellegi tuttavatuttavaid, kes minu jaoks puhta võõrad olid. Mis seal ikka, kulistasin oma õlut ja uudistasin interjööri ... kuni saabus see vältimatu ja kohutav hetk, mis ikka pidudel ette tuleb.

"Kuule, me läheme välja suitsule, sa saad siin hakkama, eks?"

Ja jäingi võõrastega lauda üksinda. Teadupoolest on see üks introverdi õudusunenägudest. Hullem on ainult see, kui lauda jääb kaks introverti ja arvestades seda, et Eesti võikski ümber nimetada Introvertiaks, siis on ka see stsenaarium üsna tõenäoline. Huuh, mida ma teen, mida ma teen ... äkki aitab see, kui ma hästi pingsalt seina vaatan, äkki ma haihtun või midagi? Ei, mittesuitsetav võõras liigub ettevaatlikult minu poole, sest daamide vastu peab ju viisakas olema, eks.

"Nonii, me peame vist rääkima."

"Ei pea!" vastan ma äärmiselt seltskondlikult.

Sellise üllatava vastusega jää murtud, jookseb jutt edasi palu sujuvamalt. Mõistan, et mu vestluskaaslane on mõnusa huumorisoonega, nii et saame vestelda nt Eesti filmidest, nutipidudest, lauaaluse flirdi etiketist ja paljust muust säärasest. Kusjuures ma jälle ei öelnud jutu alguses, et ma abielus ja lapsega olen, aga see tuli kusagil jutu keskel kuidagi välja. Õnneks tegi vestluskaaslane samasuguse fopaa, nii et ma polnudki ainus ebaviisakas. Hingan siis kergendatult, et seekordne sundsuhtlemine üsna meeldivaks kujunes, ja veedan mõnusalt aega hommikuni, suheldes nii omade kui ka teistega.

Aga introverdil on veel üks lisavajadus, mida teistel pole. Kui enamasti tahavad inimesed pärast pikaleveninud pidu ennast välja magada ja puhata, siis mina vajan veel lisaks pikki-pikki hetki, mil ma kellegagi ei suhtle. See mittesuhtlemine ei tähenda muidugi seda, et ma oma pere kodust välja viskaks või vannituppa sulguks, vaid pigem kohviga teleri ees diivani "kaunistamist" ja paar tundi vaikides energia kogumist. Laupäeval mul see ei õnnestunud ja esimest korda elus märkasin ma teadlikult, kuidas sellise puhkepausi puudumine mulle mõjub. Ma muutusin närviliseks, ei suutnud normaalselt rääkida ega küsimustele vastata, pea hakkas valutama ja ma väsisin nii ära, et ma tundsin end justkui jonniv laps – midagi teha ei taha, aga samas midagi nagu tahaks, aga ei tea, mida. Ise olin ka üllatunud, aga mõistsin, et näe, puhkama peab ikka üks introvert, muidu läheb raskeks.

Naise õigus

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sel teemal kirjutada, aga ma juhtusin paar päeva tagasi lugema lauset, mis kõlas umbkaudu refereerituna, et seal, kus mõistus vaikib, võidutseb rumalus. Ma tahaks siis olla  üks paljudest mõistuse häältest ja avada oma suu. Mis teemal? Naised ja nende õigus oma keha üle. Õigus oma eksistentsi üle.

Oma eksistentsi tekke üle pole meil tegelikult ju üldse sõnaõigust olnud. Keegi ei küsinud, kas ma üldse tahtsin sündida siia, minu ülesandeks on lihtsalt muuta oma olemasolev elu võimalikult talutavaks. Üks abordivastane ütles mulle kunagi argumendiks, et millegipärast ei taha ükski abordipooldaja, et tema ema oleks aborti teinud ja siinkohal luban ma endal seda veidi selgitada. Otse loomulikult ei soovi ka näiteks mina, et ma kohe päevapealt maha sureks, aga samas leian ma ka, et kui mind üldse tekkinud poleks, ei muudaks see maailma mitte põrmugi. Kui, siis vaid positiivses võtmes, sest ma olen buumiaja laps, üks nendest, kelle pärast lasteaiad ja koolid üheksakümnendatel ülerahvastatud olid. Ma läheks koguni nii kaugele ja ütleks, et suur osa inimestest, keda ma tean, võiksid vabalt koos minuga mitte eksisteerida ja maailm ei kaotaks sellest midagi. Või tunned sina kedagi, kes maailma tõeliselt muutnud on? Ülerahvastatus on probleem ja seda ka Tallinna kesklinnas, mitte vaid Hiinas või USAs. Miks ma aga ennast pärast sellist ratsionaalset analüüsi maha ei lase? Selle nimi on enese alalhoiu instinkt. Nagu juba Freud ütles, et inimest viivad elus edasi kaks jõudu: sugutung ja surmahirm, nii ei teegi (suurem osa) inimestest pärast ebaõnnestumisi või ratsionaalseid arvutusi, kui palju maailm nende surmast võidaks, enesetappu.

Teine argument, mille too abordivastane, kes muuhulgas ise lapsevanem ei ole, välja tõi, oli veel absurdsem: kui last ise üles kasvatada ei saa, siis võiks ta ikkagi sünnitada ja siis ära anda. Nii, mul on nüüd küsimus kõikidele sünnitanud naistele, kes siia satuvad: kas te kujutate sellist olukorda ette? Et te olete last kandnud üheksa kuud, sünnitanud ja näinud – ning siis annate ära nagu väikeseks jäänud hilbu? Ma vastan esmalt ise (aga ootan tõesõna ka teiste vastuseid): mina nii ei teeks. Isegi, kui ma oleksin üksik, madala palgaga ja elaksin kehvades tingimustes. Samas aga teeksin ma eelnevate asjaolude kokkulangemisel kindlasti abordi, sest ratsionaalne pool minust teaks, et lapse üleskasvatamine poleks pideva rahapuuduse ja muretsemise keskel just lust ja lillepidu. Samuti teeksin ma abordi puudega last oodates, aga sel teemal ma edasi ei räägiks. Nii – miks siis sünnitamine ja ära andmine mu meelest halvem oleks? Sest see tekitab trauma nii emale kui ka lapsele. Abort ei tekita traumat vähemalt mitteeksisteerivale lapsele.

Ja kui ma nüüd iseenda tagasihoidliku isiku juurde tagasi lähen, siis tean ma ka seda, et mu ema ei visanud õnnejoovastuses kukerpalle, kui ta kuulis, et kaksikuid ootab. Ma ei ole nüüd sellepärast depressioonis ega leia, et ma olen üks soovimatu laps (sest no kammoon, kes siis mind endale lapseks ei tahaks), aga ma olen suhteliselt kindel, et mu ema soovis kolmandaks lapseks ikkagi ainult üht last.

***

Kas ma peaksin ka seda mainima, et kui abort keelustataks, siis hakkaks see vohama illegaalselt? Muidugi mitte, selliseid idikaid siia ju ei satu, kes tegelikult arvaks, et millegi keelamine selle ühiskonnast kaotab.