Kuidas pidutseb introvert

Reedel pidas Kaisa sünnipäeva kohvikus Tops. Kes Tallinna hipsterieluga nii hästi kursis ei ole, siis sellele teadmiseks, et Tops on (Epu sõnu kasutades) üks paduhipsteriurgas. Minu arvates puuduvad sellel küll tüüpilised hipsterikoha tunnused, nagu lai käsitööõllevalik ja kõrged hinnad, aga muidu oli küll üsna autentne ja armas. Mulle nimelt meeldivad sellised urkad, kuhu ennast meeletult üles lööma ei pea, kuigi enamasti ma siiski löön ennast üles. Kuidagiviisi.

Sünnipäev algas nagu sünnipäevad ikka, aga mingil hetkel sigines lauda kellegi tuttavatuttavaid, kes minu jaoks puhta võõrad olid. Mis seal ikka, kulistasin oma õlut ja uudistasin interjööri ... kuni saabus see vältimatu ja kohutav hetk, mis ikka pidudel ette tuleb.

"Kuule, me läheme välja suitsule, sa saad siin hakkama, eks?"

Ja jäingi võõrastega lauda üksinda. Teadupoolest on see üks introverdi õudusunenägudest. Hullem on ainult see, kui lauda jääb kaks introverti ja arvestades seda, et Eesti võikski ümber nimetada Introvertiaks, siis on ka see stsenaarium üsna tõenäoline. Huuh, mida ma teen, mida ma teen ... äkki aitab see, kui ma hästi pingsalt seina vaatan, äkki ma haihtun või midagi? Ei, mittesuitsetav võõras liigub ettevaatlikult minu poole, sest daamide vastu peab ju viisakas olema, eks.

"Nonii, me peame vist rääkima."

"Ei pea!" vastan ma äärmiselt seltskondlikult.

Sellise üllatava vastusega jää murtud, jookseb jutt edasi palu sujuvamalt. Mõistan, et mu vestluskaaslane on mõnusa huumorisoonega, nii et saame vestelda nt Eesti filmidest, nutipidudest, lauaaluse flirdi etiketist ja paljust muust säärasest. Kusjuures ma jälle ei öelnud jutu alguses, et ma abielus ja lapsega olen, aga see tuli kusagil jutu keskel kuidagi välja. Õnneks tegi vestluskaaslane samasuguse fopaa, nii et ma polnudki ainus ebaviisakas. Hingan siis kergendatult, et seekordne sundsuhtlemine üsna meeldivaks kujunes, ja veedan mõnusalt aega hommikuni, suheldes nii omade kui ka teistega.

Aga introverdil on veel üks lisavajadus, mida teistel pole. Kui enamasti tahavad inimesed pärast pikaleveninud pidu ennast välja magada ja puhata, siis mina vajan veel lisaks pikki-pikki hetki, mil ma kellegagi ei suhtle. See mittesuhtlemine ei tähenda muidugi seda, et ma oma pere kodust välja viskaks või vannituppa sulguks, vaid pigem kohviga teleri ees diivani "kaunistamist" ja paar tundi vaikides energia kogumist. Laupäeval mul see ei õnnestunud ja esimest korda elus märkasin ma teadlikult, kuidas sellise puhkepausi puudumine mulle mõjub. Ma muutusin närviliseks, ei suutnud normaalselt rääkida ega küsimustele vastata, pea hakkas valutama ja ma väsisin nii ära, et ma tundsin end justkui jonniv laps – midagi teha ei taha, aga samas midagi nagu tahaks, aga ei tea, mida. Ise olin ka üllatunud, aga mõistsin, et näe, puhkama peab ikka üks introvert, muidu läheb raskeks.