21 veebruar 2017

Millised inimesed sulle meeldivad?

Ma vahel uudistan FBs oma päevaajalugu, sest noh, põnev on ju vaadata, mida ma aastaid tagasi samal päeval teinud olen. Täna näiteks oli seal meenutus sellest, et paar aastat tagasi olen ma jaganud ühe mehe ettekujutust oma ideaalnaisest .. või pigem mitte. Ennem oli see retooriline või vähemretooriline küsimus kõikidele teistele meestele, kas tõesti leidub tänapäeval veel selliseid meesisendeid, kes tahavad endale "traditsioonilist" kodukana, kes mehele alt üles vaatab. Sest tema ei taha. Kusjuures mõeldud ei olnud naisi, kes lihtsalt kodus on, vaid konkreetselt mehe juhitavaid ja alluvaid "ürgnaisi".

Kuna ma juba toona olin väga progressiivse mõtteviisiga, olin ma loomulikult seda postitust jaganud ja mõttes kaasa hüüdnud, et vohh! Mina olen see huvitav ja põnev mittekodukana, kes mitte kunagi mehel ei allu! Praegu mõtlen ma üldjoontes samamoodi, aga kuna see postitus täna hommikul kenasti näkku kargas, siis hakkasin ma kohe edasi ja laiemalt mõtlema: miks peaks üldse terve ja täiskasvanud inimene tahtma lähisuhtes a) kellelegi alluda või b) kedagi endale allutada. Olgu, esimesest punktist saan ma aru, sest tegelikult on ju jube mugav elada, kui ise ühtegi otsust tegema ei pea, elamise eest vastutama ei pea, isegi välimust võib-olla valima ei pea, rääkimata siis töötamisest või millestki säärasest. See, et mind selline eluviis oksele ajaks, ei tähenda, et ma mingi külje pealt selle positiivseid külgi ei mõistaks. Aga olles teine pool, allutaja – kas see pole mitte surmigav, kui keegi kogu aeg sinu arvamusega nõustub või kui isegi esmalt ei nõustu, siis hiljem ikkagi? Kui keegi sind kummardab? Kas kõik ei tahagi siis endale võrdseid partnereid? Ma räägin siinkohal nii meestest kui ka naistest, mitte ei lange stereotüüpi, et naised on allujad ja mehed allutajad – igasuguseid suhtemudeleid kohtab ja elu on vähemalt mulle näidanud, et mees ja naine võivad vahel teineteisele rohkem sarnaneda kui mees ja mees. 

Näiteks mina ei salli selliseid inimesi, keda saab väga lihtalt ümber rääkida. Ma tean küll selliseid, kes näiteks räägivad mulle enne, et oi, nemad küll sinna peole/kohvikusse/matkale/reisile minna ei taha ja kohe kindlasti ei lähe ka! – ning siis hiljem avastan, et nad ikkagi on neid õudselt ebameeldivaid asju teinud, sest "käidi ju nii peale ja kuidas ma siis ütlen ära". Aru ma ei taipa, kuidas nii saab. Ma tihti ei julge neid kuhugi kutsuda ka, sest äkki olen mina siis see õudne pealekäija. Või ma ei tea, äkki olen mina siis see kummaline põikpea, kes oma arvamuse ja tahte juurde kindlaks jääb, kuigi võiks painduda?

Kommentaare ei ole: