Minu laps

Viimasel kuul on lasteteemad kuidagi eriti aktuaalseks saanud, sest lisaks mu enda pärdikukasvatamisele, millega ma iga päev tegelen, on hakanud paljunema ka mu sõbrad. Kõigepealt sai üks sõbranna kaksikud pojad ning seejärel, paar nädalat hiljem, sünnitas teine sõbranna tütre. Uute inimeste ilmaletulek tekitab minus, härdaid ja õndsaid mõtteid, aga lisaks sellele paneb veel juurdlema igasuguste muude asjade üle. Näiteks kuidas kasvatada häid inimesi. Kuna homme algab Ernsti sünnipäevakuu, siis kavatsen ma oma lasteteemalisi mõtteid ka veidi rohkem siin blogis kajastada, nii et keda lasteteemad eriti ei huvita, siis  ... võtke teadmiseks, et neid tuleb.

Aga minu lapsest. Ega ma enne lapsesaamist sellele küll eriti mõelnud, kuidasmoodi ma kasvatama hakkan, peale selliste hästi loogiliste asjade, mida ma juba lapsehoidjana rakendanud olin. Eks ma teadsin küll, et on olemas vabakasvatus ja Montessori stiilis kasvatus ja siis veel seline kasvatus, et last ei võeta sülle, kui ta kusagilt maha kukub, aga ma eeldasin, et küll mu instinktid peamise töö ise ära teevad. Nii hakkasingi ma oma kasvatusbaasi looma alles siis, kui ma olin Ernsti tundma õppinud ja aru saanud, mis talle meeldib ja milline inimene ta on. Näiteks ei sobiks talle absoluutselt sellised võtted, mis oleksid sobinud mulle tema eas, sest mina olin hästi kinnine, keeldusin inimestega suhtlemast, tahtsin mängida omaette, mänguasjadest eelistasin ... ma ei mäleta tegelikult, et ma üldse midagi eelistanud oleksin peale raamatute, sest neid sain ma õnneks rahus ja vaikuses lugeda. Minu kodus oli nimelt kombeks, et lugevaid inimesi ei segata. Herr Ernst aga armastab üle kõige maailmas seda, kui mõni võõras inimene külla tuleb, sest siis on ju olemas uus inimene, kellele oma asju tutvustada! Kui ma talle lasteaeda järele lähen, jookseb mulle vastu viis rõõmsat last, kellest ükski pole Ernst – tema poolt tuleb pahane kiunatus, sest miks, oh miks peab ta nii vahvast ja toredast kohast, kus nii palju lapsi ja teisi inimesi on, lahkuma. Mänguasjadest eelistab ta selliseid, millega saab rollimänge mängida. Minul on aga siiani pottide ja pannidega veidi distantseeritud suhe.

Kuidas siis kasvatada suhtlemisaldist ja rõõmsat last, nii et suhlemisaltiks ja rõõmsaks ka jääks? Esimene asi, mille ma kindlalt ära otsustasin, et ma ei kavatse mitte kunagi kasvatada robotit, kes võib-olla mingeid asju kiiremini ja teistest paremini tegema hakkab (st selleks koolitatud on), aga kes näiteks ise endale tegevust leida ei oska. Pigem tahan ma, et laps saaks tunda end turvaliselt koos minu ja oma perega, et ta julgeks oma emotsioone väljendada ja küsida, kui miski selgusetuks jääb. See tähendab ka seda, et kui ta avaldab soovi minna tantsutrenni või kanda roosat särki, siis ei hakka ma teda ümber veenma, et fuhh, mis tüdrukute kombed need veel on. Lisaks tähendab see seda, et mul pole ühtegi tabuteemat, millest rääkida ei "kõlbaks". Mäletan küll, kui Varro kusagil saates rääkis, et kui ta poeg teataks, et ta on homoseksuaalne, siis veenaks ta ta ümber – siin peres ei tuleks selline asi kõne allagi! 

Teiseks tahan ma jätta oma lapsele piisavalt avastamis- ja iseseisvumisruumi ja see ei tähenda seda, et ma ta praegu üksi koju jätaks ja ise pidutsema jookseks, vaid pigem seda, et ma ei planeeri ta päevaplaani tuugalt täis. Lasteaiapäevadel ei tee ma temaga õhtuti ühtegi vaimset pingutust nõudvat asja, teistel päevadel aga maalime, joonistame ja pusletame ning siis on mõlemal vaba aeg. Ma kardan nimelt, et kui lapsele piisavalt vaba aega ei võimaldata, kasvab ta selliseks, kes ei oskagi ise tegevust leida ja tulevikus ise lahendusi otsida. Äärmised halvad omadused mõlemad. Lisaks on mulle jäänud mulje, et ... ma ei tea, kas see õige on, aga kuidagi hästi kiiresti tahetakse lapsed suureks kasvatada ja neid nii-nii palju ja kiiresti arendada, et lapse närvisüsteem ei jõua sellele tempole järele. Nii kogunevad pinged, mida minnakse lahendama spetsialistide juurde, sest "miks laps nii ja naa käitub". Käisin mõni aeg tagasi ühes rehabilitatsioonikeskuses, kus jahmusin, kui palju lapsi seal ikka käib. Ma olin ausalt arvanud, et selliseid lapsi on vähe, kes spetsialistide abi vajavad, aga selgus, kui küsisin, et ei, ikka väga paljud lapsed tuuakse psühholoogi või logopeedi juurde, teraapiasse jne jne. Aga miks? Kas on õigus Valdur Mikital, kes ennustas, et ekraanide keskel üles kasvanud põlvkond on ennustamatu käitumisega, sest nad saavad tohutult palju infot, millega midagi peale ei oska hakata? Või peaks laskma lapsel olla kauem laps, mitte teda liiga vara õppima sundida? Äkki on praegune maailm tõesti selline, et lisaks lastearsti külastamisele peaks iga laps ka kohustuslikus korras psühholoogi juures käima? Mina ei tea, aga seda ma tean küll, et nii palju, kui see minu teha on, hoian ma emadusvõi(s)tlusest eemale ega sunni Ernsti näiteks praegu reaktsioonivõrrandeid lahendama vms. Õppimistahe on tal olemas küll, seda rahuldame me puslede kokkupanemise, raamatute vaatamise ja seletamise ning loodusvaatlustega. Õnneks ei ole mul kunagi kavas teda ka eliitkooli panna, nii et mulle pole oluline, kas ta hakkab lugema kolme- või kuueaastaselt. 

Kolmandaks. Jah, mina olengi see, kes oma lapsel multikaid vaadata ei luba. Tegelikult on kogu meie pere telekavaatamiskultuur üsna kasin, sest mina vaatan vist üldse ainult ETV2 dokumentaale ja Kirjandusministeeriumi ning Sten ... tema pigem loeb Stephen Kingi. Võib ju tekkida küsimus, mida teha siis, kui pead päev läbi lapsega kodus olema, kuid multikaid ei näita? Noh, mul on asi lihtne, sest kuigi herr Ernst armastab inimestega koos mängida, armastab ta sama palju ka ise tegutseda ja see ei tähenda (enamasti) asjade lammutamist, vaid seda, et ta on leidnud mingi nõudekapi, kust ta nõusid välja võtab ja tagasi paneb.

Neljandaks. Kui laps tahab sülle, siis peab ta sülle ka saama. Kui ta tahab kaisus raamatut vaadata, siis me vaatame. Kui ta tahab hommikul ärgates süles istudes putru süüa, siis palun, las sööb. Minu arvates pole võimalik last lähedusega ära hellitada ja kui ka on – las ta siis sööb kuni 18-aastaseks saamiseni süles oma putru. Ma küll arvan, et ta ei taha, aga nii igaks juhuks. See, kui laps tahab süles olla, ei tähenda, et ta on memmekas, keda ruttu lähedusest võõrutama peaks – vastupidi! Kallistused ja kiindumushetked on täisväärtusliku minapildi ja heade suhete aluseks.

***

Mul hetkel ei tule rohkem midagi meelde, aga kuna ma juba alguses ähvardasin, kui palju ma siin lastest rääkima hakkan, siis  .... neid jutte tuleb veel.