Tegelikult ei tahtnud ma üldse sel teemal kirjutada, aga ma juhtusin paar päeva tagasi lugema lauset, mis kõlas umbkaudu refereerituna, et seal, kus mõistus vaikib, võidutseb rumalus. Ma tahaks siis olla üks paljudest mõistuse häältest ja avada oma suu. Mis teemal? Naised ja nende õigus oma keha üle. Õigus oma eksistentsi üle.
Oma eksistentsi tekke üle pole meil tegelikult ju üldse sõnaõigust olnud. Keegi ei küsinud, kas ma üldse tahtsin sündida siia, minu ülesandeks on lihtsalt muuta oma olemasolev elu võimalikult talutavaks. Üks abordivastane ütles mulle kunagi argumendiks, et millegipärast ei taha ükski abordipooldaja, et tema ema oleks aborti teinud ja siinkohal luban ma endal seda veidi selgitada. Otse loomulikult ei soovi ka näiteks mina, et ma kohe päevapealt maha sureks, aga samas leian ma ka, et kui mind üldse tekkinud poleks, ei muudaks see maailma mitte põrmugi. Kui, siis vaid positiivses võtmes, sest ma olen buumiaja laps, üks nendest, kelle pärast lasteaiad ja koolid üheksakümnendatel ülerahvastatud olid. Ma läheks koguni nii kaugele ja ütleks, et suur osa inimestest, keda ma tean, võiksid vabalt koos minuga mitte eksisteerida ja maailm ei kaotaks sellest midagi. Või tunned sina kedagi, kes maailma tõeliselt muutnud on? Ülerahvastatus on probleem ja seda ka Tallinna kesklinnas, mitte vaid Hiinas või USAs. Miks ma aga ennast pärast sellist ratsionaalset analüüsi maha ei lase? Selle nimi on enese alalhoiu instinkt. Nagu juba Freud ütles, et inimest viivad elus edasi kaks jõudu: sugutung ja surmahirm, nii ei teegi (suurem osa) inimestest pärast ebaõnnestumisi või ratsionaalseid arvutusi, kui palju maailm nende surmast võidaks, enesetappu.
Teine argument, mille too abordivastane, kes muuhulgas ise lapsevanem ei ole, välja tõi, oli veel absurdsem: kui last ise üles kasvatada ei saa, siis võiks ta ikkagi sünnitada ja siis ära anda. Nii, mul on nüüd küsimus kõikidele sünnitanud naistele, kes siia satuvad: kas te kujutate sellist olukorda ette? Et te olete last kandnud üheksa kuud, sünnitanud ja näinud – ning siis annate ära nagu väikeseks jäänud hilbu? Ma vastan esmalt ise (aga ootan tõesõna ka teiste vastuseid): mina nii ei teeks. Isegi, kui ma oleksin üksik, madala palgaga ja elaksin kehvades tingimustes. Samas aga teeksin ma eelnevate asjaolude kokkulangemisel kindlasti abordi, sest ratsionaalne pool minust teaks, et lapse üleskasvatamine poleks pideva rahapuuduse ja muretsemise keskel just lust ja lillepidu. Samuti teeksin ma abordi puudega last oodates, aga sel teemal ma edasi ei räägiks. Nii – miks siis sünnitamine ja ära andmine mu meelest halvem oleks? Sest see tekitab trauma nii emale kui ka lapsele. Abort ei tekita traumat vähemalt mitteeksisteerivale lapsele.
Ja kui ma nüüd iseenda tagasihoidliku isiku juurde tagasi lähen, siis tean ma ka seda, et mu ema ei visanud õnnejoovastuses kukerpalle, kui ta kuulis, et kaksikuid ootab. Ma ei ole nüüd sellepärast depressioonis ega leia, et ma olen üks soovimatu laps (sest no kammoon, kes siis mind endale lapseks ei tahaks), aga ma olen suhteliselt kindel, et mu ema soovis kolmandaks lapseks ikkagi ainult üht last.
***
Kas ma peaksin ka seda mainima, et kui abort keelustataks, siis hakkaks see vohama illegaalselt? Muidugi mitte, selliseid idikaid siia ju ei satu, kes tegelikult arvaks, et millegi keelamine selle ühiskonnast kaotab.
Teine argument, mille too abordivastane, kes muuhulgas ise lapsevanem ei ole, välja tõi, oli veel absurdsem: kui last ise üles kasvatada ei saa, siis võiks ta ikkagi sünnitada ja siis ära anda. Nii, mul on nüüd küsimus kõikidele sünnitanud naistele, kes siia satuvad: kas te kujutate sellist olukorda ette? Et te olete last kandnud üheksa kuud, sünnitanud ja näinud – ning siis annate ära nagu väikeseks jäänud hilbu? Ma vastan esmalt ise (aga ootan tõesõna ka teiste vastuseid): mina nii ei teeks. Isegi, kui ma oleksin üksik, madala palgaga ja elaksin kehvades tingimustes. Samas aga teeksin ma eelnevate asjaolude kokkulangemisel kindlasti abordi, sest ratsionaalne pool minust teaks, et lapse üleskasvatamine poleks pideva rahapuuduse ja muretsemise keskel just lust ja lillepidu. Samuti teeksin ma abordi puudega last oodates, aga sel teemal ma edasi ei räägiks. Nii – miks siis sünnitamine ja ära andmine mu meelest halvem oleks? Sest see tekitab trauma nii emale kui ka lapsele. Abort ei tekita traumat vähemalt mitteeksisteerivale lapsele.
Ja kui ma nüüd iseenda tagasihoidliku isiku juurde tagasi lähen, siis tean ma ka seda, et mu ema ei visanud õnnejoovastuses kukerpalle, kui ta kuulis, et kaksikuid ootab. Ma ei ole nüüd sellepärast depressioonis ega leia, et ma olen üks soovimatu laps (sest no kammoon, kes siis mind endale lapseks ei tahaks), aga ma olen suhteliselt kindel, et mu ema soovis kolmandaks lapseks ikkagi ainult üht last.
***
Kas ma peaksin ka seda mainima, et kui abort keelustataks, siis hakkaks see vohama illegaalselt? Muidugi mitte, selliseid idikaid siia ju ei satu, kes tegelikult arvaks, et millegi keelamine selle ühiskonnast kaotab.
4 kommentaari:
Mu meelest sumbuvad need vaidlused abordivastastega enamasti umbes sinna, et "kui sa arvad inimelu nii väärtusetu olevat, siis alusta endast ja lase end maha!"
Mina jälle ei saa aru, kuidas fakt, et inimelu tegelikult pole väga väärtuslik asi iseeneses, viib kohe selleni, et tuleks end ära tappa. Justkui mingit halli ala elu vs surm vahel polekski. Et elu, ükskõik kui närustel tingimustel, on ikkagi parem kui surm.
Mäletan üht muinasjuttu kusagilt, kus naine soovis kangesti last ja siis mingi üleloomulik jõud pakkus talle võimalust, et teeb temaga tehingu ja naine saab lapse, kuid tingimusel, et sel lapsel on 2 võimalikku varianti saatusest ning see, kumb satub, jääb juhuse teha - esimeses variandis saab lapsest kuningas, kes elab külluslikku ja ilusat elu, teises variandis ootab teda õnnetusi ja kannatusi täis kohutav elu. Naine valis seal muinasjutus lastetuse.
Me muidugi päriselus niimoodi ette ei tea, aga isegi muinasjutt paneb ette, et lapse õnnetut elu ette aimates tuleks ta pigem sünnitamata jätta...
Ma olen seda muinasjuttu samuti lugenud.
Päriselus ei tea kunagi ette, mis saada võib, aga näiteks kui mulle öeldaks ultrahelis, et loode on puudega (ja ma pean siin silmas ikka tõsisemat puuet, mitte nt ühe sõrme puudumist), siis ma jätaks ta sünnitamata, sest mingil määral ma ikkagi teaks, et edasine elu saaks nii minul kui ka mu lapsel väga raske olema. Samamoodi jätaks ma lapse sünnitamata siis, kui ma peaksin ta sünnitama ebaturvalisse keskkonda (nt kui elaksin jumalteabkus, oleksin tööta ja üksinda võõras linnas, sõjapiirkonnas vms), sest ma ise ei tahaks endale sellist koormat (ja laps, olgugi armas ja tore ja õnnistus, on ikkagi ka koorem) ja lisamure kaela.
Mu mõttekäik on ilmselt omakasupüüdlik, aga ma peangi olema oma keha ja oma elu suhtes omakasupüüdlik, sest kes teine minu elu ikka hoiab. Samas on ka laste saamine väga isekas ...
Mu ema ütles mulle kunagi nooremana, et ta ei oleks mind sünnitanud, kui oleks saanud teada, et mul mingi kole puue on (juttu oli meil toona küll lausa Siiami kaksikutest...) ja siis ma mõtlesin, et ema on üks hirmus julm mutt. Nüüd ma olen temaga samal seisukohal. Kui eeldada, et inimene läheb ajaga ikka veidi targemaks kui rumalamaks, võiks ju arvata, et see ongi küpsem seisukoht.
Juhtusin kunagi ka mingist perefoorumist lugema selleteemalist vestlust "puudega loode, kas abort või mitte" ja siis sinna sekkus ka paar radikaalset elupooldajat, kes leidsid, et abordi kasuks otsustajad on õudsed inimesed. Lõpuks sekkus aga vestlusse keegi, kellel oligi raske puudega laps kodus ja tema julges öelda, et need, kes soovivad iga hinna eest puudega lapse alles jätta, ei tea absoluutselt, millest nad räägivad, vähemalt Eestis on selline elu ikka kohutavalt raske ja teenimatu, seda last ei ole siin riigis kellelegi vaja ning ema surma korral jääb ta lõpuks lihtsalt hooldekodusse vegeteerima. Nüüd on ehk olukord veidi paranenud, aga loota, et küll saab ka selle puudega lapse elu täisväärtuslik ja toetatud olema, eriti ei tasu.
Ma olen märganud, et need radikaalsed elupooldajad on enamasti need, kellel endal laste või puuetega inimestega kokkupuudet pole või on minimaalne (mehed v vanatüdrukud) – aga kes millegipärast jube hästi teavad, mida aborditegijad tunnevad või kuidas puuetega laste kasvatamine käib.
Postita kommentaar