Liiga intelligentne

Eile sattusin nägema "Pealtnägija" reklaami (saadet ennast ma ei vaata), milles soigus üks noorhärra, et Kaitseväe asendusteenistuses sunniti teda tegema lihttöid ega kasutatud ära tema kui äärmiselt intelligentse inimese potentsiaali. Kuhu selline asi kõlbab, eksole? Lihtööd olgu ikka neile, kelle IQ on alla saja. Täna lugesin ka vastavat uudist ja sain juurde teada infokillu, et asendusteenistus toimus erivajadustega laste ... koolis või muus sarnases kohas. Vot siis tõusis mu pahameel sajakordselt.

Ei, mitte Kaitseväe vastu. Ma hindan tohutult inimesi, kes lähevad vingumata ja ennast hulluks valetamata ajateenistusse. Ma saan aru, et see võib nii mõnegi inimese elukorralduse pahupidi keerata, aga see on siiski kohustus Eesti riigi ees ja seda võiks ikkagi täita. Ma läheks veel nii kaugele ja ütleks, et ka naised võiksid (asendus)teenistusse minna, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka sellest kõrge IQ ja madala taktitundega härrakesest, kellele lihttööd nii häirivalt mõjusid, et ta neist suisa ärevushäired sai. Teate, mul on siiber sellistest "tarkuritest", kes ennast lihtsalt sellepärast teistest paremaks peavad, et neile on looduse poolt antud suurem õppimisvõime ja parem mälu, ilmselgelt aga mitte grammigi algatus- või empaatiavõimet. See tüüp oli teenistuses erivajadustega laste asutuses! Ma arvan, et see ving, soig ja üleolek oli nähtav ja arusaadav ka neile lastele ning milline mulje neile jäi? Et tuleb mingi tüüp ja lihtsalt peab ennast neist paremaks, liiga heaks, et nendega samaväärseid asju teha. Okei, võimalik, et selline töö on tüütu, aga ma usun, et keegi poleks tal keelanud samas asutuses näiteks mõnd muud rakendust otsida. Ja kui ka muud tööd ei olnud – issand jumal, see paar kuud veidike seinu värvida ja kappe korrastada ei ole ju nüüd nii hull, et kohe IQ kolinal keldrikorrusele langeks.

Ma juba kujutan ette, kuidas see härra oma tulevase naisega kodutöid jagama hakkab: "Ei, põrandaid ma ei pese, süüa ei tee, lapsele lasteaeda järele ei lähe, sest ma olen selleks liiga intelligentne. Õlut ma ei joo, see on matside jook, söögiks ka paluks kõige toitainerikkamaid roogi."

Muide, selle Harvardi kasvandiku kõrval olen ma küll idiootide idioot, aga tegelikult ei lubaks minugi IQ mul selliste madalate tegevustega oma vaimu nüristada, nagu näiteks tuletegu, riiete pesemine või – hoidku jumal – koristamine. Samas ma ei kurda, sest sellised nürid tööd mõjuvad väga loominguliselt ja toovad pähe jube huvitavaid mõtteid. Ilmselt mitte siiski kõigile. Ja noh, ma olen selline kummaline inimene, kelle jaoks ei ole ükski töö liiga tähtsusetu või alandav. Samas ei ole ma ka Harvardis käinud ...

Söögist

Mul on nii hea meel praeguse blogitrendi üle, mille käigus kõik räägivad oma söömis- ja söögitegemisharjumustest. Nii vahva on lugeda, et inimesed ei teegi iga päev hääästi tervislikke ja grammipealt välja arvutatud kalorsusega roogi, mis võtaksid ahhetama ka suure osa restoranikokkadest, vaid söövad ikka inimlikult ja vahel ka poolfabrikaate. Ma paar postitust tagasi mainisin põgusalt oma söömiskultuuri, aga täna räägin siis sellest pikemalt.

Ma ei talu toidu äraviskamist ja seetõttu ei saa ma ka osta kunagi suurtes kogustes toitu ette. Iial ei või ju teada, mis ette tuleb – äkki sel päeval, mil ma olen plaaninud hunniku kotlette teha, olen ma liiga väsinud või üldse kodust ära, nii et kogu hakkliha läheks raisku. Teiseks tulevad mu ideed (see on nüüd väga tinglikult öeldud) nii, et ma tahan KOHE midagi teha ja kui ma pean oma imelise retsepti jaoks nt liha sulamist ootama või sada erinevat poodi läbi käima, et aineid leidma, lähen ma närviliseks. Kõik see on toonud muidugi kaasa selle, et mu retseptivalik ei ole just meeletult suur. Vahel, kui keegi midagi ägedat saadab või kui ma ise kogemata midagi leian, siis proovin uusi asju ka, aga üldiselt on mul välja kujunenud mõned kindlad söögid, mida tööpäevaõhtuti valmistada. 

Need on:
 

paneeritud lillkapsas parmesaniga
lillkapsavorm
makaronid (eriti tervislikus tujus ostan mingeid ökomakarone, aga need on suht rõvedad) hakkliha, tomatipasta ja varieeruvate köögiviljadega
kana igasugustes erinevates vormides (kanakaste, paneeritud filee, ahjukintsuliha, koivad, rikkamatel päevadel terve kana), sinna juurde veel paprika ka, sest paprika on lihtsalt imeline,

lisanditeks kartulipuder, kauboikartulid, ahjubataat, bataadipuder, riis köögiviljadega

kotletid igasuguses erinevas vormis (kana-, sea- või kodusest hakklihast, tainasse lisan vastavalt tujule porgandit või riivitud juustu

kookospiima ja aasiapäraste köögiviljadega kana (sest kookos on nii mõnus)

frikadellisupp

frittata

ahjusealiha erinevate lisanditega, aga alati köögiviljadega

seenekaste

hakklihakaste

(Sten teeb vahel mingeid peeneid roogi, aga nende nimetusi ma ei tea, enamasti koosnevad need veiselihast või kinoast või avokaadost või ...)

no ja juurde veel need õhtud, kus ainus, mille ma suudan külmkapist võtta, on pelmeenipakk. Ma olen nimelt maailma suurim pelmeenifänn. Eriti head on pelmeenid hapukoore, musta pipra, tomati ja riivjuustuga. Mmmm...

makaronid tuunikala ja tomatipastaga 

lumekrabisalat

Vist sai kõik baasroad ette loetud. Üldiselt eelistan ma teha selliseid toite, mille üldnimetus on "vaata külmkappi, kalla kõik olemasolevad asjad pannile ja sega". Pidulikeks puhkudeks .... mul üldiselt peeneid õhtusööke kodus ei toimu, aga kui keegi siiski söögiajal külla satub, teen ma söögiks midagi olemasolevat + kooki. Kook on tihti (loe: tööpäevadel) poest ostetud, sest kui ma õhtul pärast tööd koju jõuan, pea lätikeelsetest lausetest otsas huugamas, on viimane asi, mida ma teha viitsin, kooki küpsetada. Targemad tulevad niisiis argipäevadel külla oma söögiga, mitte nii targad saavad seda, mida pakun ja ise on süüdi. Nädalavahetustel viitsin ma rohkem pingutada ja isegi kooke meisterdada, sest tegelikult küpsetamine ja köögivalmistamine mulle täitsa meeldib. Küpsetistest on mu leivanumbrid igasugused pärmitainast värgid (pärmitaina sõtkumine on tohutult teraapiline, kas pole?), keeksid, sidrunikook ja toorjuustukook. Minu firmakook on aga kamatort, mida ma igal võimalikul juhul teen ja igale poole kaasa tassin. Magustoitudest teen veel selliseid lihtsamaid asju, nagu kooretarretist, sõrnikuid, kamavahtu või neid asju, mis mulle meelde ei tule. Samas aga ei pea ma üldse vajalikuks igapäevast magustoitu, nii et tihti mööduvad meie õhtusöögid ilma magustoiduta. Kellel jube magusavajadus, võib puuvilju süüa. 

Toidu kõrvale juuakse siin majas vett, mina tavalist kraanikat, Sten veidi luksuslikumat sidrunivett. Ernst eelistab piima, aga ma üritan ta piimalembust veidi jahutada, sest muidu jooks ta iga päev mitu liitrit piima ära ja seda kulub meil mujale ka. Muide, ma alles hiljaaegu avastasin, et ma olen vist üks vähestest friikidest, kes tahab sooja toidu kõrvale juua kohvi. Kohvi tahan ma muidugi juua igal ajal, nii et enamasti ongi mu praekese kõrval veeklaas ja hiiglaslik kohvikruus. Kohvi suhtes olen ma üsna nõudlik: see peab olema kange, aga rohke piimaga ja väga vähese suhkruga. Päris ilma ei saa, muidu on rõve. Lisaks peab see olema kuum, sest ma ei tea midagi tülgastavamat siin ilmas kui jahtunud kohv. Ma ei saa au neist inimestest, kes teevad hommikul kohvi, lähevad tööle ja siis õhtul tagasi tulles joovad seda. Mis teil viga on?

Hommikusööginimekiri on meil üsna lühike: puder, sõrnikud, võileivad või pannkoogid. See kõik siis meie pere meespoolele, mina olen see kohvilemb, kes kusagilt kõrvalt vast mõne ampsu haarab, kui teise kohvitassi jahile läheb. Omlett või praemunad ka, viimasel ajal on suur hitt ka tuunikalavõie. 

***

Nagu näha, ei midagi uhket ja grandioosset. Leiba ma toidu kõrvale ei söö, sest mul on sellega seoses lapsepõlvetrauma, kastmeid ma teha ei oska ja mingeid tunde kestvaid söögivalmistamisprotsesse samuti läbi viia ei viitsi, sest sel juhul on oluliselt lihtsam ju välja sööma minna.

Puhkus!

Ma ei tea, kuidas teistel lapsevanematel usaldusprobleemidega on, aga mina usaldan oma last ainult oma emale hoida. Asi pole isegi mitte selles, et ma ta elu pärast kardaks, sest kaheaastane suudab ennast väikese järelvalve all ka ise väga edukalt elus hoida, aga pigem tahan ma, et kõik oleks rõõmsad ja rahul – ka hoidja. Väikeste mööndustega usaldaks ma oma õdesid ka, sest nad on ju ometi mind ja mu venda hoidnud ja kasvatanud, aga nende puhul on mu mure hoopis selles, et äkki nad ei taha minuga enam pärast suhelda vms, kui ma oma tite neile kaela surun. Selline hästi tavaline ja ratsionaalne mure. Ma ei teagi ... see on vist minus endas kinni, aga ma kardan jube tihti, et ma tüütan teisi oma lapsega, aga ma eelistan seda põhjendamatut hirmu ühe oma sõbra käitumisele, kes kord mulle pooletunnise etteteatamisega oma kaheksakuuse lapse hoida tõi, laskmata ennast häirida faktist, et ma seda titte mitte kunagi varem oma elus näinud polnud.

Mu ema on aga väga aktiivne inimene, kes käib alatasa kontsertidel, muuseumites, reisidel ja spaades, ning kui arvestada veel seda, et ka ta töö viib teda tihti nädalavahetustel erinevatesse paikadesse, siis ongi minul Ernstivaba aega üsna vähe. Või no üksinda võin ma pea igal pool igal ajal käia, aga vahel tahaks ikka abikaasaga ka kuhugi minna – mõnda rokiklubisse või kinno või ... Seega võite ette kujutada mu elevust, kui mu ema täna teatas, et tal on sel kevadel tervelt üks vaba nädalavahetus, mille ta saaks Ernstile pühendada. Alguses oli mõte, et võiks minna Pärnusse. Hakkasin kohe erinevaid spaapakette vaatama, kui mulle meelde tuli, et ootoot, mulle ju ei meeldi üldse spaatamine! Ma olen kogu aeg arvanud, et meeldib, sest ainult friikidele ei meeldi ju lõõgastumine ja basseinis vedelemine ja hommikumantlis ringi tatsumine. Pealegi on spaapuhkamine ju Eesti rahvussport! Täna aga saingi aru, et ei, see (nagu ka iga muu sport) pole minu jaoks. Selle värskendava teadmisega leidsin, et parem on minna hoopis Tartusse, lasta mõnel kontserdil ja UG-l oma meeli hellitada ja tunda ennast mõnusalt. Kui ennast eriti kultuurselt tunnen, siis lähen veel ERMi ka, aga seda otsustan kohapeal. Küll on jubedad sellised puhkused, kus peab kogu aeg igale poole minema ja kellapeale jooksma. Õudne! 

Aga toimub aprilli teisel nädalavahetusel Tartus midagi ägedat?

Mida teised arvavad?

Kuulasin mõni päev tagasi mingit Raadio 2 saadet, milles Indrek Spungin esitas retoorilise küsimuse (ma nüüd refereerin), miks peaks punkarit üldse huvitama teiste arvamus, kas ei lähe see mitte pungi põhimõtetega vastuollu. Päev hiljem taipasin, et mõnes asjas olen ka mina ikka täiesti punk, sest teiste arvamus jookseb mul üsna tihti mööda külgi maha. Tööalaselt muidugi mitte, seal proovin ma olla võimalikult hea meeskonnamängija, aga just isiklikus elus.

Oma sisemisele punkarile hakkasin ma mõtlema siis, kui pärast EFTA galat nii minult kui ka mu õelt ääri-veeri uurima hakati, tahtes ilmselgelt vihjata, kui imelikud me oleme, kas meid ei häiri, mida inimesed mõtlevad, kui mu õemeest koos minuga pidulikel üritustel näevad. Oot, mida siis räägitakse, mõeldakse? Oh, ei tea, aga kindlasti midagi. Kas see siis ei häiri? Miks ei häiri? See pole ju sotsiaalselt aktsepteeritav käitumine! Sotsiaalselt aktsepteeritav on oma abikaasaga avalikult promeneerimine ja suletud uste taga üle aisa löömine. Või oma kaaslase löömine ja pärast ühiskondlike normide süüdistamine. Või ... Ma võiks tuua mitu näidet, mis nende "teiste" arvates normaalne on, aga kindlasti pole seda oma abikaasa, sõprade ja õdede usaldamine. Miks muidu selline küsimus. Kas mind ei häiri ...

Aga ei häiri, sest ma võin olla küll mingites asjades pigem hoiatav näide kui hea eeskuju, aga ühiskonnas, kus sõbrannadelt meeste üle löömine ja igal võimalusel kõrvalt panemine on normaalsuse standard, olen mina see viimane mohikaanlane, kelle jaoks kahe inimese vaheline suhe on püha ja kes usaldab oma kaaslast. Minu abielu normaalsus on see, et kumbki ei pea baariminekuks luba küsima või seletama, miks me oma vastassoost sõpradega suhtleme. Või kui üks meist ei viitsi mõnele üritusele/peole/reisile minna, siis läheb teine sinna üksi või kellega kolmandaga. Nii lihtne! Pole probleeme, armukadedust või viha käes vindumist. Kui aga ainult poleks neid pidevaid küsimusi, kas meid ei häiri ...

Alati leidub inimesi kelle jaoks kõik muu peale nende enda imelise isiku on imelik. Kes võtavad sõna igal teemal, alustades juttu lausega "Ega ma seda ise kogenud pole, aga ..." või "No mina teen nii, miks teised ei võiks ..." Kes tõepoolest veedavad aega rääkides, kuidas neile mingid asjad ja inimesed ikka üldse ei meeldi. Kas peaks nende arvamuse pärast muretsema? Oleks see piisavalt punk? Vasta sina!

Identiteet

Puhkuse üks positiivsemaid külgi on kindlasti see, et mul on rohkelt aega mõelda ja lugeda ja uuesti mõelda. Need on nimelt mu lemmiktegevused. Viimasel paaril päeval olengi veetnud aega nii, et panen Herr Ernsti lõunaunne, olen läbi mõne huvitava artikli/blogipostituse ... ja hakkan koristama. Mul nimelt jookseb mõte kiiremini siis, kui käed või jalad samal ajal käivad. Sellepärast käin ka üsna tihti jalutamas. Aga see selleks.

Viimane inspireeriv postitus oli, nagu ennegi mainisin, Marca kirjutis nime vahetamisest abiellumisel (ma ei saa praegu millegipärast linkida, aga ma eeldan, et enamik on seda niikuinii lugenud). Ma juba seal kommenteerisin, et minu jaoks ei ole nimevahetus identiteedi muutmine või üldse mingi suur sündmus, sest esiteks ei ole ma oma neiupõlvenime suurim fänn ja teiseks kasutasin ma juba tükk aega enne abiellumist erinevaid pseudonüüme, sest ma kartsin oma pärisnime avaldada. Miks? Ära küsi. Hakkasin aga edasi mõtlema, et kui nimi minu Mina ei määra - mis siis määrab? Või mis üldse on inimeste jaoks nende identiteedi märgiks? Välimus? Üks mu sõbrants pole näiteks lapsest saati oma soengut muutnud, nii et ilmselt tema jaoks on tõesti tema välimus osaks Temast Endast, aga minu puhul ... kohe kindlasti mitte. Just täna kavatsen oma juuksed roosaks värvida ja see on miski, mida tema iial ei teeks. Ma ise arvan, et äkki määravad mind mu väärtushinnangud ja põhimõtted? Muud mul ju eriti pole - ma ei kuulu ühtegi subkultuuri, ma pole teab-mis patrioot, kodutunnet ka pole. Aga samas tunnen ma ennast sellise pidetu elu juures kummaliselt hästi. Kuis küsimus jääb: mis on identiteet?

Puhka rahus

Ma mõtlesin siin, et kirjutaks veidi oma puhkusest ja üldse sellest, kui mõnus on kodus olla ja mitte midagi teha, kui muidu päevad tegemist täis on. Teiseks tahtsin ma rääkida nimedest, sest ma lugesin eile Marca viimast postitust ja sain sellest nii palju ideid ja mõttearendusi. Täna aga pole see päev, sest täna on kurb päev.

Täna suri Lembit Ulfsak. Terve internet on täis ohkeid, kuidas kõik näitlejad järjest meie seast lahkuvad ja see on muidugi ka tõsi, aga Lembitu surm puudutas meie perekonda sügavamalt. Mina olen teda alati teadnud kui väga head Eesti näitlejat, aga lisaks sellele oli ta mu onu väga hea sõber ja tema kaudu ka mu ema sõber. Nii rääkisimegi täna emaga pikalt Lempsi nooruspõlvest ja sellest, kui äge inimene ta olnud oli. Ja mälestasime. Surnutest on ju ikka parem rääkida lõbusaid lugusid, kui nutta ja kurvastada? Kuigi kurvastame me niigi.

25 aastat tagasi

Sõnu tuleb neil iga päeva ja tunni ja lausa minutiga juurde. Madis on 90 cm pikk ja Madli on 84 cm pikk. Kaalu ei tea. Oleme nüüd Tallinnas. Titud on selle Tallinna-olemisega juba ära harjunud. Oskavad öelda juba manu ja palju muid sõnu. Madli on õppinud juba pahandusi Madise peale ajama. Ta tuleb: "Venna tegi," kuigi ta on ise seda asja teinud. Madis aga ei oska veel ajada Madli kaela kõiki asju. Nüüd hakkab Madli oma karakterit näitama. Kui ta ei saa seda, mida ta tahab, näiteks uut aabitsat, hakkab ta karjuma ja soiguma: "Aabis, aabis." Madis ka muidugi karjub, aga temal läheb see rutem üle kui Madlil. Ja kui näiteks Madisel on selline raamat käes, mida Madli ka tahab, siis Madli hakkab karjuma ja läheb võtab ilma pikema jututa Madisel selle käest ära. Kuna Madisel on Madli vastu aukartus, siis ta enamasti annab ka, kuigi pärast hakkab karjuma. Madis on poisi kohta natuke hale. Madli oskab juba laulda "Mutionu." Näiteks ema laulab "Elas metsas..." ja Madli lõpetab: "...mutionu." Ja nii laulab Madli kogu laulu, et ema laulab alguse ja Madli lõpu. Ka Madis oskab "Mutionu" laulda.

Mu õde oli beebiblogija juba siis, kui see polnud popp ja noortepärane.

Ernst sai täna kaheaastaseks ja nii leidsin ma, et on õige aeg ... endast kirjutada. Täpsemalt sellest, milline mina kahesena olin. Seepärast ka see eelpoololev katkend. Praeguseks pole midagi muutunud, ikka meeldib mulle laulda ja raamatuid vaadata. Karjuda küll nii väga enam mitte, sest kultuurikiht on peale kasvatatud.

Emakeelepäev

Esmalt proovige, palun, teha seda seda testi:

Ma tegin testi kenasti ära, aga veidi jäi kripeldama see, et ikka ja jälle peetakse heaks keeleoskuseks seda, kui inimene suudab kirjutada sõnu õigesti. Testis on ka sõnu, mida mina ja sina vaevalt igapäevases kõnepruugis kasutame, seevastu aga lauseid kasutame me kogu aeg ja lauseloomes on probleemid hoopis tõsisemad. Aina enam ja enam kasutatakse nii ajakirjanduses kui ka avalikus netisuhtluses selliseid lausekonstruktsioone, mis mind nutma ajavad ja toortõlkeid, mis mind jahmatavad. Ma pole oma eesti keele oskuselt kindlasti eeskujulik, nii et võib-olla ei tohiks ma üldse sõna võtta, aga ma teen seda siiski. Tegelikult võtan ma väga vähe avalikult sõna, kui ma valet eesti keelt märkan, sest inimesed kipuvad kettasse minema ja pröökama "peaasi, et arusaadav oleks, ää", kui nende tähelepanu vigadele juhtida. Nii ma siis rahumeelse inimesena kannatan vaikuses ja avaldan arvamust ainult siis, kui asi ikka väga hulluks läheb. Nii et palun, olgem tänase päeva puhul veidi emakeelsemad ja unustagem inglise keelest üle võetud sõnad ja konstruktsioonid, sest need on ikka väga koledad.

Seelikud ja kleidid

Ma oleks ka hea meelega Peetri kooli seelikukäsu kohta arvamust avaldanud, aga Rents ütles KÕIK ära, nii et mis ma siin ikka kordama hakkan. Lisan vaid juurde, et kuidas saavad need traditsioonilisi väärtusi pooldavad inimesed öelda, et seelik on kombekam kui püksid, kui seelik ju oluliselt kergemat ligipääsu teatud piirkondadele võimaldab? Aga loogika neid vist ei häiri.

Räägin parem, kuidas mind ennast kleiti kandma sunnitakse. Pühapäeval on üks pidulik üritus ja alguses oli mul hästi geniaalne idee, minna sinna värskete uudiste valguses pükstega, visata peale oma kullatäpiline särk ja jalga tanksaapad ning olla nii-öelda protestiks õhtukleitide vastu. AGA – ma olen siiski viisakas inimene ja kui kutsel on kirjas black tie, siis võiks seda ka järgida. Ainsad püksid, mida see riietuskood aga lubab, on palazzo-püksid, mida mul pole ja mis mulle ei meeldi ka, nii et mis mul muud üle jääb, kui ikka kleit selga panna. Aga milline? Tähendab, ma tean küll, milliseid kleite black tie lubab, aga kõik need valikud tunduvad nii igavad ja pealegi olen ma suht kindel, et paljud tulevad kohale niikuinii nagu jumal juhatab. Mul on muidugi mu punane kleit, aga ma olen seda juba viimasel kolmel üritusel kandnud ja kuigi ma tean, et ega keegi mu kleidikordi kuhugi üles ei märgi, siis mul endal on igav, kogu aeg ühe ja sama kleidiga promeneerida. Oeh, raske on see elu.

Muusikast ja heast muusikast

Kui ma R2 aastahitti väisasin, sattusin ma pärast ka äftekale, sest Igor pidi seal plaate mängima ja no mida muud siis ikka teha kui kaasa jõlkuda. Tagaruumis jalgu kõlgutades juhtusin aga suhtlema ühe teise DJga, kes samuti plaate mängima tuli ja kuna tegemist oli taas ühe lihtsalt suheldava inimesega, jättus juttu nii mõnekski hetkeks. No ja millest me rääkisime? Ikka muusikast, sest äsja oli Aastahiti võitnud laul, mis meile kummalegi väga suurt muljet ei avaldanud. Jutu käigus mainis ta mokaotsast, et teeb ka ise muusikat, aga kuna siis pidi ta kohe tööpostile minema, ei rääkinud me sellest pikemalt.

Täna hommikul ärkasin kell 6 üles ja jäin kohvitassi kõrvale mõtlema, et ma pole jube ammu uut Eesti muusikat kuulanud ja ma pean silmas siis uusi artiste, mitte lihtsalt uusi laule. Olin just lugenud ajalehtedest ka solvunud arvamusavaldusi, et Eesti Laul peaks ikka olema uue muusika tutvustamiseks, mitte vanade peerude kokkutulekuks või tellitud muusika esitamiseks. Minu arvamus jääb sinna kusagile vahepeale, sest ma saan oma väga väikese aruga aru, et mitte kunagi ei saaks Eestis olema sellist lauluvõistlust, kus ainult minu lemmikud (Metro, Sõpruse Puiestee, Kosmikud, Taak, Nevesis, Vennaskond jne jne) osaleksid ja muus osas on mul savi, mis muusika Eesti Laulul on. Uue muusika jaoks on meil vist veel esitluskohti? TMW? Kontserdid, youtube'id jne? Ühesõnaga – minu jaoks pole Eestis toimuvatel lauluvõistlustel nii suurt tähendust, et ma kas suurest rõõmust lakke hüppaks või ennast maapõhja häbeneks. Küll aga huvitab mind siiski Eesti muusika kui selline ja kui ma siis hommikuvalguses mõtlesin, et tahaks uut muusikat kuulata, tuli mulle too Aastahiti õhtu meelde. Äkki otsiks tolle tüüpi internetiavarustest üles ja uudistaks, kuigi raudselt teeb mingit elektroonilist või hipsterimuusikat, mis mulle ei meeldi .. aga siiski. Otsisin. Leidsin. Ja oo, kui äge muusika! Kuulake ka: 

Niisama

Lubasin siin enne suure suuga, et hakkan ohtralt lapsekasvatamisest kirjutama, aga nagu ikka, jäi ka see lihtsalt lubaduseks. Kõige rohkem on sellest kahju muidugi minul endal, sest mulle ju ikka meeldib kirjutada ja targutada ja milline ühe lapse ema ennast siis maailma parimaks kasvatusteadlaseks ei peaks. Igatahes on vahepeal elu (loe: nohu) vahele tulnud ja nii veedangi aega paaniliselt nohu ennetada püüdes ja selle kõrvalt kampaaniad korraldades. See viimane ei tundu esialgu just jube keeruline, aga kui mõelda, et pean seda tegema läti keeles, siis kisub juba raskemaks. Peaks vist olema arusaadav, et kumbki tegevus ei soosi kõrvaltegevusena filosofeerimist. Et aga kõrvaltegevusi on vaja, siis olen ma otsustanud pöörata rohkem tähelepanu sellele, mida ma suust sisse ajan (vahelduseks sellele, mida ma välja ajan) ning üles märkida kõik, mida ma selle nädala jooksul söön. Üllaim eesmärk peaks olema tervislikumalt toitumine, aga me teame ju kõik, kui kehvasti mul sellega lood on. Võtan siis veidi realistlikuma eesmärgi: tahan lihtsalt oma menüüd mitmekesistada. Ma pole kindel, et ma tulemused netti laotan, sest need ei pruugi mind väga heast küljest näidata, aga  ... äkki siiski, kui mul õnnestub mõni eriti äge retsept leida. 

Ega ma täpselt tea, mis eesmärgiga ma täpselt praegu kirjutama tulin, ilmselt selleks, et lihtsalt sõrmede kaudu peast auru välja lasta. Ja selleks ka, et ma oma päeva viiendat kohvitassi ei jookseks võtma. Küll on jube see elu, kui kohvimasin on töölauast kuue sammu kaugusel! Hmm, miks ma jälle söömisest rääkima hakkasin ... tegelikult tahaksin ma täiega muutuda tervislikumaks, hakata ennast rohkem liigutama ja süüa rohkem maltsa, aga no mingit motti pole. Siis ma mõtlengi, et mu keha võiks ka hakata välja näitama, kuidas ma teda ekspluateerin ega liiguta ning vaid kohvi ja kookidega söödan – mitte otsustada, et S-suuruses riided on ikka nõrkadele, võtame parem XS-i ette. Kust ma selle motivatsiooni siis võtan, et trenni minna, kui mul öösiti oma ribide peal ebamugav magada on?

Lõpetuseks üks pilt minu uuest kodust ja minust ka Ernstist. Me oleme ebaharilikult viisakalt riides, sest ees oli käik Estoniasse.

Eesti Laul vol 24732

Eesti Laul on selleks aastaks läbi ja ma valetaks, kui ma ütleks, et ma rahul olen. Võidulaul oli lihtsalt nii tugeva Lõhmuse pitseriga, et ma teadsin juba kuulamata, et minu maitse see pole. Imestangi siin praegu, kuidas on võimalik, et nii paljudele meeldib selline mittemidagiütlev muusika? Selle järgi ei saa ju isegi tantsida! Teiseks mõtlen ma veel, miks räägitakse, kui enneolematult hea Kerli show oli - ei olnud ju! Eurolaval oleks see balkanitralli varju jäänud ja siin oli see lihtsalt tavaline ja suisa piinlik kohati. Ei midagi uudset ja ahhetamapanevat. Vot Måns tegi ägeda show, täitis üksinda ja ilma nõmetsemata terve lava ära. Nii kahju, et tema poolt hääletada ei saanud.

Endiselt meeldis mulle Rasmus ja ikka ei meeldinud keegi teine. Elina Born oli kuidagi hooraks kätte ära läinud ning Liis Lemsalu polnud ikka veel suutnud Laval enesekindlamaks muutuda. Kahju muidugi, aga ega see laul minuski enesekindlust tekitaks. Danieli laul oli pikapeale igavaks muutunud, aga minu suureks üllatuseks oli mulle meeldima hakanud Ivo Linna (muidugi mitte nii palju kui Rasmus) ning hetkeks mõtlesin isegi, et tema võit polekski nii suur üllatus. Aga noh, lõppu jõudsid ikka kaks kõige mõttetumat laulu.

Rasmusest veel. Kui te siiani veel pole kuulanud Muse'i "Feeling Good'i", siis kuulake nüüd ja öelge, kas pole sarnane? Või kujutan ma ette? Laul on mu meelest ikka nii mõnus, veetsin eile terve õhtu seda kõva häälega kaasa lauldes.

Mulle meeldisid ka vaheklipid. Kõva häälega naersin ma põlevkivi klippi vaadates, aga muigama ajasid teisedki. Kerge ärevus tekkis mul koduvägivallaklippi vaadates, et äkki pingutavad üle...  aga õnneks mitte. Huh. Raadioreklaam oli ka vahva, eriti Argo Aadli, kes on niikuinii üks üliandekas näitleja.

Pärast saadet tegi mu ema tavapärase Facebookitiiru, et vaadata, mida siis kah arvatakse. Noh, ei pidanud üllatuma, ikka leidus neid, kes olid selle hiigelpika saate ära vaadanud ja kirjutasid siis põhjaliku arvustuse, mille kokkuvõte oli, kui mõttetu ikka see Eesti Laul on. Kusjuures mu ema sõbralist koosneb põhiliselt soliidsetest inimestest, ajakirjanikest ja muusikutest, kellega puhul võiks eeldada, et nad suudavad valida, mida vaadata ja mida mitte. Tundub aga siiski, et nad vaatavad ainult selliseid saateid, mis neile ei meeldi. Kummaline ajaveetmisviis.