05 märts 2017

Eesti Laul vol 24732

Eesti Laul on selleks aastaks läbi ja ma valetaks, kui ma ütleks, et ma rahul olen. Võidulaul oli lihtsalt nii tugeva Lõhmuse pitseriga, et ma teadsin juba kuulamata, et minu maitse see pole. Imestangi siin praegu, kuidas on võimalik, et nii paljudele meeldib selline mittemidagiütlev muusika? Selle järgi ei saa ju isegi tantsida! Teiseks mõtlen ma veel, miks räägitakse, kui enneolematult hea Kerli show oli - ei olnud ju! Eurolaval oleks see balkanitralli varju jäänud ja siin oli see lihtsalt tavaline ja suisa piinlik kohati. Ei midagi uudset ja ahhetamapanevat. Vot Måns tegi ägeda show, täitis üksinda ja ilma nõmetsemata terve lava ära. Nii kahju, et tema poolt hääletada ei saanud.

Endiselt meeldis mulle Rasmus ja ikka ei meeldinud keegi teine. Elina Born oli kuidagi hooraks kätte ära läinud ning Liis Lemsalu polnud ikka veel suutnud Laval enesekindlamaks muutuda. Kahju muidugi, aga ega see laul minuski enesekindlust tekitaks. Danieli laul oli pikapeale igavaks muutunud, aga minu suureks üllatuseks oli mulle meeldima hakanud Ivo Linna (muidugi mitte nii palju kui Rasmus) ning hetkeks mõtlesin isegi, et tema võit polekski nii suur üllatus. Aga noh, lõppu jõudsid ikka kaks kõige mõttetumat laulu.

Rasmusest veel. Kui te siiani veel pole kuulanud Muse'i "Feeling Good'i", siis kuulake nüüd ja öelge, kas pole sarnane? Või kujutan ma ette? Laul on mu meelest ikka nii mõnus, veetsin eile terve õhtu seda kõva häälega kaasa lauldes.

Mulle meeldisid ka vaheklipid. Kõva häälega naersin ma põlevkivi klippi vaadates, aga muigama ajasid teisedki. Kerge ärevus tekkis mul koduvägivallaklippi vaadates, et äkki pingutavad üle...  aga õnneks mitte. Huh. Raadioreklaam oli ka vahva, eriti Argo Aadli, kes on niikuinii üks üliandekas näitleja.

Pärast saadet tegi mu ema tavapärase Facebookitiiru, et vaadata, mida siis kah arvatakse. Noh, ei pidanud üllatuma, ikka leidus neid, kes olid selle hiigelpika saate ära vaadanud ja kirjutasid siis põhjaliku arvustuse, mille kokkuvõte oli, kui mõttetu ikka see Eesti Laul on. Kusjuures mu ema sõbralist koosneb põhiliselt soliidsetest inimestest, ajakirjanikest ja muusikutest, kellega puhul võiks eeldada, et nad suudavad valida, mida vaadata ja mida mitte. Tundub aga siiski, et nad vaatavad ainult selliseid saateid, mis neile ei meeldi. Kummaline ajaveetmisviis.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma olen näinud inimesi kirjutamas, et Rasmus oli vaese mehe Muse. Ma nägin ka suuri sarnasusi Muse'iga, aga vaeseid mehi ma küll sisse ei tooks. Täitsa rikka mehe Muse oli :)

Madli ütles ...

Jaa, see sarnasus polnud häiriv - Rasmus on ikkagi täiesti eraldiseisev artist, mitte koopiamasinast läbi lastud toode. Kusjuures Rasmuse hääl on isegi parem kui Matt Bellamyl.