13 märts 2017

Eriti Fantastiline Tele-filmi Auhinnagala

Eile oli aeg hommikumantel varna riputada, õhtukleit üles otsida ja sammud peole seada, peoks seekord Eesti Filmi- ja Teleauhindade Auhinnagala. Ma ei tea, kuidas teised pidulikeks sündmusteks valmistuvad, ilmselt ilusalongides ja juuksurites lõõgastudes, aga mina ... mitte. Nii avastasingi ma tavapäraselt umbes paar tundi enne minekut, et tegelikult olen ma ikka liiga kole sellise ürituse jaoks, juuksed hoiavad kehvasti, kleit teeb paksuks, huulepulk on ka kadunud ... helistan parem ja ütlen, et ma ei tule. Õnneks said aga terve mõistus ja uudishimu minust võitu, sest eks ma tegelikult olin täiesti teadlik, et inimesed sinna mind vaatama ei tule – lihtsalt vahel kipun selle ära unustama. Nii seadsingi sammud õigel ajal Nordea Kontserdimajja, et lasta glamuuril oma meeli hellitada. Ja oi, seda glamuuri ikka jagus! Sellised kutsete ja punase vaibaga peod on selles suhtes sarnased, et kui olla seal oma seltskonnaga või lihtsalt toredate inimestega, on väga lõbus, kui aga üksi, siis võib ilmselt päris igav hakata. Eks see oleneb kindlasti ka inimesest endast, enda seisukohast ma väga sõna võtta ei oska, sest mul enamasti siiski üksinda igav ei hakka. Aga mis ma siin ikka endast räägin. 

Enne teleülekande algust oli piisavalt aega sotsialiseeruda ja promeneerida, pildistada ja ilutseda ning mina kasutasin seda aega igati konstruktiivselt ja jälgisin inimesi. Üks põhjus, miks mulle punase vaiba üritused meeldivad (lisaks sellele, et ma tohutult edev olen), on see, et minu suur salakirg on riided ja riietus ja ma naudin üleslöödud inimeste vaatamist. Isegi mitte selle pilguga, et fuhh, miks keegi seda või toda kannab või miks ikka etiketti ei tunta, vaid minu jaoks on hästi põnev see, kuidas inimene defineerib enda jaoks riietumiskoodi või kas ja kuidas ta oma isikust riietusega väljendab. Nii ma siis veetsingi mõnusalt aega ja jõin igati kombekalt siidrit. Ma isegi mõtlesin hetkeks, et äkki oleks stiilsem veiniklaasiga ringi käia, aga ei – ma võin ju loobuda oma jalgpallisärgist ja tennistest, aga minust ei saa kunagi veinitajat. Mitte kunagi!

Ma vastan etteruttavalt ära ka kõige põletavamale küsimusele, sest muidu äkki keegi loeb teksti, ootab kompromiteerivaid paljastusi ja siis pettub: ei, ma ei näinud mitte midagi sellist, mis üldsusele varjatud on, mitte ükski kuulsus ei kukkunud trepist alla ega joonud ennast umbe, salasuhteid ei avastatud ning kleidid ja ülikonnad jäid selga. Vähemalt minu nähes, mine sa tea, mida kõike pimedad koridorinurgad näha võisid.

Teleülekanne algas! Või noh, peaaegu. Enne loeti ikka sõnad peale, et reklaamipauside ajal liiga kauaks koridoridesse või tualettruumidesse jokutama ei jäädaks ja et kõik ikka rõõmsad ja plaksutamisaltid oleksid. Potentsiaalsetele võitjatele seletati ka, millal ja kuhu nad astuda tohivad ning kui kaua kõnesid pidada. Ei midagi juhuslikku, otseülekanne ikkagi ju. Ja läks! Õhtujuht oli Katariina Tamm ja minu meelest oli see igati tore valik. Ma olen ühel filmipeol Katariinaga koos joonud meeldivalt aega veetnud ning selle käigus avastanud, et tegemist on igati kihvti ja humoorika inimesega. Üleüldse võiks rohkem naisõhtujuhte olla, leiab minu feministlik pool, aga isegi siis, kui ma feminismi hetkeks kõrvale heidan, leian ma, et õhtujuht oli tasemel. Ma muidugi ei tea, kuidas teles tundus, aga kohapeal suutis ta küll mõnusa feeling'u tekitada. Ei ajanud pikka möla ja eriti meeldis mulle ta kommentaar enne parima naisnäitleja tiitli sissejuhatamist. Ma ju ütlesin, et ma olen feminist.

Mis meeldis? Väga suur heameel oli mul selle üle, et saade "Roaldi nädal" sai parima uue saate auhinna, sest mulle tõesti väga meeldib see saade. Ma küll päris iga saadet ei vaata, vaid valin välja huvitavamad teemad, aga näiteks saade, milles ta kõneles autistlikest lastest, tõi mulle peaaegu pisara silma. Fakt on, et puudega või vaimse häirega inimestega on keeruline intervjuud teha, sest tihti neid peljatakse, aga Roald suutis autistlike noortega suhelda nii vabalt ja sundimatult, absoluutselt ilma igasuguseid hinnanguid andmata, et mu arvamus temast tõusis tuhat korda. Siis, kui ta Pealtnägijas töötas, ei arvanud ma temast suurt midagi, sest ta jättis mulle libekeele mulje ja millegipärast arvasin ma ühel raadiopeol, millel me koos viibisime, et ta üritab mulle külge lüüa. Jah, ma olin endast nii kõrgel arvamusel ja ei, ma ei soovi seda kommenteerida. Need ajad on õnneks möödas ja mu antipaatia sai otsa juba siis, kui ma kusagilt kuulsin, et ta lahkus Pealtnägijast selle tõttu, et ta ei tahtnud teha tellimuslugusid. 

"Pealtnägija" teemadel jätkates ei saa mainimata jätta, et minu suureks pettumuseks sai ka see saade auhindu ja aru ma ei taipa, miks. Ilmselgelt laseb "Pealtnägija" liugu vanal rasval ja on oma lati nii madalale lasknud, et isegi "Kuu-uurija" võib varsti tõsiseltvõetavuselt talle ära teha. Lisaks ei meeldi mulle üldse Mihkel Kärmas. Eks ole näha, kaua nende võidukäik kestab, aga ma loodan, et mitte enam kaua.

Äkki oleks vahepeal paslik öelda, miks ma üldse EFTAle kutse sain? Esiteks ma ei saanud isiklikku kutset, vaid läksin sinna hea sõbra ja sugulasega, kellel on vahel vaja mööda üritusi promeneerida ja et seltsis ikka segasem, kutsub ta minu kui Eesti esiedeva inimese kaasa. Teiseks oli minu galalviibimine ka mõneti õigustatud, sest ma olin oma väikese valge õla pannud alla nüüdseks Eesti parimaks filmiks aastal 2016 valitud filmile "Päevad, mis ajasid segadusse". Sõna otseses mõttes õla, sest tähelepanelikumad vaatajad võisid filmis minu äärmiselt telegeenilist õlga silmata. Ma ise arvan tagasihoidlikult, et minu väike panus oligi põhjuseks, miks eelpoolmainitudfilm koore riisus ja nii palju auhindu sai. Mis muu siis veel? Ei, tegelikult oli mul väga hea meel, sest kogu filmitiim on nii tore, töökas ja pühendunud, et väärisid igati auhindu tehtud töö eest. Eks töökad ja pühendunud olid kindlasti ka teiste filmide meeskonnad, aga need ei loe, sest neid ma ei näinud.

Ja saigi läbi! Pärast jagati võitjatele vahuveini ja rõõmustati niisama, sest suur töö oli tehtud ja aeg oli tunnustuste käes. Mina aga läksin koju, jalg vahuveinist veidi õõtsuvam, viskasin seljast punase kleidi, pesin maha huulepulga ja astusin tagasi argipäeva. Ma valetaks, kui ma väidaks, et ma ennast täna reipa ja värskena tunnen, aga vahel on glamuuritamine väsinud tunde väärt.

Kommentaare ei ole: