30 märts 2017

Söögist

Mul on nii hea meel praeguse blogitrendi üle, mille käigus kõik räägivad oma söömis- ja söögitegemisharjumustest. Nii vahva on lugeda, et inimesed ei teegi iga päev hääästi tervislikke ja grammipealt välja arvutatud kalorsusega roogi, mis võtaksid ahhetama ka suure osa restoranikokkadest, vaid söövad ikka inimlikult ja vahel ka poolfabrikaate. Ma paar postitust tagasi mainisin põgusalt oma söömiskultuuri, aga täna räägin siis sellest pikemalt.

Ma ei talu toidu äraviskamist ja seetõttu ei saa ma ka osta kunagi suurtes kogustes toitu ette. Iial ei või ju teada, mis ette tuleb – äkki sel päeval, mil ma olen plaaninud hunniku kotlette teha, olen ma liiga väsinud või üldse kodust ära, nii et kogu hakkliha läheks raisku. Teiseks tulevad mu ideed (see on nüüd väga tinglikult öeldud) nii, et ma tahan KOHE midagi teha ja kui ma pean oma imelise retsepti jaoks nt liha sulamist ootama või sada erinevat poodi läbi käima, et aineid leidma, lähen ma närviliseks. Kõik see on toonud muidugi kaasa selle, et mu retseptivalik ei ole just meeletult suur. Vahel, kui keegi midagi ägedat saadab või kui ma ise kogemata midagi leian, siis proovin uusi asju ka, aga üldiselt on mul välja kujunenud mõned kindlad söögid, mida tööpäevaõhtuti valmistada. 

Need on:
 
paneeritud lillkapsas parmesaniga
lillkapsavorm
makaronid (eriti tervislikus tujus ostan mingeid ökomakarone, aga need on suht rõvedad) hakkliha, tomatipasta ja varieeruvate köögiviljadega
kana igasugustes erinevates vormides (kanakaste, paneeritud filee, ahjukintsuliha, koivad, rikkamatel päevadel terve kana), sinna juurde veel paprika ka, sest paprika on lihtsalt imeline,
lisanditeks kartulipuder, kauboikartulid, ahjubataat, bataadipuder, riis köögiviljadega
kotletid igasuguses erinevas vormis (kana-, sea- või kodusest hakklihast, tainasse lisan vastavalt tujule porgandit või riivitud juustu
kookospiima ja aasiapäraste köögiviljadega kana (sest kookos on nii mõnus)
frikadellisupp
frittata
ahjusealiha erinevate lisanditega, aga alati köögiviljadega
seenekaste
hakklihakaste
(Sten teeb vahel mingeid peeneid roogi, aga nende nimetusi ma ei tea, enamasti koosnevad need veiselihast või kinoast või avokaadost või ...)
no ja juurde veel need õhtud, kus ainus, mille ma suudan külmkapist võtta, on pelmeenipakk. Ma olen nimelt maailma suurim pelmeenifänn. Eriti head on pelmeenid hapukoore, musta pipra, tomati ja riivjuustuga. Mmmm...
makaronid tuunikala ja tomatipastaga 
lumekrabisalat


Vist sai kõik baasroad ette loetud. Üldiselt eelistan ma teha selliseid toite, mille üldnimetus on "vaata külmkappi, kalla kõik olemasolevad asjad pannile ja sega". Pidulikeks puhkudeks .... mul üldiselt peeneid õhtusööke kodus ei toimu, aga kui keegi siiski söögiajal külla satub, teen ma söögiks midagi olemasolevat + kooki. Kook on tihti (loe: tööpäevadel) poest ostetud, sest kui ma õhtul pärast tööd koju jõuan, pea lätikeelsetest lausetest otsas huugamas, on viimane asi, mida ma teha viitsin, kooki küpsetada. Targemad tulevad niisiis argipäevadel külla oma söögiga, mitte nii targad saavad seda, mida pakun ja ise on süüdi. Nädalavahetustel viitsin ma rohkem pingutada ja isegi kooke meisterdada, sest tegelikult küpsetamine ja köögivalmistamine mulle täitsa meeldib. Küpsetistest on mu leivanumbrid igasugused pärmitainast värgid (pärmitaina sõtkumine on tohutult teraapiline, kas pole?), keeksid, sidrunikook ja toorjuustukook. Minu firmakook on aga kamatort, mida ma igal võimalikul juhul teen ja igale poole kaasa tassin. Magustoitudest teen veel selliseid lihtsamaid asju, nagu kooretarretist, sõrnikuid, kamavahtu või neid asju, mis mulle meelde ei tule. Samas aga ei pea ma üldse vajalikuks igapäevast magustoitu, nii et tihti mööduvad meie õhtusöögid ilma magustoiduta. Kellel jube magusavajadus, võib puuvilju süüa. 

Toidu kõrvale juuakse siin majas vett, mina tavalist kraanikat, Sten veidi luksuslikumat sidrunivett. Ernst eelistab piima, aga ma üritan ta piimalembust veidi jahutada, sest muidu jooks ta iga päev mitu liitrit piima ära ja seda kulub meil mujale ka. Muide, ma alles hiljaaegu avastasin, et ma olen vist üks vähestest friikidest, kes tahab sooja toidu kõrvale juua kohvi. Kohvi tahan ma muidugi juua igal ajal, nii et enamasti ongi mu praekese kõrval veeklaas ja hiiglaslik kohvikruus. Kohvi suhtes olen ma üsna nõudlik: see peab olema kange, aga rohke piimaga ja väga vähese suhkruga. Päris ilma ei saa, muidu on rõve. Lisaks peab see olema kuum, sest ma ei tea midagi tülgastavamat siin ilmas kui jahtunud kohv. Ma ei saa au neist inimestest, kes teevad hommikul kohvi, lähevad tööle ja siis õhtul tagasi tulles joovad seda. Mis teil viga on?

Hommikusööginimekiri on meil üsna lühike: puder, sõrnikud, võileivad või pannkoogid. See kõik siis meie pere meespoolele, mina olen see kohvilemb, kes kusagilt kõrvalt vast mõne ampsu haarab, kui teise kohvitassi jahile läheb. Omlett või praemunad ka, viimasel ajal on suur hitt ka tuunikalavõie. 

***

Nagu näha, ei midagi uhket ja grandioosset. Leiba ma toidu kõrvale ei söö, sest mul on sellega seoses lapsepõlvetrauma, kastmeid ma teha ei oska ja mingeid tunde kestvaid söögivalmistamisprotsesse samuti läbi viia ei viitsi, sest sel juhul on oluliselt lihtsam ju välja sööma minna.

Kommentaare ei ole: