Esmaspäevaselt

Täna alustasin ma päeva esmaspäevale kohaselt ringi porisedes nagu mulksukann. Kõik ajas kuidagi vastikult närvi ja tundus nii mõttetu ning selle kõrval tundsin ma ise ennast veel eriti tühisena ka. Piim oli halvaks läinud (selle fakti avastasin ma pärast kohvile kallamist) ja üks programm viskas pildi taskusse just siis, kui ma olin suure hulga rasket koodi kirjutanud ja hetkeks kergendatult hinganud. Salvestamine oli mul loomulikult ununenud. Ideaalne esmaspäev! Õnneks sealtmaalt hakkas saatusel minust kahju, sest nüüd umbes tunnike on olnud kõik juba rahulikum. Ma muidugi ei julge midagi grandioosset ette võtta, sest ebaõnn võib nurga tagant uuesti välja astuda ja mis siis küll saab.

Mu nii-öelda tööebaõnn algas pihta tegelikult juba reedel, mis üks mu töökaaslane teatas, et töö, mida ma teen, on mõttetu. Mitte mina ei ole siis mõttetu, vaid minu töö ja miks seda üldse tegema peab. Pole just väga inspireeriv ja julgustav sellist asja kuulda, eriti kuna ma olen viimasel ajal tihti mõelnud, kas mu töö on selline, mis peab ajahambale vastu, kui kõike automatiseerima hakatakse. Sellest tingituna olin ma ka nädalavahetusel tavapärasest veel pahasemas meeleolus. Vahepeal tabasid mind ka vihasööstud, sest mis mõttes mu töö mõttetu on! Kurat, tema on see, kes iga probleemi peale käsi laiutab ja ütleb, et ei oska! Vihasööstude vahepeal mõtlesin aga sellele, milline töö siis oleks mõttekas. Milline? Ma lugesin kusagilt, et lähitulevikus kaovad paljud ametid kas automatiseerimise tõttu või siis selle tõttu, et tavainimeste oskused tõusevad. IT on näiteks selline ala, kus toimuvad mõlemad protsessid ja seetõttu on küll kasulik IT-d õppida, aga samas spetsialistiks saamiseks peab ikka väga palju õppima ja väga hea olema. Samamoodi on ohtlikud igasugused trendidega seotud ametid, näiteks millegi tootmine, mis parajasti moes on, aga mis otseselt vajalik pole. Vajalikud ametid aga on need, mis on seotud otseselt heaoluga – juuksurid, kosmeetikud, tätoveerijad (uuringute järgi kasvab majanduskriisi ajal iluteenindajate käive tohutult) – ning laste ja lemmikloomadega.

Minu häda on aga selles, et käsitöös olen ma nõrk, joonistada ei oska ja tarbetuid asju luua ka ei suuda. Tegelikult on mul üks väike plaan küll seoses lastega, mis ei hõlma küll nende juurdesaamist, küll aga midagi seoses nendega õppimist. Tervishoiu Kõrgkoolis saab nimelt õppida erivajadustega laste hoidmist ja ma tunnen ise, et see oleks – egoistlikult öeldes – asi, mis mind tõesti huvitaks ka. Enda praegusest tööst ma muidugi loobuda ei taha ega kavatse, aga hea on ju midagi täiesti teistsugust juurde õppida. Kas pole? Ma pole ka selline inimene, kes erivajadustega inimesi kardaks või nende vastu protestiks, nii et äkki sügisel, kui võimalus avaneb, lähengi õppima.

***

Lõpetuseks näitan ma aga särki, mille ma ise enda väikeste valgete käte ja arvutiprogrammiga Rammsteini kontserdi jaoks tegin. Pilt on udune, aga mul polnud reedel aega korraliku fotosessiooni jaoks.