07 aprill 2017

Kesklinnaelu

Kui ma eile mööda Maakri tänavat koju jalutasin ja vaadet nautisin (tegemist on mu meelest ühe ägedama tänavaga Tallinnas) jäin ma mõtlema selle peale, kui tohutult erinevad tingimused inimestel kodule on. Eriti just seoses asukohaga. Näiteks üle poole mu töökaaslastest elab Tallinnast väljas, mitmed Tallinna valglinnades ning väga vähesed Tallinnas sees. Sama tendentsi olen märganud ka paljude teiste puhul ja nii ongi mul tekkinud küsimus: miks? Olgu, ma saan aru, et Tallinnast väljas on elukohad soodsamad ja elu rahulikum, aga ... mind on ilmselt kesklinnaelu ära rikkunud, sest mulle on korralik infrastruktuur palju olulisem kui linnulaul ning elukoha soodsus langeb ka küsimärgi alla, kui hakata arvestama ka kütusekulu. Aga mis ma ikka teiste elu vaatan, räägin parem kesklinnaelu plussidest ja miinustest.

+ kõik on lähedal. Poed, apteegid, haiglad, bussipeatused. See, et ma olen Ernsti lasteaia teise linnaotsa valinud, on minu isiklik tragöödia, sest tegelikult asub ka mu kodutänaval üks armas lasteaed. 

+ ma ei sõltu transpordist. Ma küll sõidan tööle ja lasteaeda bussiga, aga kesklinna piires liigun ma väga edukalt jalgsi ja seda ka hilistel kellaaegadel. Pole vaja muretseda viimaste busside või taksode pärast ja isegi mitte parkimiskohtade pärast, sest autot ju mul pole.

+ inimestel on mugav külla tulla, sest, nagu ma mainisin, bussiühendus on hea ja kesklinnast saab kohale puhta jalgsi.

+ küllatulevatele inimestele on lihtne seletada, kuhu tulla, mitte "keera selle puu juurest paremale ja siis viissada meetrit pärast võsa vasakule".

+ aega kulub vähem. Igasuguste lõbustuste ja kinode-kohvikute sekka ei pea arvestama sõiduaega ja parkimisaega ja veel mingit puhveraega.

+ küttepuude kohalevedu on tasuta. Jess!

+ läheduses on mänguväljakuid, kohvikuid, parke, ilusalonge ja muid ebavajalikke, aga siiski mõnusaid asutusi nagu seeni pärast vihma.

+ kui ma ei viitsi õhtul süüa teha, saan ma lipata viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvasse hiinakasse.

+ kui ma avastan, et suhkur on otsas, saan ma minna kolmeminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvasse poodi

+ tahan minna spordivõistlust vaatama? Kalevi staadion on u kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel.

+ ilmselt saan ma ka Rammsteini kontserilt jala koju tulla.

+ ja lõpuks: vähemalt minu kodukant on vaikne ja rahulik.


***

– metsad ja meri jäävad kaugele. Mind see nii väga ei kõiguta, aga näiteks Sten kasvas üles metsade keskel ja tal on loodusega tugevam side.

– kevade alguses on kesklinn tohutult tolmune, sest millegipärast meeldib paljudele ummikutes istuda.

– suured teed on läheduses, nii et päris üksinda ikkagi latsekest välja saata ei saa.

– mu koduümbris on küll vaikne, aga kui tsipa eemale minna, on linnakära ikka päris tugev.

– kui mul poleks pimendavaid ruloosid, oleks kodus ka öösiti päris valge, sest "minu kohal on suurlinna tuled".



4 kommentaari:

Marca ütles ...

Ma olen ka sama meelt. Kuigi Tartu on oluliselt väiksem linn, siis siingi on täpselt sama teema, et kolitakse kuhugi valda põllu peale elama. Õudne on õhtuti vaadata neid ummikuid, mis linnast välja suunduvad.
Looduse mure on meil suvilaga lahendatud, talvine loodus pole ju teadagi nii tore, kui suvine :)
Rammsteini kontserdilt koju pääsemine on küll mureks...

Madli ütles ...

Mu peres on asjad kuidagi äärmuslikult jaotunud: mu vanem õde ja vend on erilised loodusefännid ning mina ja keskmine õde erilised loodusepelgurid :) Seepärast ei tunne ma ka eriti metsakohinast ja linnulaulust puudust. Loomulikult on neid vahel tore kusagil kuulamas käia, aga mulle piisab ka paarist jalutuskäigust, ei pea ma ilmtingimata metsas elama.
Ja loomult olen ma kärsitu inimene, nii et kui ma peaksin veel iga päev 2x ummikus istuma (linna tulles ja linnast minnes), oleksin ma puhta närvihaige.

notsu ütles ...

Tartus on eriti raske põllu peale kolimisest aru saada, kui on ometi rohelisi äärelinnu, mis on kesklinnast väikese jalutuskäigu kaugusel. Supika serv ja Raadi serv on mõlemad kesklinna ligi.

või okei. kui palju ruumi ja soodne pind on sellises valglinnas, kust on lõunaka ekspressi peale viis minutit jalutamist, siis on lihtsam aru saada. sest siis on see lihtsalt tavaline bussi-/rongipeatuse läheduses elamine, kus sa tead, et sealt peatusest tiksub iga natukese aja tagant midagi kesklinna käia. nagu elaks Tallinnas Nõmmel.

või kui kellelgi ongi päriselt maamajapidamine ja linnas on vaja käia äärmisel juhul paar korda nädalas. siis on selle poolest lihtsam ka, et saab ajastada oma käigud väljapoole tipptundi.

aga iga päev ummikusistumine tekitab tõesti küsimuse "kas see meeldib neile või?"

Madli ütles ...

A näiteks ma tean konkreetselt selliseid inimesi, kes elavad Murastes, Kloogal või Laulasmaal, aga töökohad ja muu elu (arstid, juuksurid, koolid jne) on Tallinna. Ja siis nad muudkui sõidavad ja sõidavad. Selline elustiil tundub mulle nii õudne.