10 aprill 2017

Ma käisin ju Tartus ...

... ja nüüd on aeg teha kokkuvõte, enne kui kõik ununeb. Alustan siis kõige tähtsamast: ma armastan Tartu tänavakunsti (eriti stencil'it), mida võib näha ka mu päisepilti silmitsedes. Oma armastust tuleb aga pildistada:




Ilm oli üsna hall, nii et kirkamaid pilte ei saanud ja pealegi olen ma linnaekskursioonide pildistamisest välja kasvanud. Mida me siis ülikoolilinnas tegime? Esmalt imestasime selle üle, kui suured muutused toimunud olid. Aparaaditehast ei tundnud enam äragi. Teiseks läksime Uugi ja tõdesime, et kui miski siin ilmas muutumatuna püsib, siis on see UG. Süda läks kohe soojaks. Ega me seal väga kaua istunudki – jõime paar lemmikkoksi, tervitasime tuttavaid ja läksime koju, sest kammoon, ma läksin Tartusse siiski magama, mitte pidutsema, eksole. 

Järgmisel päeval oli plaanis minna V spaasse, aga seda alles õhtul. Sellele eelneva aja sisutasime värskendava jalutuskäiguga mööda kesklinna, Toomet ja muid vahvaid kohti ning kuna kere kiskus vahepeal üsna heledaks, läksime Aparaati. Seekord meid isegi teenindati, aga ma arvan, et ainult sellepärast, et mul oli seljas mu Rammsteini särk, millel on kirjas üsna selgestimõistetav ähvardus. Ilmselt hakati kartma. Toit oli korralik ja hinnaklass samuti vastuvõetav, nii et ma võib-olla lähen sinna isegi kunagi tagasi. Sten aga hakkas Aparaadis kurtma, et üldse ei saa Tartu peal ringi käia, kõik tervitavad. Ka need, keda ta ei tea. Ma leidsin, et vahepeal on ta ilmselt Tartus kuulsaks saanud, ta ise kahtles selles veidike. Mina ise Tartus tuttavaid ei näinud, aga see on tingitud lihtsalt sellest, et ma ei näegi enam midagi. Ilma naljata. Mul on väga kiiresti prille vaja, aga ma ei julge neid osta. Liiga kallid, noh, ma olen siiski äärmiselt hinnatundlik inimene.

Pärast jalutuskäiku tegin ma luksusliku lõunauinaku, et spaatamiseks valmis olla. Ma olin kuulnud V spaa kohta igasuguseid kõlakaid, mida ma täpselt küll ei mäletanud, aga siiski oli mulle jäänud mulje, et koht pole veel nii valmis ja nii äge, kui olla võiks. Sellise väikese eelarvamusega varustatuna läksin siis spaasse. Esimene üllatus tabas mind riietusruumis: ohhoo, kui vahva, ühine riietusruum! Ma armastan ühiseid riietusruume, sest esiteks on neis pärdikutega jube hea ja teiseks võtan ma kokkuhoidliku inimesena tavaliselt kaasa Steniga ühise šampooni. Ühised riietusruumid on tohutu head ka siis, kui peres on kriitilises eas vastassoost lapsi, kelle puhul tekib küsimus, kas saata nad eraldi riietuma või võtta endaga kaasa. V spaas seda probleemi õnneks lahendama ei pea. Head üllatused jätkusid duširuumis, kus mu karastunud silm märkas kohe beebidele mõeldud nurka, kus olid vann, pesemistool ja väike astang, kuhu asjad toetada ja istuda. Ma ise neid ei kasutanud, aga jätsin tuleviku tarbeks meelde. Läksin siis veekeskusesse sisse, kus ma esmalt külmakrambid sain, aga seejärel kohe soojendusega lamamistoolile prantsatasin. Tegelikult ei olnud külm, aga ma pole lihtsalt harjunud bikiinides ringi käima ja ma vist hoidsin ennast krampis ka. Lamamistoolis istudes silmitsesin veidi veekeskust ja tegin mõned tähelepanekud:

 – kooliealistel lastel, kes just saunagurmaanid pole, ei ole V spaas küll mitte midagi teha. Kuni viieaastastele on seal lastebassein ja pardirada, aga need on ka ainsad meelelahutused. No suur bassein on ka, aga kaua sa seal ikka sulistada viitsid. Ühesõnaga, action'it just palju pole

 – kui juba minna, siis tasub kindlasti võtta ka sauna- ja soolakeskuse pääse. Veekeskuse alal on küll mõned saunad, aga põhiraskus jääb siiski vastavate keskuste kanda. Minu lemmik oli soolakeskus, sest seal oli soolabassein ja soolasaun, kus sai vastava rituaali käigus ennast mõnusa möksiga kokku määrida

 – meie külastasime spaad laupäeva õhtul ja targasti tegime, sest rahvast oli üsna mõnusalt: ei liiga vähe ega ka liiga palju

 – kummisussid peaks kaasa võtma, sest põrandad olid üsna libedad. Ma pidin ikka väga aeglaselt ringi paterdama, et mitte kukkuda

 – tasub võtta aega, et kõik nurgakesed läbi uudistada, sest kuigi esmapilgul võib spaa jube pisike tunduda, siis tegelikult on seal lõõgastumisvõimalusi rohkelt.

Nii ma siis käisingi seal põhiliselt mööda saunu ringi, vahepeal ka mullivannis, siis suures basseinis surveveemassaažis, siis Jaapani vannis jne jne. Mulle meeldis väga see, et saunu oli igale maitsele, sest mina vana saunapõlgurina ei talu 90-kraadist sauna ja nii pean ma tavaliselt nukralt aurusaunas istuma. Saunamaailmas oli aga siis see 90-kraadine saun, kadakasaun, aurusaun ja veel mingeid saunu, mis mulle meelde ei tule, aga milles ma mõnusalt aega veetsin. Selles kõige kuumemas saunas toimus ka saunarituaal, mille käigus näidati, kuidas õigesti saunas käima peab, aga mina ja mu nõrk süda hoidsime sellest eemale. Soolasaunarituaali ma aga läbisin, kuigi ka seal hakkas mu silme ette vaikselt vikerkaar tekkima. Ei ole lihtsalt minus seda saunageeni. Mu lemmik oli hoopis jalabasseinide rada, kus vaheldumisi olid külma ja kuuma veega basseinikesed, mille põhjas olid sellised Nizza ranna kivid. Jube klaariks lõi pea, kui neist läbi käia. Teine lemmik oli soolabassein, aga see oli tihti ülerahvastatud. Tünnisauna oleksin ka tahtnud minna, aga ka see oli ülerahvastatud. Ehk siis mõnel teisel päeval.

Aa, ma tegin endast spaas pilti ka:


Ehk mina oma tavapärases olekus. Basseinide juurde ei hakanud ma arusaadavatel põhjustel kaamerat vedama.

Pärast lõõgastavat spaaskäiku olin mina läbi nagu Läti raha, nii et kuigi ma olin suure suuga lubanud uuesti Uugi minna, siis jäin ma hoopis magama. Sten vist läks, aga ega ma täpselt tea, sest ma magasin. Üle pika aja. Tallinnas pole mul nimelt sellist luksust just tihti, et piisavalt magada saaks. Pühapäeva hommikul sõitsime tagasi ja siin ma nüüd olen – puhanud ja töövalmis. Mõtlen ainult, et varsti peaks uuesti Tartusse minema ...

Kommentaare ei ole: