Ma muigan alati mõttes, kui kuulen kedagi kusagil Euroopast kui tsiviliseeritud maailmast rääkimas, vihjates samal ajal, et muu maailm justkui poleks tsiviliseeritud. Eriti tulevad sellised mõtteavaldused esile siis, kui on vaja pagulastest rääkida - tulevad siia tsivilisatsiooni ja toovad oma kombed kaasa! Mis neil ometi viga on? Olgu õnnelikud, et valgete inimeste keskel olla saavad. Sellised arvamusavaldused on tekitanud minus hulga mõtteid, mis ma nüüd kenasti süstematiseerituna siia kirja panen.
Läänemaailm pole ainus tsivilisatsioon, kui väga me seda uskuda ka ei tahaks. Meie maailma mahub palju erinevaid maailmu ja tsivilisatsioone ja see, et me neist kaugel oleme, ei tee neid olematuks või halvemaks.
Praegune rahvasteränne on ainulaadne, sest omavahel kohtuvad väga religioossed kultuurid ja väga sekulaarsed kultuurid. Kokkupuutepunkti neil nii erinevatel kultuuridel peaaegu pole, nii et on raske ennustada, mis saab. Konflikt on aga juba eos olemas.
Meie, kui sekulaarses ühiskonnas üles kasvanud inimesed, ei kujuta ette, kui tähtis on religioon teistele. Need erinevused pole mitte riietuses või söömisharjumustes, vaid palju sügavamal. Need erinevused on fundamentaalsed ja seetõttu ka väga raskesti muudetavad. Euroopa ja eriti Eesti on oma suhtumiselt orienteeritud üksikisikule - inimene ise määrab oma elu, vastutab selle eest jne ning religioon on tema eraasi. Sellistes kohtades aga, kus religioon on tugevalt põimitud identiteediga, on esmatähtis kogukond.
Euroopa pole ideaal. Me võime ju siin mõelda, et elame maapealses paradiisis, kus kõik on vabad ja kapitalism lokkab ning et kõik tahavad siia tulla - oh ei! Kõik ei taha olla eurooplased, paljude jaoks on siinne kultuur vastuvõetamatu.
***
Mitme maailma kokkupõrkel on kildude lendamine paratamatu, nii et tulekski mõelda, kuidas kildude tekitatud kahju ennetada või parandada. Õige pole muidugi ei kuritegude pealt vaatamine ja heldinult "nad on ju erinevad" ohkamine ega ka ennetavalt kõikide maha laskmine. Mis aga on õige? Mina ei tea.
6 kommentaari:
Kunagi oli ka Euroopas usk elulaad ja kõrgeim võim, mille järgi elati ja hingati, tapeti ja põletati „nõidu“. Meie tsivilisatsioon arenes sellest perioodist üle – just nimelt tolerantsuse poole kõigi suhtes. Usk ja riik ning seadused on üksteisest lahus. Lähis-Ida ei ole kahjuks nii kaugele arenenud, et usku mõistusega võtta. Nende ühiskonna konfliktid ja sõjad jne ongi tingitud just nimelt sellest, et nad ise EI ole tolerantsed ega demokraatiani veel arenenud. Seega jah, erinevaid tsivilisatsioone on mitu, aga tsiviliseeritud inimestega ühiskondi – inimesi, kes suudavad oma peaga ilma suure juhi (jumala) õpetuseta mõelda – kahjuks niisama mitu ei ole.
See, kas tsiviliseeritus on individuaalsuse heroiseerimine või religiooni kõrgeimaks pidamine, lähtub samuti kultuurist ja on küsitav.
ajalooline täpsustus: nõidade põletamine lähtus pigem rohujuuretasandilt, kuni ühel hetkel läks võim sellega kaasa. keskajal oli tükk aega nii, et rahva seas küll usuti (ja vahel süüdistati), et keegi on nõid, aga ametlik seisukoht oli, et nõidu ega nõidumist pole olemas. uusajal see miskipärast muutus, vbla võim tundis uues olukorras (kliimamuutus, haigused, ikaldused) vajadust patuoina järele.
Demokraatia - ehk siis kõrgeim võim on rahva käes - ei ole aga küsitav.
Vaba ühiskond, kus inimesed saavad end väljendeda ja kõiges kaasa rääkida, ei ole küsitav.
Võrdsed õigused meestele ja naistele ei ole küsitav.
Vähemalt minu jaoks!
Mu point on selles, et tsiviliseeritus, mis tuleb sõnast "tsivilisatsioon" on erinevate inimeste jaoks erineva tähendusega, kui nad on erinevatest kultuuridest. Ma ei anna hinnanguid, mis on õige ja mis vale, vaid üritan seletada, miks meie, eurooplased, islamist kunagi lõpuni aru ei saa. Või nemad meist.
Nõus jah, aga tänaseks ei kahtle selles vist enam mitte keegi.
Postita kommentaar