22 aprill 2017

O tempora, o mores!

Minu aktiivsed pidutsemisajad jäävad aastate taha ja seetõttu on ilmselt ka mu arusaamad pidutsemisest veidi iganenud. Igaks juhuks panen need siia kirja, sest äkki satub lugema mõni noor, kes ei tea midagi nullindate reivimistest: oli alkohol, oli vali muusika, tants, ennast lõvideks joonud mehed ja tantsuplatsil tagumikke kokku löövad naised. Kahjuks oli vahel ka kaklusi ja oksendamisi, aga õnneks mitte minu seltskonnas, sest ma olin ikkagi kombekas daam. Põhilised jututeemad: pandavad mehed, eelmiste pidude seiklused (mida huvitaval kombel mitte keegi mitte kunagi ei mäletanud), plaanid järgmisteks pidudeks ja millised litsikesed ikka kõik teised naised on. Peod lõppesid enamasti burgerite ja taksosõiduga.

Praegu aga on rohkelt aega mööda läinud ja rohkelt hipstereid tekkinud ning kuna mu väljaskäimised piirduvad kontsertidega, ei olnudki ma uusimate tendentsidega kursis. Kuni eilseni, mil me Epu ja Igoriga Shvipsi läksime. Kohe uksest sisse astudes ja baatileti äärde suundudes kuulsin ma lähedalasuvast lauast sõnu "nabanöör" ja "ümber" ning kuna oma elukogemuse tõttu olen ma mõlema sõnaga liigagi lähedalt tuttav, põgenesin ruttu, et jumala eest mitte edasi kuulda. Pärast ainult kurtsin oma muret Epule, kes sarnastelt minule ei suutnud mõista, miks peaks keegi üldse tahtma sünnitusest rääkida, aga noh, inimesed on erinevad, inimesed on imelikud. Olgu, jätkasime juttu muudel teemadel, naersime ja jõime kokse ning samal ajal täitus baar rahvaga.

Ühel hetkel vaatas Igor segaduses näoga ringi: kusagilt kostaks justkui kassi kräunumist. Arvasin, et tal on luulud, kuni ise ka mingit kummalist häält kuulsin. Vaatasin siis ringi ja ... nägin, et keegi oli tulnud baari umbes pooleaastase titega. Vot siis sai meil küll mõõt täis. Mina olin lihtsalt vapustatud, aga Epp, kes uute trendidega paremini kursis on, seletas, et praegu on moes elustiil "Laps ei sega", mis tegelikkuses tähendab, et laps veetakse igale poole kaasa, kus ta kõiki segab, aga kui keegi seda mainida julgeb, saab ta kaela sõimurahe. No ma ei tea...

Koju jõudnuna vahutasin sellest ka Stenile ning tõin välja ka mitu põhjust, miks mulle eelpoolmainit olukord vastumeelne oli, aga nüüd mõtlesin järele, et tegelikult ei pea ma ju seletama, miks lapsed baaris just normaalne vaatepilt ei ole.

Sest mõelgem ka teistele baarikülastajatele. Kui ma juba lähen sellisesse kohta, kus juuakse alkoholi ja kuulatakse valju muusikat, tahan ma tunda ennast vabalt, nautida kokteile ning vajaduse korral ka ümber kukkuda, ilma et ma peaks muretsema sellepärast, ega minu enda või mu joogiklaasi alla jää mõni beebi. Olgu, ma pole tõesti kunagi oma elu jooksul nii palju joonud, et jalad enam ei kannaks, aga siiski. Mulle ei meeldi need uued kombed, et ükskõik kus võib nüüd kohata ükskõik, millises vanuses inimesi.

9 kommentaari:

notsu ütles ...

teisalt... Hispaanias nt pidi olema see komme, et lapsed ongi igal pool kaasas. õhtul peale kümmet restoranis ja nii. teisest küljest ei pidavat seal ka naljalt neid enda täisjoomise pidusid olema (kuigi briti turistide mõjul on noorte hulgas veidike ka seda siginenud) - välja minnakse sööma, mitte jooma. ja lapsed pidavat hästi käituma, sest nad on maast-madalast seltsielu ja selle standarditega harjunud.

notsu ütles ...

eelmise kommentaari kirjutamine pani mõtted selles suunas käima: et kas siin ongi knihv: et kui kultuuris, kus täiskasvanud endal kunagi NII täiesti minna ei lase nagu põhjamaisemate joomiskommetega, oskavad lapsed end avalikus kohas paremini ülal pidada, on see sama asja eri küljed? et meil peetakse normaalseks, et kõik lasevad mingil hetkel kõigel täiesti minna ja kuna selle vormid on lastel ja suurtel eraldi, tuleb neid sel ajal eraldi kohtades hoida.

Madli ütles ...

Ma üldiselt pooldan ka seda, et last võiks seltsieluga harjutada, aga too baar, milles ma eile olin, polnud kindlasti selline, kuhu lapsi tooma peaks. Ja no paraku on Eestis kombeks ennast segi juua ja see seltskonnas viibivatele lastele kasuks ei tule.

Nell ütles ...

Lisaks veel see, et avalikku kohta võiks võtta üldiselt kaasa lapsi, kes seal ka käituda oskavad/suudavad. Ja kui laps ikka restoranis/baaris/kontserdisaalis kriiskab, kilkab või ringi jookseb siis võiks vanema asi olla kas teda korrale kutsuda või lahkuda. Paraku kipuvad elus ette tulema pigem näited, kus vanem rahulikult edasi istub, sest "lapsed peavadki kõike kogema" vms. Ja muud täiskasvanud samas ruumis siis kogegu.
Ma pigem arvan, et igal asjal olgu oma aeg ka koht.

Marca ütles ...

Hispaanias oli jah kummaline vaadata, kuidas veel peale keskööd, kui endal vaikselt uni peale hakkas kippuma, istusid pered söögikohtades koos väikeste lastega ja sõid "õhtusööki". Ilmselt siesta mõjud. Aga meie baaridega võrreldes on seal küll absoluutselt teine õhkkond ka.

Imikuga baaris-teemal meenub mingist mälestusteraamatust loetud seik sellest, kuidas Merle Jääger saabus Illegaardi, näpus sigaret ja rinna otsas imik. Aga no see oli ju Merca ka. Sauteril ka laps magas baaripingil kaasas. Samas, ega see, mis tundub ok boheemlaste kogukonnas (ja ilmselt oli sealgi kõõrdivaatajaid), ei peaks päris massidesse ka minema.

Madli ütles ...

UG baaridaam on mulle rääkinud, et on pidanud kutsuma korrale lapsevanemaid, kes titega baari on tulnud ja ennast täis juua üritanud. No nii suur alksinälg nüüd ka ei saa olla.

notsu ütles ...

Huvitav, kumb on enne, kas muna või kana? et kas ladinlik lastekasvatamiskultuur tingib ladinliku joomiskultuuri? põhimõttel, et kui on komme lastega seltskonnas käia, siis oleks nagu piinlik end nende nähes täis juua ja siis ei joodagi (anglosakside umbjoomiskomme pidi seal kah mõjutama eelkõige noori, kellel ei ole veel lapsi). Või on vastupidi, et ladindlik söögi-joogikultuur on selline mõõdukas muudel põhjustel ja see lihtsalt võimaldab lapsi pidudele kaasa võtta, ilma et need peaks midagi kohatut nägema.

Madli ütles ...

Äkki see ongi selline üldine kultuur, et osatakse pidutseda nii, et iga vanusegrupp saab nautida?

notsu ütles ...

vbla on asi veel laiem. hispaanlastest olen ma vähem lugenud-kuulnud, aga itaallastest rohkem ja selle põhjal tundub, et igasugune mõõdukus on neil rohkem au sees kui meil. meie kultuuris kipub olema nii, et nt tööd peaks tegema hullumiseni. pidutsemisele see kohustuslik mõõdutundetus küll ei laiene, aga see on ju paratamatu, et kui inimene end poolsurnuks trööpab, siis laseb ta endal neil vähestel hetkedel, kui ta end lõdvaks laseb, rohkem minna.

lambist tuli pähe selline näide, et meil on nt joobes juhtimise keeld rangem kui neil (neil on mõni promill lubatud), aga ometi on just siin rohkem surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi (nii inimeste kui ka autode arvu kohta).