Urmas Vadi "Neverland"

Urmas Vadi on kahtlemata üks mu lemmikkirjanikke, sest ta viljeleb just sellist maagilist-humoorikat stiili, mis mulle südamelähedane on. Ma olin just lugenud läbi tema jaanuarikuu "Loomingus" ilmunud näidendi Juhan Liivist ja mõtlesin ohates ja naerupisaraid kuivatades, et tahaks veel. Ja veel ma sain, sest kohe ilmus ka "Neverland". Asusin seda paar päeva tagasi õhinal lugema, täna sain läbi ja ... mis ma öelda oskan? Ma pigem küsin: miks ei võiks rohkem selliseid raamatuid olla? Urmas (mu pöördumised kirjanike poole on alati nii prostad, aga mis seal ikka), miks sa tihemini romaane ei kirjuta?

Raamatus kajastatud teemad on väga tõsised ja annaksid ainest palju süngema, suisa "Puhastust" meenutava romaani loomiseks. Keskeakriis, skisofreenia, väärkohtlemine, lapse kannatused pärast vanemate lahkuminekut, identiteedikriis, varjudega täidetud minevik – kõik väga tumedad teemad. Aga Urmas Vadi ei oleks Urmas Vadi, kui ta neist süngelt kirjutaks, tema kirjutamisstiil on helge, nii et lugedes ei lange sa ängi mustendavasse sügavikku, vaid loed mõnuga ja huviga, tunned tegelastele kaasa ja naerad nende üle. Või koos nendega? Mart Juur ütles "Kirjandusministeeriumis", et teda ajas see raamat nii mitmeski kohas naerma. Mind ka, aga samas ei saa väita, et tegu oleks naljaraamatuga. Selliseid pingutatud naerukohti seal pole ja tegelikult pakubki nalja pigem inimeste abitus oma igapäevaelu korraldamisel ja üksteisega suhtlemisel.

Raamatu alapealkiri on "Romaan inimestevahelistest suhetest". Tegelikult peaks see olema hoopis "Sada võimalust valesti aru saada" või "Mittesuhtlemise eripärad". Romaanis inimesed küll räägivad üksteisega (enamasti küll siiski mitte, vaid pigem iseendaga), aga ei saa üksteisest aru. Ja mida üldiselt tehakse, kui aru ei saada? Ikka omaenda isiklikke järeldusi, mis pahatihti tõele ei vasta. See raamat on õpikunäide sellest, mis juhtub, kui näost näkku küsimise asemel ise midagi eeldada või kui õigel ajal suud lahti teha ei osata. Ma ei tea, kas Vadi just seda öelda tahtis, aga mina lugesin romaanist välja just sellist inimestevaheliste suhete keerukust, mis muutub aina keerulisemaks siis, kui omavahel üldse ei räägita. Tuleb ette tragikoomilisi situatsioone ja kurbi hetki. "Neverland" on justkui vastand, nii-öelda antiromaan Andrus Kivirähki teosele "Maailma otsas", kus kõik omavahel hästi läbi said ja kergesti üksteist leidsid. Päriselus ja eikunagimaal asjad aga paraku nii lihtsalt ei käi.

Vadi romaan pakub tohutult äratundmishetki. Vähemalt mina küll tundsin ennast nii mitmeski tegevuses ära. Näiteks otsustab üks tegelane, et talle ei meeldi taksojuhid, kel "nahkvest, kuldkett ja vuntsid ees" – ja teeb oma taksofirma ainult naistele. Ma olen ise ka veidi tõrges selliste haisvate ja vanameestega täidetud taksode suhtes ja eelistan sellest lähtuvalt enamasti jala käia. Oma taksofirmat ma loonud küll pole, aga ma pole ka nii ettevõtlik. Või keskeakriisis. Teine peategelane jälle armastab hakkliha ja elumoto on, et kui kõik muu laguneb koost, siis annab talle kindlustunnet see, et sügavkülmas on hunnik hakkliha. Olgu, nii äärmuslik ma pole, aga samas annab ka mulle kindlustunnet täis külmkapp ja korralik toiduvaru kappides. Ja hakkliha meeldib mulle ka. Lisaks veel on väga olulisteks tegelasteks bändisärgid, õunad, kaneelisaiad ja piparmündi tee.

Urmas Vadil on haruldane anne kirjeldada igapäevaelu nii, et sul ei hakka igav. Kirjeldada inimesi ilma hinnanguid andmata. Minu arvates on see imeline.