"June/Julien"

Lõpetasin just Madli Lippuri romaani "June/Julien" ja tunnen ennast nii nagu alati pärast hästi heade raamatute lugemist: tahaksin nüüd teki alla pugeda või üksinda jalutama minna ja kogu loetut seedida. Kuidas ma saan siis nüüd kohe pärast sellist emotsioonivirrvarri argiellu sukelduda? Aga kuna on tööpäev ja siin ma teki alla pugeda ei saa, panen ma oma värsked muljed siia kirja.

Raamatu sisu saaks kokku võtta väga lihtsalt ühe lausega: õde ja vend kohtuvad ja armuvad, tärkab keelatud armastus, mis saab ühel hetkel katastroofilise lõpu. Kui ma Kirjandusministeeriumist selle raamatu kohta kuulsin ja umbes sarnast sisukokkuvõtet lugesin, siis ei tekitanud see minus erilisi emotsioone, eriti veel sellepärast, et mul on mingi teatav tõrge Eesti kirjanduse uuemate armastuslugude vastu. Eile siiski asusin lugema ja oi, oi, oi, kui hea mõte see oli. Pole palju raamatuid, mis reaalsusest ära lõikavad, aga just seda too romaan minuga tegi. Lõikas reaalsusest. Ma olin enda peale suisa vihane, kui ma avastasin ühel hetkel, et ma elan kaasa intsestile ja abielurikkumisele. Minus tekkis omamoodi konflikt, sest ühelt poolt nautisin ma ilusate ja puhaste tunnete kirjeldamist ja teisalt aga .... ma vist ei pea ütlema, miks needsamad ilusad ja puhtad tunded minus tõrget tekitasid. Kuidas nii? See pole ju õige ometi! Mis neist saab? See oli ka esimene raamat üle pika aja millel ma lõppu enne läbi ei lugenud (tavaliselt ma teen seda), sest ma teadsin, et ei saa tulla õnnelikku lõppu või deus ex machina't. Kõik viitas sellele, et mingi katastroof peab juhtuma, lihtsalt peab. Ja juhtuski, aga õnneks mitte selline, mida ma kartsin. Ma kartsin mingeid räpaseid skandaale, paljastamist, viha ja tülitsemist, aga õnneks jäid need olemata. 

Tegelikult oli mul lugedes kogu aeg kõrvalmõtteis üks tuttav paar, kes ei tegele küll intsesti ega muu säärasega, aga kes on samuti loonud oma armastusest ja suhtest sellise reaalsuse, mis tavapärastele moraalinõuetele väga hästi alluda ei taha. Ma pole neid kunagi mõistnud, aga nüüd "June/Julieni" lugedes hakkasin vist veidike aru saama – et kui kasvada maast madalast sellise elu keskel, mis ei pruugi olla päris õige, muutubgi see uueks reaalsuseks.

Ja nüüd ma olengi segaduses, sest tegemist oleks imelise ja kurva armastuslooga, kui selle taga poleks intsestivarju. Kuidas ma saan siis romaani lõpus kurvastada või nutta? Kuidas kaasa elada?

"June/Julien" pole väga eestipärane romaan. Ma unustasin tihti, et ma ei loegi Prantsuse armastuslugu või mõne Prantsuse kirjaniku teost, sest tegevus toimus Prantsusmaal ja ka kogu stiil oli hästi prantslaslik – tunnetest kantud, täis kauneid metafoore ja sõnamängu. Ma hindan alati raamatuid lugedes sisu kõrval ka keelelist väljendusoskust ja see raamat sai mõlemal skaalal väga kõrged punktid. Lihtsalt silm puhkas lugedes ja mu keelekoda nautis iga lauset (väljaarvatud seda üht, kus trükiviga oli, mis teha, toimetajahaigus lööb vahel välja).

Lugege ka ja öelge mulle, mida arvate?

Nädalavahetus

Kui siin leidub inimesi, keda ei huvita minu igapäevased käigud ja peod, siis võivad nad nüüd lugemise katki jätta, sest täna ma muust ei räägi, kui oma igapäevastest käikudest ja pidudest ning täpsemalt sellest, mida ma nädalavahetusel tegin. Sest ma saan ja ma elan ikka nii ägedat elu ja üleüldse ... Nii, ilmselt edasi loen seda teksti ainult mina, lasen siis käia.

Laupäeval oli Sten tööl, nii et suure osa päevast veetsin ma Ernstiga aias hullates. Ernstiga on muidugi raske plaane teha, sest hommikud mööduvad meil nii: Ernst ärkab, mina uiman; mina ärkan, teen kohvi ja putru, Ernst tegeleb oma hommikuste hügieeniprotseduuridega; mina joon kohvi, Ernst sööb; mina leian, et võiks välja minna, Ernst tahab uuesti magama minna. No mis plaane ma sellise unimütsiga siis teha saan? Õudne. Pärast mahauimatud päeva oli aga õhtu ja see tähendas ainult üht: oli aeg minna peole! Täpsemalt Kontinerisse, sest Igor pidi seal plaate mängima ja tegemist on üleüldse ühe avastamata pärliga Tallinna hipsterimaastikul. Läksin siis kohale, hängisin Epuga, jõin džinntoonikut ja tutvusin selle üheksakümnendate kultushiti lauljaga:

Mina loomulikult ei tundnud teda ära sest esiteks ei näe ta enam välja hoopiski selline nagu videos ning teiseks on minu teadmised üheksakümnendate hittidest pehmelt öeldes kehvad. Sten aga fännab ülaltoodud laulu (ma ei tea, miks, ei ole just eriline šedööver ju), nii et paar enekat pidin ma lauljaga siiski tegema. Edasi möödus õhtu hulga vähemate gruupi-intsidentidega, vähemalt minu poolt. Küll aga istus meie kõrvallauas üks seltskond noormehi, kes õhtu möödudes aina enam ja enam pilke meie laua poole viskasid. Täpsemalt tegi seda üks noormees, aga kuna me olime ilmselt liiga apaatsed nende pilkude osas (mina konkreetselt olin ka prillivaba ehk siis ei näinudki midagi), siis saatis ta kombekohaselt wingman'i pinda sondeerima ehk maakeeli uurima, kas oleme ikka piisavalt pandavad või mitte. Wingman tuli, leidis, et me pole väga hullud maltsad ning hakkas rääkima, kuidas ta sõbral on ikka hästi palju raha ja jaht Kakumäe sadamas ja mida kõike veel. Kuulasin, naeratasin ja mõtlesin, et ei tea, kuidas ma reageerima peaks. Wingman vaatas, et ma ei ole piisavalt vaimustunud ning hakkas aina närvilisemalt rääkima, et see jaht on ikka nii äge ja kallis ja noh, jaht ikkagi! Naeratasin edasi ja leidsin, et see vestlus ei vii kuhugi ning läksin minema. Kui tagasi lauda läksin, siis oli saatjahärra juba meie lauast lahkunud, ilmselt ette kandma, et ma ei oska ikka väärtusi hinnata. Hiljem aga leidis peakangelane, et tuleb ikka ise ohjad enda kätte haarata ning tuli ise. Alkohol oli küll enamuse tasakaalust juba enda kanda võtnud, kuid noormees oli siiski jäänud viisakaks ning küsis kenasti, kas tohib mind kohtingule kutsuda. Kahjuks sai ta eitava vastuse. Pärast seda toredat vestlust sain ka enda õhtu lõppenuks lugeda ning läksin koju. Ma pole siiski enam esimeses nooruses.

Pühapäev oli meie tavapärane perepäev – mida soojemad ilmad, seda rohkem üritan ma oma meespere kodust välja peksta ja neile Tallinna vaatamisväärsusi tutvustada. Seekord viis tee uuele Balta turule ja kui kedagi minu arvamus huvitab, siis turg on täiega äge! Küll suur, aga piisavalt liigendatud, et kõik vajalik kenasti üles leida. Saab süüa, ostelda, vanu tuttavaid kohata ja mängida. Seda kõike me seal ka tegime, aga kõige pikemalt veetsime aega mänguväljakul, sest Ernst ei osanud ostlemisest nii suurt rõõmu tunda kui mina. 

Soe oli, päris palav kohe. Sees oli aga nii mõnusalt jahe, et juba sellest piisas, et mul turust hea mulje tekkis. Kaubavalik oli ka päris mõnus, aga päris hulluks me ennast ei šopanud – lahkusime vaid paari lesta ja tillikuhjaga. 

***

Ja nüüd on esmaspäev. Mul on nädala lõpus paar puhkusepäeva, millest ühe veedan ma Tartus-Elvas ja ma juba nii väga ootan.

Oleviku taak

Seoses Marca postitusega meenus mulle, et päris mitu aastat tagasi sattus mu teele järjest päris mitu sellist meesisendit, kes küll olid erinevatest seltskondadest ja hmm, ühiskonnagruppidest, aga rääkisid täpselt ühesugust juttu:

"Ma elan küll praegu jah, kellegagi koos, aga me oleme kohe lahku minemas."

Sellele järgnes veel pikk monoloog, kuidas naine ikka üldse ei mõista neid ja kuidas nad tegelikult üldse ei suhtlegi enam, elavad ainult koos ja kohe, kohe täna õhtul minnakse koju ja saadetakse see õudne naine pikalt. Kui sellist lugu esimest korda kuulsin, mõtlesin, et okei, väga kurb, aga mis ma nüüd selle teadmisega peale hakkan? Lohutama peaks hakkama või? Mina? Ma vist ütlesin ka, et issand, minge siis lahku, kui nii hull olla on või miks siis juba lahku mindud pole. Selle peale solvuti, sest "ma ei mõistvat üldse, elu pole ikka nii lihtne". 

Loomulikult ei olnud too õudne naine üldse kursis sellega, et nende suhe kuristiku äärel on ja tema armas elukaaslane noori piffe sellise halaga nillimas käib. Vahelepõikena küsimus kõikidele naistele (ja ma ootan vastuseid ka): kas tõesti selline jutt mõjuks nii, et te viskaksite oma käed kutile kaela ja lubaksite teda maailma ja teiste naiste kurjuse eest kaitsta? Sest minule mõjus see hoopis vastupidiselt. Igatahes, kuna ma ei sulanud nagu jäätis kuumal suvepäeval, katkes minu ja tolle meesterahva suhtlus ja paari aasta pärast nägin sotsiaalmeediast, kuidas ta selle "kohe lahkumindava" naisega mitu last on saanud. Selleks ajaks olin ma juba kokku puutunud järgmistega, kes täpselt samasugust juttu rääkisid, ainult sõnade järjekord varieerus (vist). Siis võtsin ma asja juba huumoriga ja esitasin lihtsalt torkivaid küsimusi või naersin kohatutel ja liiga tuttavatel hetkedel. Ka siis solvuti, aga pole midagi teha, ma lihtsalt ei mõista meeste kannatusi, ka väljamõelduid.

Nii et kui mind mu meeste (hetkel siiski ainususes) minevikuvarjud eriti ei huvita, siis olevik võiks siiski puhas ja siivas olla. Muidugi pean ma siinkohal minevikuvarjude alla ilmas endisi suhteid ja muud tilulilu, mitte kriminaalset tausta, aga eks see ole ka loogiline. Ma ise ei viitsi enda eelnevast elust rääkida (sest see tekitab alati küsimusi ja valesti arusaamist) ning seega ei oota seda ma ka teiselt inimeselt. Kui ta just ise ei taha.

Minu laps, minu geenid

Ma olen täna veidi härdas ja lapsest rääkida tahtvas meeleolus, sest olude sunnil veetsin ma eilse päeva köhase lapsega kodus aias ja heldisin nagu mingi vanamutt, et iissaand, kui suureks ikka keegi siin kasvanud on. Kaks aastat läinud, nagu kits oleks sabaga löönud. Alles oli mul väike beebike ning ma ootasin kannatamatult aega, mil see beebike ometi iseseisvamaks saaks .. ja nüüd vaatan ma, kuidas üks suur poiss aias ringi müttab, tõukerattaga sõidab, kodus puslesid kokku paneb ja oma lasteaiapäevast vadistab. Kellega on nii vahva ringi käia ja aega veeta. Kõige suuremat põnevust ja rõõmu pakub mulle aga mu igapäevane antropoloogiline uurimus ehk jälgimine ja avastamine, kuidas minu geenid avalduvad. Ma ei tea, miks teised naised lapsi saada tahavad, aga minu ajendiks oli see, et ma tahtsin tohutult teada, milline näeb välja Minu Laps, kui tugevad on minu geenid ja kui palju meil omavahel sarnasust on. Sellest ajast peale, kui ma geneetikaga esimest korda kokku puutusin, on see soov mind saatnud ja kohe, kui Ernst sündinud oli, heitsin ma ta näole uuriva pilgu: noh on siis minu nägu ja tegu või? Sellest ajast kuni siiani olen aga taibanud, et  ... mul on äärmiselt nõrgad geenid. Herr Ernst on pärinud ainult mu juuksed, kõik muu on tema enda oma. Et ta polegi mingisugune minu + Steni geenipundar vaid omaette inimene. Täiesti teistsugune, kui meie. See on minu jaoks veelgi imetlusväärsem, et mõelda vaid, ma olen suutnud toota inimese, kes on nii erinev minust endast! Kas see pole mitte ime?

Mul on tegelikult ka päris hea meel, et Ernst minu nägu ega tegu pole, sest nagu Epp alati öelda tavatseb: "Issand kui ilus laps! Üldse mitte sinu nägu!" Ja ma ei tea mitte kunagi, kas solvuda või rõõmustada.

Selle nädalaga saab lasteaia õppeaasta läbi ja kui ma peaksin selle kokku võtma, siis ... ma arvan siiani, et üks mu elu targemaid otsuseid oli Ernsti lasteaeda panemine. Olgu, see polnud niivõrd otsus kui pigem paratamatus, aga siiski – iga päev näen ma, kui hästi see talle mõjub ja kuidas seal talle meeldib. Ja me räägime siin kaheaastasest, kes muidu mitte millegagi nõus pole ja kes teatab ka jäätise peale "Ei taha" (ning kui ma olen jäätise sügavasse pannud, reageerib, nagu oleksin ma talt selle suust kiskunud). Lasteaeda minnes on aga protestimeeleolud raugenud ning kui ma veel liiga kauaks kasvatajaga juttu jään rääkima, lükatakse mind lihtsalt uksest välja. Mis ma ronin sinna, eksole. Lasteaiaga olen ma ka rahul ja seda just sellepärast, et Ernstile seal meeldib. Ma vahel mõtisklen, äkki peaksin ma rohkem huvi tundma selle vastu, mida nad seal päeviti teevad, aga noh ... mind väga ei huvita. Ma loen esmaspäeviti nädalakava läbi ja sellest piisab. Ma olen näinud küll, kuidas mõned teised vanemad kasvatajatelt pea minuti täpsusega ettekannet nõuavad, mida nende laps täpselt tegi, kuidas sõi ja mis tujus oli, aga ma leian, et kui neil mulle midagi vaja öelda on, siis ka ütlevad. Ma vähemalt loodan.

Ja lõppu pilt meie loomaaiakülastusest, millele eelnes selline vestlus:

mina: "Lähme loomaaeda!
Ernst: "Ei, tuttu!"

Nüüd on siis teada

Nii, ma olen nüüd valgustatud. Sirvisin igavusest Õhtulehe veebi, kui korraga käi pilk pidama ühele artiklile (ei kavatsegi linkida). Avasin selle, lugesin alguse läbi ja ... mis ma ikka öelda oskan. Artiklis nimelt kinnitati, et inimesed, kellel on kalduvus oma kaaslast petta, kuulavad rokkmuusikat.

Mulle on mulje jäänud, et paaridel on enamasti üsna sarnane muusikamaitse, nii et sel juhul peaks kõik rokkaripaarid padupetjad olema. Meie ka, muide. Ja kogu UG seltskond.

Toidust ja raiskamisest

Kui ma enne kirjutasin, kuidas mul nutimaailma lastele tutvustamise suhtes nulltolerants on, siis täna on räägin ma teemast, mille suhtes mul veel suurem nulltolerants on: toidu raiskamine. 

See on teema, mille kohta on vist kõigil üks ja sama arvamus: toitu ei tohi raisata. Ometi toimub igapäevane toiduraiskamine üsna märkamatult: aa, ei, ma ei söö pitsaääri, ma viskan need ära; ma ei jõua seda viimast ampsu süüa, viskan ära; fuhh see restoraniroog on ülesoolatud, saadan tagasi. Ja nii koguneb päris kena kogus toitu, mis ära visatakse, ilma et seda isegi tähele pandaks. Ma teeks kohe üleskutse "Märka toitu", kus peaks väga tähelepanelikult jälgima, kui palju toitu sa ise päevas/nädalas ära viskad, aga vaevalt keegi sellega ühineda viitsiks. Võimalik, et ma ise hakkan seda nüüd küll jälgima.

Igatahes on mul allergia toidu äraviskamise ja raiskamise suhtes, nii et praegu hullult popp toidu kojutellimine on minu jaoks välistatud. Esiteks juba sellepärast, et mul pole eales aega mõelda välja kogu nädala söögikorrad, teiseks aga kardan ma, et mingi osa kraamist läheb halvaks ja siis pean ma selle ära viskama. Samuti on minu jaoks välistatud igasugused võikad ämeerikamaa traditsioonid, nagu pulmas tordi näkkuviskamine või cake smash. Kui keegi veel ei tea, mis see viimane on, siis siin on tutvustus: titele antakse aastasel sünnipäeval võimalikult kreemine tort pihku ja kukutakse siis pildistama, kuidas ta seda lammutab. Õudne! Ma kusagil nägin mingi fotostuudio sellekohast reklaami ja mõtlesin, kas tõesti on sellisel asjal turgu? Eestis? Kus alles paarkümmend aastat tagasi oli toiduga ikka väga kitsas? Õnneks minu tutvusringkonnast on selline asi mööda läinud. No ja võib ju tuua argumendiks, et lapsed ju niikuinii pläkerdavad toiduga, mis see üks tort siis ära ei ole, aga ... minu jaoks see pole piisav argument, sest on vaks vahet, kas ma annan toidu kätte söömiseks või raiskamiseks. 

Mulle ei meeldi vaadata ka välismaiseid (ega eestimaiseid) kokasaateid, eriti neid võistluslikke, sest seal võetakse roogadest sageli vaid üks amps ning ülejäänud kallatakse prügisse. Ma ei saa seda vaadata! Kusjuures tihti on tegu ka üsna kallite ja raskesti kättesaadavate toitudega.

Ma olen ka poes töötanud ning seetõttu näinud ka tõelist raiskamist, mis silmad ikka päris veele ajas. Ma täpsustama ei hakka, millistes poodides ja kui palju midagi ära visati, aga ütleme nii, et kogused olid suured. Ma olen tükk aega mõelnud, mida saaks teha, et nii suurt jääkide tekkimise hulka vähendada ... aga pole välja mõelnud. Kui klientidele haigutab ka päeva lõpus lettidel tühjus, siis on nad pahased ega tule enam tagasi, nii et vähem justkui tellida ei saa. Ega ma ei tea ka, kuidas asi nüüd on, kas ülejääk on ikka nii suur? Olen märganud, et viimase kuupäevaga tooted pannakse odavamalt müüki, nii et see juba ilmselt vähendab äraviskamist. Või? Minu ajal oli selline praktika harvem nähtus, aga nüüd vist on asjad paremaks muutunud. Vist.

Aga ega miski muutu, kui suhtumist ei muuda. Ma vahel kohe tahaks, et inimesed, kes poolte toitude peale nägu kirtsutavad või toiduga mingeid idiootsusi ette võtavad või seda raiskavad, nälga peaksid tundma. Võib-olla see aitaks toitu austavamalt suhtuda.

Pildid

Mul pole praegu erilist viitsimist tõsistel teemadel (nagu ma seda muidu teeks) kirjutada, vinguda ka ei viitsi, nii et vastupidiselt oma tavapärasele praktikale jagan veidi pilte, mis me siin kevade jooksul telefonidega klõpsinud oleme. Järjekord on suhteliselt suvaline.

Velokohvik, mis asub Politseipargis, on üks mu lemmikkohti üldse, sest seal on Tallinna parim kohv ja kuna seda ütlen mina, Eesti esikohvinarkomaan, siis võib seda jutt tõe pähe võtta küll. Velokohvikut peab Diego, kes on hästi viisakas ja sõbralik Tšiilist pärit ja jube hästi eesti keelt rääkiv mees. Juba sellepärast tasub sinna minna. 

Ostsime vahepeal kitarri ja nagu näha, on tulevane virtuoos juba tuure õppimas. Põhiliselt möödub tema kitarrinäppimine küll keeli kopsides, aga eks rokkstaarid loovadki ise oma mängustiili. Ernsti põhiline sõna on aga sellest ajast peale "kitarr". 

Emadepäevakontserdil. Ma polegi vist rääkinud, kuidas see mittesuhtlevate vanematega organiseerimine lõppes? Õnneks leidus rühmas ka veidi diplomaatilisemaid lapsevanemaid, kes tegid ettepaneku, et igaüks võtaks ise midagi kaasa. Nii ka läks ning lauad olid kookide all lookas. Kontsert ise oli selline, nagu ma eeldasin ehk hõlmas nii nutvaid lapsi, kaasategevaid lapsi kui ka lapsi, kelle ema polnud kohale tulnud. Pakkuge, millisesse gruppi kuulus Ernst. Enne kirjutati, et pange kindlasti pidulikud riided kaasa, aga kuna mulle üldse ei meeldi ülikondades väikesed poisid, siis olin ma täitsa hädas. Teksasid ju ka ei taha kogu aeg. Õnneks aga leidsin kapist punased püksid, ostsin juurde lühikeste varukatega triiksärgi ja olin rõõmus, et asi nii lihtsalt lahenes. Sobivad jalatsid ma muidugi unustasin, aga noh, mis seal enam teha.

Lõppu veidi kirjandussoovitusi ka. Márquez on mu lemmikkirjanik, nii et ma rõõmustasin ennast herneks, kui Sten poest sellise noosiga naases. Toda pealmist ma nüüd õhtuti loengi ja veendun, et ikka hea on, nii hea. Bulgakov on muidugi ka täielik klassika ja King on rohkem Steni rida, kes on otsustanud, et loeb kõik Kingi raamatud läbi. Aeg-ajalt leiab ta ka, et on hea mõte mulle mingeid võikaid kohti ette lugeda, kus keegi nt autoga imikule otsa sõidab, aga siis tabab teda ka sõimurahe, et mida, kurat, ma olen siiski õrnahingeline naine! Nali naljaks, aga tegelikult ei meeldi mulle ka eriti õudukad. Ma ei saanud isegi pärast "The Misti" treileri vaatamist magada.

Lutitelefonidest

Sel emadepäeval sain ma esimest korda kinnitust, et midagi olen ma siiski lapsekasvatamises õigesti ka teinud. Muidu on mul permanentselt tunne, et ma ei tee piisavalt – ei osta piisavalt mänguasju, ei meisterda üldse piisavalt, ei nunnuta piisavalt ega tee üldse mitte midagi, mida kõik teised tunduvad tegevat. Näiteks ei ole ma käinud mitte ühelgi beebipildistamisel, sest esiteks mulle ei meeldi sellised poseeritud pildid ja teiseks tundub mulle mõttetu maksta hunnik raha piltide eest, mis mulle ei meeldi, kui ma saan väga hästi ise ka pildistada. Aga kuna mulle on jäänud mulje, et beebipildistamine on üks kohustuslikest tegevustest, siis  .. nojah, ma pean elama teadmisega, et ühel päeval astub Ernst mu juurde ja süüdistab mind oma elu ära rikkumises, sest temast polegi poseeritud titepilte.

Vahelepõikena mainin, et sattusime töökaaslasega piltidest rääkima ning tema rääkis, et kui lapsed olid väikesed, tegi ta ka palju pilte ning lasi need ilmutada, et äkki lapsel on tulevikus hea vaadata. Nüüd on ta laps juba teismeline ja ütles ühel päeval, et tal pole mitte midagi nende piltidega teha, vaadata ta neid niikuinii ei viitsi, nii et parem on need ära visata.

Aga kuhu ma jäin? Aa, tahtsin hoopis rääkida sellest, kuidas mul nende tagasilöökide kiuste lapsekasvatamine siiski õnnestunud on. Nimelt andsin nädalavahetusel Ernsti Epule ööseks hoida, et ise ... igasuguseid asju teha. Enne veel hoiatasin, et Ernst on küll vahva ja rõõmus, aga et ta multikaid ei vaata, siis võib mingil hetkel keeruline hakata, kui tahta temast rahu saada. Epp leidis, et ongi parem ja edasi rääkisime juba sellest, kui õudne on see, et lapsevanemad vabatahtlikult oma lastele nii varases eas sõltuvusi tekitavad. Aga see selleks. Pärast edukat hoidmisööd rääkis Epp, et hoopis palju lihtsam oli Ernsti hoida, sest kuna tal pole kunagi mingit meeletut mänguasjakuhja olnud, rääkimata siis sellest, et teda erinevad nutiseadmed huvitaks, oli ta endale tegevuste otsimisel äärmiselt loominguline. Pool õhtut olid nad peitust mänginud ja ülejäänud aja oli Ernst katsetanud erinevate pindade kandevõimet ning uste, sahtlite ja muude esemete liikumisvõimet. Teleka poole oli vaadanud ainult siis, kui sealt tuli mingi joodeldamisega eurovisioonilaul. Epp lisas veel kiitvalt juurde, et psüühika on tal ikka väga korras.

Mul oli seda tohutult hea meel kuulda, sest kuigi ma pole kunagi tahtnud olla ideaalne ema, kes iga päev suhkruta ja soolata ühepajatoite vaaritab ja seejärel lapsega koos kunstiteoseid meisterdab, siis mõned asjad on mulle siiski olulised ja esikohal on kindlasti telekast ja nutimaailmast eemalhoidmine. Mulle meenub Valdur Mikita "Lindvistikast" loetud hirmutav jutt, et kuna praegune põlvkond on esimene, kes kasvab niivõrd suure hulga ekraanide keskel üles, ei tea keegi, milliseid tagajärgi see toob. Mingid tagajärjed on siiski juba praegu näha, sest lastepsühholoogide uste taga looklevad juba kilomeetrite pikkused järjekorrad. Mina näen siin seost. Ma tean, et mingil hetkel hakkab ka Ernst multikatest ja telekatest ja telefonidest huvituma, aga kuni see minu võimuses on, proovin ma seda aega edasi lükata. Praegu, mil ta on 2,2-aastane, on multikate jaoks ilmselgelt liiga vara.

***

Hiljem läksime Epuga Prismasse ning nägime poole tunni jooksul kaht last, kes istusid kärus, lutt suus, ja vaatasid nutitelefonidest multikaid.

Eurovisioon meedias

Eesti meedia läbib igal aastal eurovisioon kajastades ühed ja samad faasid:

• miks selline laul valiti, see ei sobi ju eurovisioonile? Hoopis see ja see oleks meid paremini esindanud;
• laulu kallale on lastud professionaalide tiim, kes teevad laulust rahvusvahelise hiti!
• (pärast teiste laulude avalikustamist) Eesti laul on parim! Kihlveokontorid ja fännid ennustavad kindlat edasipääsi ja isegi võitu!
• ŠOKK! PETTUMUS! Eesti ei saanud poolfinaalist edasi! Kuidas see võimalik on?
• Mis läks valesti?

***

Selle aasta euroviisul läks palju valesti, aga mitte Eesti lauluga, vaid kõikide lauludega. Näiteks see, et polnud absoluutselt mitte ühtegi kuulatavat laulu?

Miks ma ei ole tippsportlane või keemik?

Ma ei käinud koolis kehalise kasvatuse tundides. Vähemalt gümnaasiumis mitte, põhikoolis ilmselt kannatasin ja käisin, kuigi suure tülgastusega. Toona arvasin ma, et kehka ei meeldi mulle sellepärast, et ma olen ise füüsiliselt nõrk ja saamatu, aga praegu saan aru, et tegelik põhjus oli muus. Tunnid olid lihtsalt tohutult igavad ning õpetaja ebameeldiv ja äärmiselt ebapedagoogiline – kui kellelegi ei meeldinud see, mis talle meeldis – pallimängud ja eriti võrkpall – näitas ta oma antipaatiat antud õpilase vastu kohe eriti välja ja ei hoidnud ennast tagasi ka siis, kui oli vaja seda õpilast muude spordialade käigus materdada. Ja kuna mulle ei meeldinud võrkpall üldse, siis võite arvata, kuidas see õps minusse suhtus. Eks ma olin pikka aega ka hästi pisike ja teistest päris palju lühem ega jõudnud ka nii kõrgele hüpata kui vaja, nii et õps otsustaski, et ma olen üks mõttetu ludri.

Praegu tagasi mõeldes muutun ma tohutult vihaseks, sest tegelikult olin ma väga paljudes asjades tohutult hea! Ma tegin rööbaspuudel seliseid akrobaatilisi trikke, mida ei osanud teha keegi teine, hüppasin kitse ja viskasin kätelseisust silda justkui möödaminnes, pikamaajooksud olid samuti mu leivanumber, sest ma olin tohutult vastupidav, kuid ometi tekivad mul külmavärinad, kui ma mõtlen meie kooli võimlale tagasi, sest mulle meenuvad need õudsed hetked, kui õpetaja teatas tunni alguses "Nii, täna mängime võrkpalli" ja kadus oma ruumi õpilasi klatšima. Siis keerasin ka mina otsa ringi ja läksin nurga taha suitsetama raamatukokku lugema. Nii juhtuski, et gümnaasiumis ei vaevunud ma isegi spordiriideid kaasa võtma, vaid läksin kohe koju, kui teised riietusruumi suundusid. Õnneks sain ma seda endale lubada, sest ma esindasin meie kooli muudes ainetes ja mälumängudes, nii et ilmselt tegi siis mu klassijuhataja sellele despoodile, keda teised tundsid kehkaõpsi nime all, selgeks, et ärgu piinaku mind. Kohal käisin ma ainult spordipäevadel.

Ma ei tea, kas tänapäeval on samuti nii, et õpsid veavad näpuga õppekavas järge, et kõik vajalik tehtud saaks, jumal teab, kuidas, aga kui nii, siis on minu meelest küll kehka täiesti mõttetu tund. Ma muidugi tahaks loota, et meie koolis oli see ainus õpetajaks mittesobiv olend ja teised said ikka paremate kogemuste osaliseks.

Aga kurb on ikka, sest need kehkatundidest saadud haavad on nii sügavad, et siiani olen ma tohutu spordipõlgur, sest ma arvan, et "niikuinii ei saa ma hakkama". Milleks minna jooksma, niikuinii ei jõua ju. Jõusaali? Ei, kõik on seal raudselt minust paremad ja siis naeravad mu üle. Mõnda tantsutrenni? Sama, kõik oskavad raudselt minust paremini KÕIKE. Ma ei suuda isegi kodus üksinda treenida, sest vastumeelsus tuleb peale.

Täna oli meil tööl arutlusteemaks erinevad õppeained ja mis kellele meeldis. Kõik rääkisid, kuidas nad ikka kohe üldse füüsikast aru ei saanud, rääkimata siis veel keemiast või raskemast matemaatikast. Kuulasin siin ja mõtlesin, et ... krt, keemia oli ju täiega äge! Ma armastasin reaktsioonivõrrandeid! Ok, füüsika muutus tõesti mingil hetkel keeruliseks, aga seda mitte minu vähese aru tõttu, vaid sellepärast, et õps oli ... mitte just kõige suurema autoriteediga ja see tähendas omakorda rohkeid puudumisi minu poolt. Matemaatika meeldis mulle samuti, aga kahjuks sattus kõige raskem osa olema sel ajal, kui mu peas möllasid võõrandite asemel peod ja pandavad mehed, nii et kõige paremini ma siis enam matemaatikast aru ei saanud. Või ei viitsinud saada. Praegu tagasi mõeldes on mul taas jube kahju, et ma selline tuulepea olin, aga samas – miks õppida selliseid raskeid asju siis, kui enamikel puberteet möllab? Võiks hoopis pärast põhikooli paar aastat vahet olla ja alles siis gümnaasium. Praegu meeldiks mulle näiteks hoopis enam matemaatikat ja füüsikat õppida. 

Aga. Ma ei teinud ei matemaatika ega keemia eksamit, sest ma liikusin seltskonnas, kus "mata ja keemia on nii rasked, äää" ja et popp ja noortepärane olla, arvasin ma sama. Kes teab, oleksin ma Reaalkoolis käinud, ei istuks ma praegu siin, tõlkijalaua taga, vaid vinguksin Harvardis, kuidas Eestis lihttöö tegemine mind alandab? Või oleksin vähemalt biokeemik?

Ega ma teagi, mida ma kogu jutuga öelda tahtsin. Lihtsalt mõtiskleda selle üle, kuidas mingid välised tegurid eelistusi muudavad? Või kuidas ma oma tugevat küljed maha mängisin ...

Muide, keska lõpus sain ma siiski diplomi "heade tulemuste eest kehalises kasvatuses". Ma arvan siiani, et see oli nali.

Kevadist igapäevaelu

Eilne vestlus minu ja Steni vahel:

mina: "Ma saan õhtul prillid kätte."
Sten: "Kinky!"

Vaadake, millise perverdiga ma koos elama pean. Ma olen küll keskmisest rikutuma mõtlemisega, aga isegi mina ei saa aru, mis on prillide ostmises kinky't.

Aga jaa, ma ostsin endale lõppude lõpuks prillid! Nägemine muutus aina udusemaks ja udusemaks, nii et pühapäeval astusingi prillipoodi ja nõudsin prille. Arvasin, et mu nägemine on vähemalt –6, aga tegelikult oli kõigest –0,5. Vahe on aga nivõrd märgatav, et ma ilmselt ei võta ma neid kunagi eest. Tore on lõppude lõpuks näha ka, kus ma ringi käin ja kellega räägin. Aa, kui keegi avastab, et ma enam talle ei vasta või ühendust ei võta, siis loodetavasti mõistate – lõpuks ma nägin, kellega ma suhtlen ja ilmselt ei olnud see vaatepilt piisavalt meeliülendav.

Prillid nõuavad aga outfit'imuutust, nii et hommikul panin selga minikleidi ja tundsin ennast hästi ... kuni ma avastasin, et sellel on põhjus, miks ma seda kleiti ammu kandnud pole: pärast paari sammu kerkib alläär piisavalt kõrgele, et uudishimulikematel on võimalus mu aluspesu silmata. Enam pole muidugi midagi teha, sest ma olen juba tööl ja siin ei imesta enam keegi mu välimuse üle. Et asja veidi parandada, värvisin huuled punaseks (prillid ja punane huulepulk on taevalik kombinatsioon), aga nüüd näen ma lihtsalt välja nagu pornostaar. Mõnest kohast liiga väheldaste mõõtudega pornostaar, aga siiski.

***

Ükski postitus ei tohiks mööduda ilma infojagamiseta, nii et siit tuleb tänane infonurk: reedel on F-hoones Ennu Ratta hooaja lõpetamine ja kel vähegi huvi hea muusika ja trügimise vastu – tulge kohale! Mart Juur andis veel omalt poolt soovituse, et tasub panna selga riided, millest pole kahju, kui õlleseks saavad, nii et sellega võiks siis arvestada. Mina olen kohal ja kuna mul on nüüd prillid, siis ma näen ka inimesi. Muidu oli mul pidudel pidev probleem, et ma kippusin naeratama meestele, kes kaugusest tundusid pandavad, aga tegelikult polnud.

Lapsevaenulik?

Lugesin just Feministeeriumi artiklit ja tundsin tohutuid süümekaid. Miks? Ikka sellepärast, et just mina olen see, kes ei taha, et lapsi igale poole veetaks ja nüüd jäi tunne, et ma olen halb inimene. Ilmselt olengi, kuigi lapsed mulle väga meeldivad, aga ... las ma siis seletan. 

Ma pole mingi kibestunud vanaeit, kes poes või bussis last silmates kohe ohkima hakkab. Kohvikud, pargid, kõik muud kohad, kus lastel on hea olla – aga palun! Ma saan isegi sellest aru, kui pole tõesti last kuhugi panna, aga on vaja näiteks minna panka asju ajama või midagi muud hädavajalikku tegema. Ühesõnaga, mul pole laste vastu absoluutselt mitte midagi, aga vahel tekib mul suur antipaatia lapsevanemate vastu.

Ilmselt tabab enamikku lapsevanematest pärast esimest last šokk, et tal pole enam oma vaba aega ja ta ei saagi enam kuhugi minna, vaid on tõrjutud mähkmete ja ilalappidega vooderdatud maailma. Selline isolatsioon on probleem ja eriti ka selle tõttu, et sõbrannad kipuvad lahkuma – ah, ta ei saa niikuinii kuhugi tulla, ärme siis kutsu ka teda kuhugi. Ma tean, millest ma räägin ja kuigi ka mulle tuli äärmiselt suure üllatusena see, et need inimesed, keda ma olin siiani endale lähedasteks sõbrannadeks pidanud, polnud seda enam teps mitte, kui enam hommikuni pidutseda ei saanud, sain ma ka jube ruttu aru, et mu laps on mu enda asi ja teised ei pea sellepärast oma elu muutma. See teadmine oli kuidagi tohutult vabastav ja nii võtsingi ma mõne aja möödudes jube rahulikult seda, et ma ei saa kõikidele üritustele minna, kuhu tahaks või saada inimestega kokku nii tihti, kui tahaks. Et ma ei tassi oma last kaasa sinna, kus meil kummalgi pole ilmselgelt mugav ja kui ma tassin, siis hoolitsen ma selle eest, et kõigil oleks mugav. Mind ennast on alati tohutult häirinud sellised olukorrad: on mingi koosviibimine, keegi tuleb sinna lapsega, ja äkitselt peavad kõik hakkama selle pärdiku heaolu nimel sebima. Panema muusikat vaiksemaks, rääkima viisakamalt, panema akna kinni, tegema akna lahti, vahetama kohti, olema vait ... inimlikust aspektist saan ma sellistest nõudmistest aru, aga egoistlik pool minus hakkab jonnima ja protesteerima. 

Ma kõlasin nüüd tohutult täiskasvanulikult, ma tean, aga ma tõesti leian, et lapsevanem peaks ise jälgima, et ta laps ennast hästi tunneks ja sealjuures ka hästi käituks. Ringijooksvate laste vastu pole mul midagi, aga kui jooksmise käigus asjad lendama hakkavad või midagi ümber joostakse, läheb mu kulm juba kortsu. Rõõmsa kilkamise vastu pole mul midagi, aga kui tullakse näiteks mulle külla ja lastakse oma lapsel täiest kõrist röökida ja diivanil hüpata, siis hakkab mu külalislahkus hajuma. Kui keegi palub mul oma last hoida või korraks vaadata, olen ma rõõmuga nõus, aga kui see tähendab tundide viisi ilma ettevalmistuseta lapsehoidu, siis ... ei. 

Nii et asi pole lastes. Asi on selles, et liiga palju leidub täiesti süüdimatuid lapsevanemaid, kes arvavad, et nende laps kedagi ei sega ja seetõttu võib teda igale poole igal kellaajal kaasa võtta ja lasta tal seal kõike teha. Ja kuna ma olen töötanud klienditeenindajana, siis olen ma selliseid lapsevanemaid näinud rohkem kui küll.

Mis haigus see on ...

... kirjadele mitte vastata? Ma tõesti tahaks teada, nii et kui siia satub lugema keegi, kes loeb oma meilid või muud teated läbi, aga ei vasta neile, siis palun, valgustage rumalat. Muidu hakkan mina tundma ennast a) pealekäiva idikana või b) nähtamatuna.

Häda on nimelt selles, et Ernsti lasteaiarühmakaaslaste vanemad on nii tüüpilised eestlased, et isegi mina olen nende kõrval Eesti esiaktivist. No ja kes mind vähekenegi teab, teab ka seda, et igasugused organiseerimised ja kogukonnaüritused tekitavad minus üldiselt külmavärinaid. Aga. Teemaks see, et lasteaias tuleb emadepäevakontsert ning kasvatajad küsisid, kas pärast tahavad vanemad rühmas veel kohvi juua ja kooki süüa. Kõik olid nõus. Kuna see kontsert on nüüd sel reedel, aga kusagilt polnud kippu ega kõppu, kust see kohv ja kook ilmuma peaksid, küsisin ma lastevanemate grupis, kas keegi tahab ise kringli tuua ja kui palju meid üldse kontserdile tuleb. Arvake, mitu vastust ma sain? ÜHE! Ja sellegi eitava.

Ma ei saa aru, kas mingi tükk kukub inimestel küljest ära, kui nad küsimustele vastavad või kirjadele reageerivad? Ma ei räägi siinkohal ainult meie lasteaiarühmast – mul on paar sellist tuttavat ka, kellega on võimatu midagi kokku leppida, sest mingil hetkel nad lihtsalt ei vasta küsimustele. Ja mina jään mõistatama, kas nad nüüd otsustasid mind vihata või tabas neid välk või ... Sest muid põhjuseid ma ei näe. Ebaviisakus muidugi ka, aga ma eelistaks neid esimesi variante, sest ma ei tahaks uskuda, et mu ümber on nii palju ebaviisakaid inimesi.

Ma katsun nüüd rahuneda. Muide, kui ma avatud ülikoolis käisin ja vahel harva mõnest loengust puuduma pidin, siis kirjutasin ma alati enne õppejõududele ja vabandasin ja nõudsin ülesandeid ning IKKA olid mul süümekad, aga samas leidus meil selliseid tegelasi, kes lihtsalt ülbelt ilma teatamata kohale ei tulnud. Kui meid oleks loengutes olnud sadu või vähemalt kümneid, poleks sellest väga midagi, aga mõnes seminaris oli meid ainult kaks ja nii pidin ma nii mõnigi kord üksinda (koos õppejõuga) tööd tegema. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks olnud, aga usun, et õppejõud tundis ennast küll solvatuna.

Ja mina tunnen ennast ka solvatuna, kui mulle ei vastata.

Pilt

Ma olen mingil saripostitamise lainel, aga mis seal ikka. Ilmselt on põhjuseks see, et tööd on jube palju ja seega on aju niikuinii aktiivses seisundis. Lisaks on mul üks äge raamat pooleli, mis tõstab kirjutamissoovi veelgi. Kui ma päevad läbi kodus telekat vahiks, ei kirjutaks ma vist mitte midagi.

Oot, kas ma tõesti tulin siia kirjutamisest kirjutama? Imelik.

Ei, tegelikult on põhjus üsna meelelahutuslik – nimelt avastasime (ilmselt viimaste nutitelefoniomanikena maailmas) eile Steniga sellise vahva rakenduse, nagu FaceApp ja lõbutsesime sellega terve õhtu. Kes veel ei tea, siis tegemist on rakendusega, milles saad oma nägu muuta vanemaks, ilusamaks, nooremaks, mehelikumaks, naiselikumaks ja ilmselt veel millekski, aga ma ei mäleta enam, milliseks. Enda vananemispilte ma siia lisama ei hakka, sest ma nägin neil välja nagu hullunud hipi, aga  ... ma hakkasin just mõtlema, et tegelikult ongi väga suur võimalus, et ma olengi vanana hullunud hipi. Igatahes, nartsiss (sihilik viga), nagu ma olen, tahtsin ma näha, milline ma oleks ilusana. Ega ma ole kade, vaadake ka:

Vahe on vähemalt minu arvates küll väike, aga siiski märgatav, sest sellel ilusal pildil pole ma nii väsinud, nägu on ühtlasem, silmad suuremad ja üldse kuidagi .. tuunitum. Vaatasin ja mõtlesin, et tegelikult on ju tore ennast ilusana vaadata, tahaks kogu aeg selline olla, aga häda on selles, et ma kohe üldse ei viitsi. Tähendab, otse loomulikult ma hoolitsen oma välimuse eest, et see oleks puhas ja korralik ning nüüd, kus ma raadios tööl käin, ma isegi meigin ennast tsipa, aga juba ettekujutus sellest, et ma peaks igal hommikul nägu kontuurima ja põhjalikku silmameiki tegema ... tänan ei. Ja siit ka mu küsimus: kas leidub tõesti palju selliseid naisi, kes kasutavadki kõiki neid aluskreeme, peitepulki, jumestuskreeme, lauvärve ja muud sarnast IGAL HOMMIKUL? Kust te selle aja võtate? Ma ärkan kell 6, väljun kodust kell 7 ja ikka jõuan ma hädavaevu juuksed ära kammida. Kohvi, pudru, unenäokirjelduse ja riidessepaneku kõrval lihtsalt ei jää muuks aega. Kas tõesti teistel jääb? Sest bussis näen ma ikka väga proffide meikidega naisi, kes vaatavad mind haletsevalt, et näe, jälle üks noor ema, kes enda eest ei hoolitse.


Olgu, aitab välimusest.

Minu hääled

Et küll küllale liiga ei tee, siis räägin ma jälle blogiauhindadest ja seekord sellest, kellele mu hääled läksid. Pikka sissejuhatust ei tee.

Arvamusblogide kategoorias ma hääli ei andnud, sest ma ise kandideerin seal ja poleks eriti eetiline sealt kedagi valida. Noh, muidugi ma võiksin teeselda head inimest ja rääkida, kui head kõik teised on ja siis hääletada, aga ma ei saaks seda juba sellepärast teha, et minu lemmikud – Marca ja Kristallkuul – ei osale. Teiste suhtes on mul kas antipaatia või ükskõiksus.

Aasta uustulnukale jäid samuti mu hääled andmata, sest kuigi ma uudistasin selles kategoorias põhjalikult ringi, ei leidnud ma midagi otseselt põnevat ja ma ei taha hääletada sellepärast, et "noh, midagi eriti head pole, aga eks ma hääletan siis mingi suvaka poolt, kes tuttav tundub".

Pere- ja beebiblogid. Üsna tume maa mu jaoks, sest ma ei loe neid, aga kuna ma juba hääletama asusin ja suht plass oleks vaid ühes kategoorias häält anda, siis uurisin veidi, äkki on seal kedagi, kes ei kirjuta sellist igavat iba "mu laps on nii vana ja teeb seda ja seda". Lõpuks leidsin sellise blogi, nagu jummeljuurikas.wordpress.com/ ja kuigi see ei lähe minu põhimõtetega eriti kokku, on seda huvitav lugeda siiski. 

Meesteblogid. Kui üldse kategooriate kallal iniseda, siis siin on see koht: mis kuradi meesteblogid? Miks ei võiks nemad olla arvamus-, kultuuri- või spordiblogid? Aga olgu, ma vaigistan oma sisemise feministi ja annan teada, et kuna ma ei tea siit ühtegi, siis hääli ka ei andnud.

Loomeblogid – oeh, miks mu elu nii raskeks tehakse? Ma tunnen ennast ju mitte millestki huvitatuna, kui ma seda kategooriat vaatan! No kohe üldse ei huvita mind sisustamine või isetegemine või vähemalt sellest lugemine. 

Eluliste blogide hulgast oli mul raske valikut teha, sest seal oli mul mitu lemmikut: MMurca, Ritsik ja Liis. Lõpuks andsin hääle Liisile, sest ta viimase postituse pilt on nii armas ja üleüldse on tal imeline oskus kirjutada huumoriga ka tõsistest ja kurbadest asjadest. 

Ilu- ja moeblogidest ei leidnud ma midagi, sest ma pole ilus ega moodne.

Toidublogide juurde jõudes oli mu valik selge: ikka Nodsu toidublogi, mis on mu meelest üks parimaid kohti, kust söögitegemist õppida. Tavaliselt satun ma toidublogisid lugedes paanikasse (hehee, see kõlab, nagu ma loeks neid), sest neis kasutatakse aineid, mida mul pole ja mis on liiga kallid ja mille jääkidega pole mul samuti midagi teha. Nodsu blogist olen ma saanud aga hästi palju katsetamisjulgust ja nii on valminud ka päris mõnusad road.

Ma ei viitsi nüüd kõiki teisi kategooriad välja tuua, milles ma hääli ei andnud, aga olgu siis öeldud, et ma olen väga trennikauge inimene ja videoid ka vaadata ei viitsi. Kui keegi teeks sellise spordiblogi, mis räägiks jalgpallist ja jalgpalluritest, siis oleks ma esimene lugeja, aga paraku sellist ei ole. Kui ma just ise seda ei tee ... mis pole üldse nii halb mõte. Kunagi kujundasin ma jalkaplakati, kuhu mugavalt tulemusi märkida ja see sai küll sõprade seas sooja vastuvõtu osaliseks. Mis see väike jalkablogi siis ära ole? Ma kardan aga, et rohkem peetakse spordiblogide all silmas seda, et inimene ise teeb sporti, mitte ei vesista teleka ees suud pandavate jalgpallurite peale. 

Valus

Enne lapsesaamist olid mul pidevalt rängad kõhuvalud. Ma ei pea siin silmas sellised valusid, mille vastu üks või kaks valuvaigistit aitaks, vaid ikka selliseid, millega ei saanud liigutadagi ja mis ainult naersid selle valuvaigistikoguse peale, mis ma ära sõin. Ma olin üsna meeleheitel, sest miski ei aidanud, absoluutselt mitte miski. Mu pole küll kunagi migreeni olnud, aga kui migreen saaks asuda kõhus, valutaks ta just nii.

Õnneks pärast lapsesaamist sai valu otsa – näed, millekski on ikka lapsed head ka! Ma olengi elanud nüüd justkui seitsmendas taevas, kus elavad kõik need, kes kroonilisest valust üle on saanud.

Aga mida teevad need, kes ei saa? Ma vaatasin eile "Radarit", milles rääkis ravikanepist ja kuigi see teema on nii läbinämmutatud ja tekitab ikka tohutult palju eriarvamusi, hakkasin ma mõtlema selle valguses just kroonilisele valule. Ma tean päris mitut inimest, kes kannatavad kas sarnaste kõhuvalude käes, mis mina, või peavad maadlema mõne raske haigusega. Need inimesed on proovinud valude ennetamist ja sümptomite vaigistamist, aga kaua sa ikka valuvaigisteid sööd, mingil hetkel hakkavad need ju juba maole häda tegema. Natuke aega tagasi oli just artikkel, et eestlaste arstiks on valuvaigistid ja et see on väga ohtlik, sest valuvaigistid peaksid olema hädaabi, mitte esimene valik iga haiguse puhul ... Kas selliseid haigeid aitaks kanep?

Mina pole kunagi kanepit proovinud ja kuigi ma pole kanepi, eriti veel ravikanepi tulihingeline vastane, siis on minu jaoks kõige mõtlemapanevam see sõltuvuse teema. Ma ei salli sõltuvusi – ei suitsu-, alkoholi-, suhkru- ega kanepisõltuvust, sest sõltuvuses inimene on to-hu-tult ebameeldiv, kui ta oma ihaldusobjekti piisavalt tihti ei saa. Ilmselt on kõik inimesed näinud, milliseks muutuvad ahelsuitsetajad, kui nad pikal lennureisil või konverentsil või mõnes muus kohas on, kus suitsetamine ebasoovitav on. Minus tekitab see tülgastust. Võib-olla ongi see piisake, mis minus veel ravikanepi seadustamise vastu on, seotud just sõltuvuse ja minu isikliku antipaatiaga nõrkade inimeste vastu? Ma ei tea. Kui see kõrvale jätta, siis võiks ju olla midagi, mis kroonilise valu vastu aitab?

Sest pidev ja kuupäevalise täpsusega saabuv valu on jube.

Hääletamine algas

Ma jõudsin täna juba kahetsema hakata, et ma oma blogi blogiauhindadele kirja panin, sest äkki ma ei saa ühtegi häält  mida ma sinna üldse ronin, kui see üritus on tehtud hoopis teise tasandi blogidele kui minusugustele. Kusjuures, nii üllatav, kui see ka pole, ma ei kirjuta seda siia enesehaletsuse ja tagamõttega, et kõik mind kiitma jookseksid – oh ei! Ma olen üsna teadlikult hoidnud madalat profiili, sest mul on alati väike hirm selle elu ees, mida mu kirjatükid internetis elama võivad hakata. Ma ei tahaks ennast piirama ja filtreerima hakata, aga tuhandetele inimestele kirjutades juhtuks see paratamatult. 

Igatahes, kirjas ma olen ja kui juba, siis juba – kes soovib ennast tänapäeva blogidega kurssi viia, siis palun, hääletada ja lugeda saab SIIN. Ma ise olen oma hääled juba andnud, kuigi pean tunnistama, et mõned kategooriad jäid häälteta. Ma ei loe spordi- või meigiblogisid nt ja ei näe ka mõtet sinna suvalisi hääli jagada. Samamoodi arvan ma ka, et leidub inimesi, kes ei loe arvamusblogisid. Maitsed on erinevad.

Aga kui sa oled siia sattunud esimest korda ja tahad teada, kes ma olen, siis ... tere tulemast! Mu elu ja kirjutamise mõte on see, et saaks võimalikult palju huumorit, eriti just situatsioonikoomikat. Vahepeal ma muidugi unustan selle mõtte ja tulen siia soiguma, kui mõttetu ikka kõik on, aga lükake mind siis tagasi reele. Peale huumori hindan ma tarku inimesi ja häid raamatuid, kanget kohvi, filosoofilisi telesaateid, melanhoolset muusikat ja paljut muud, mis mulle hetkel meelde ei tule. Ma olen töönarkomaan, sest muud ma ei oska. Ma ei oska elada nii, et teised teevad minu eest midagi ära – ilmselt olen ma ka kontrollifriik. Ma ei oska elada nii, et teised maksavad minu eest, sest ma hindan oma iseseisvust liiga kalliks. Ma ei saali kahepalgelisust ja ärapanemise pärast ärapanemist. Ma proovin elada põhimõtte järgi "kõrged inimesed räägivad mõtetest, madalad teistest inimestest". Vorm või sisu? Ikka ja alati sisu. Muidugi mitte juhul, kui me räägime ilusatest meestest ...

Perekonnaseis, lapsed, töökoht, vanus – on see oluline?

Välimus, pildid – on need olulised?

Eesti filmid

Kirjutasin täna hommikul Epule sellise kirja:

Vaatasin eile lõpuks "Luuraja ja luuletaja" lõpuni. Dialoogid olid seal tõesti head ja vaimukad, eriti need, mis Tolki ja Tambeti vahel olid. Tambet oli üleüldse mu lemmiktegelane, kuigi see pole vast üllatus. Ka oli filmis tohutult lahedaid hetki, näiteks see, kus Tambet ja Tolk mälupulga üle arutasid või siis, kui Tolk ütles, et ta ei taha elu lõpuni sellises urkas elada. Kahjuks aga olid dialoogid filmi ainus pluss, sest muidu oli kogu film täiesti arusaamatu. Okei, vene spioonid ja luurajad jne, aga selgusetuks jäi, a) miks nad Jani jälgisid, b) mis mälupulka nad taga ajasid, c) miks Priit ja Pääru neid vene spioone omakorda jälgisid ja d) mis rolli see tšikk seal mängis. Film oleks olnud palju parem, kui oleks keskendutud rohkem Tolkile ja Tambetile :) ja jäetud see luuraja-pool üldse filmist välja. Kahju on vaadata, et Eestis on kohutavalt head näitlejad, kes heade lavastajate all võidaksid Oscareid, nii mis naksub, aga siin peavad vahtima tühja randa või mängima ängi.

Aa ja ma ei saa tõsiselt võtta filmi, kus keegi vaatab mingilt katkiselt klaasilt oma peegeldust ja vaataja peab aru saama, mis tema hinges hetkel toimub.

Ma tahan, et mulle meeldiksid Eesti filmid, väga tahan, sest mulle meeldib eesti kultuur, kirjandus ja muusika, aga noh ... filmid kipuvad sellest valikust alati välja langema, sest kui kinno ma lähen suurte ootustega, siis väljun ma saalist enamasti sellise meh-tundega. Neid filme, mis mulle väga meeldinud on, võin ma loetleda sõrmedel: "Seenelkäik", "Elavad pildid" (kuigi teisel vaatamisel oli juba igav), "Kertu" ja siis veel mõned. Kõiki pole ma muidugi näinud ka, nii et põhjapanevat arvamust ma muidugi kujundada ei saa, aga ikkag. Miks valitakse filmidesse ikka ja jälle need kulunud sümbolid? Peegeldused, tühjad rannad, vaikivad inimesed ... Ma ei suuda neid enam vaadata. Mitte, et ma tahaks mingit "Klassikokkutulekule" sarnast saasta vaadata, aga no midagi huvitavamat, palun!