02 mai 2017

Eesti filmid

Kirjutasin täna hommikul Epule sellise kirja:

Vaatasin eile lõpuks "Luuraja ja luuletaja" lõpuni. Dialoogid olid seal tõesti head ja vaimukad, eriti need, mis Tolki ja Tambeti vahel olid. Tambet oli üleüldse mu lemmiktegelane, kuigi see pole vast üllatus. Ka oli filmis tohutult lahedaid hetki, näiteks see, kus Tambet ja Tolk mälupulga üle arutasid või siis, kui Tolk ütles, et ta ei taha elu lõpuni sellises urkas elada. Kahjuks aga olid dialoogid filmi ainus pluss, sest muidu oli kogu film täiesti arusaamatu. Okei, vene spioonid ja luurajad jne, aga selgusetuks jäi, a) miks nad Jani jälgisid, b) mis mälupulka nad taga ajasid, c) miks Priit ja Pääru neid vene spioone omakorda jälgisid ja d) mis rolli see tšikk seal mängis. Film oleks olnud palju parem, kui oleks keskendutud rohkem Tolkile ja Tambetile :) ja jäetud see luuraja-pool üldse filmist välja. Kahju on vaadata, et Eestis on kohutavalt head näitlejad, kes heade lavastajate all võidaksid Oscareid, nii mis naksub, aga siin peavad vahtima tühja randa või mängima ängi.
Aa ja ma ei saa tõsiselt võtta filmi, kus keegi vaatab mingilt katkiselt klaasilt oma peegeldust ja vaataja peab aru saama, mis tema hinges hetkel toimub.


Ma tahan, et mulle meeldiksid Eesti filmid, väga tahan, sest mulle meeldib eesti kultuur, kirjandus ja muusika, aga noh ... filmid kipuvad sellest valikust alati välja langema, sest kui kinno ma lähen suurte ootustega, siis väljun ma saalist enamasti sellise meh-tundega. Neid filme, mis mulle väga meeldinud on, võin ma loetleda sõrmedel: "Seenelkäik", "Elavad pildid" (kuigi teisel vaatamisel oli juba igav), "Kertu" ja siis veel mõned. Kõiki pole ma muidugi näinud ka, nii et põhjapanevat arvamust ma muidugi kujundada ei saa, aga ikkag. Miks valitakse filmidesse ikka ja jälle need kulunud sümbolid? Peegeldused, tühjad rannad, vaikivad inimesed ... Ma ei suuda neid enam vaadata. Mitte, et ma tahaks mingit "Klassikokkutulekule" sarnast saasta vaadata, aga no midagi huvitavamat, palun!

Kommentaare ei ole: