31 mai 2017

"June/Julien"

Lõpetasin just Madli Lippuri romaani "June/Julien" ja tunnen ennast nii nagu alati pärast hästi heade raamatute lugemist: tahaksin nüüd teki alla pugeda või üksinda jalutama minna ja kogu loetut seedida. Kuidas ma saan siis nüüd kohe pärast sellist emotsioonivirrvarri argiellu sukelduda? Aga kuna on tööpäev ja siin ma teki alla pugeda ei saa, panen ma oma värsked muljed siia kirja.

Raamatu sisu saaks kokku võtta väga lihtsalt ühe lausega: õde ja vend kohtuvad ja armuvad, tärkab keelatud armastus, mis saab ühel hetkel katastroofilise lõpu. Kui ma Kirjandusministeeriumist selle raamatu kohta kuulsin ja umbes sarnast sisukokkuvõtet lugesin, siis ei tekitanud see minus erilisi emotsioone, eriti veel sellepärast, et mul on mingi teatav tõrge Eesti kirjanduse uuemate armastuslugude vastu. Eile siiski asusin lugema ja oi, oi, oi, kui hea mõte see oli. Pole palju raamatuid, mis reaalsusest ära lõikavad, aga just seda too romaan minuga tegi. Lõikas reaalsusest. Ma olin enda peale suisa vihane, kui ma avastasin ühel hetkel, et ma elan kaasa intsestile ja abielurikkumisele. Minus tekkis omamoodi konflikt, sest ühelt poolt nautisin ma ilusate ja puhaste tunnete kirjeldamist ja teisalt aga .... ma vist ei pea ütlema, miks needsamad ilusad ja puhtad tunded minus tõrget tekitasid. Kuidas nii? See pole ju õige ometi! Mis neist saab? See oli ka esimene raamat üle pika aja millel ma lõppu enne läbi ei lugenud (tavaliselt ma teen seda), sest ma teadsin, et ei saa tulla õnnelikku lõppu või deus ex machina't. Kõik viitas sellele, et mingi katastroof peab juhtuma, lihtsalt peab. Ja juhtuski, aga õnneks mitte selline, mida ma kartsin. Ma kartsin mingeid räpaseid skandaale, paljastamist, viha ja tülitsemist, aga õnneks jäid need olemata. 

Tegelikult oli mul lugedes kogu aeg kõrvalmõtteis üks tuttav paar, kes ei tegele küll intsesti ega muu säärasega, aga kes on samuti loonud oma armastusest ja suhtest sellise reaalsuse, mis tavapärastele moraalinõuetele väga hästi alluda ei taha. Ma pole neid kunagi mõistnud, aga nüüd "June/Julieni" lugedes hakkasin vist veidike aru saama – et kui kasvada maast madalast sellise elu keskel, mis ei pruugi olla päris õige, muutubgi see uueks reaalsuseks.

Ja nüüd ma olengi segaduses, sest tegemist oleks imelise ja kurva armastuslooga, kui selle taga poleks intsestivarju. Kuidas ma saan siis romaani lõpus kurvastada või nutta? Kuidas kaasa elada?

"June/Julien" pole väga eestipärane romaan. Ma unustasin tihti, et ma ei loegi Prantsuse armastuslugu või mõne Prantsuse kirjaniku teost, sest tegevus toimus Prantsusmaal ja ka kogu stiil oli hästi prantslaslik – tunnetest kantud, täis kauneid metafoore ja sõnamängu. Ma hindan alati raamatuid lugedes sisu kõrval ka keelelist väljendusoskust ja see raamat sai mõlemal skaalal väga kõrged punktid. Lihtsalt silm puhkas lugedes ja mu keelekoda nautis iga lauset (väljaarvatud seda üht, kus trükiviga oli, mis teha, toimetajahaigus lööb vahel välja).

Lugege ka ja öelge mulle, mida arvate?

2 kommentaari:

Eliise ütles ...

Mina lugesin sellest postitusest innustatuna ja samuti saan öelda, et üle pika aja miski, mis tõmbab nii endasse, et kõik muu ununeb. Ilus ja põnev oli lugeda ja ei osanud lõppu ette näha. Laenutasin raamatu puhkuse jaoks, alustasin lugemist kodust ja lõpetasin lennukis (pisardades), nii et puhkusele ta tegelikult ei jõudnudki - raske oli käest panna!

Madli ütles ...

Jah, hästi ebaeestlaslikult tundeline raamat!