09 mai 2017

Lapsevaenulik?

Lugesin just Feministeeriumi artiklit ja tundsin tohutuid süümekaid. Miks? Ikka sellepärast, et just mina olen see, kes ei taha, et lapsi igale poole veetaks ja nüüd jäi tunne, et ma olen halb inimene. Ilmselt olengi, kuigi lapsed mulle väga meeldivad, aga ... las ma siis seletan. 

Ma pole mingi kibestunud vanaeit, kes poes või bussis last silmates kohe ohkima hakkab. Kohvikud, pargid, kõik muud kohad, kus lastel on hea olla – aga palun! Ma saan isegi sellest aru, kui pole tõesti last kuhugi panna, aga on vaja näiteks minna panka asju ajama või midagi muud hädavajalikku tegema. Ühesõnaga, mul pole laste vastu absoluutselt mitte midagi, aga vahel tekib mul suur antipaatia lapsevanemate vastu.

Ilmselt tabab enamikku lapsevanematest pärast esimest last šokk, et tal pole enam oma vaba aega ja ta ei saagi enam kuhugi minna, vaid on tõrjutud mähkmete ja ilalappidega vooderdatud maailma. Selline isolatsioon on probleem ja eriti ka selle tõttu, et sõbrannad kipuvad lahkuma – ah, ta ei saa niikuinii kuhugi tulla, ärme siis kutsu ka teda kuhugi. Ma tean, millest ma räägin ja kuigi ka mulle tuli äärmiselt suure üllatusena see, et need inimesed, keda ma olin siiani endale lähedasteks sõbrannadeks pidanud, polnud seda enam teps mitte, kui enam hommikuni pidutseda ei saanud, sain ma ka jube ruttu aru, et mu laps on mu enda asi ja teised ei pea sellepärast oma elu muutma. See teadmine oli kuidagi tohutult vabastav ja nii võtsingi ma mõne aja möödudes jube rahulikult seda, et ma ei saa kõikidele üritustele minna, kuhu tahaks või saada inimestega kokku nii tihti, kui tahaks. Et ma ei tassi oma last kaasa sinna, kus meil kummalgi pole ilmselgelt mugav ja kui ma tassin, siis hoolitsen ma selle eest, et kõigil oleks mugav. Mind ennast on alati tohutult häirinud sellised olukorrad: on mingi koosviibimine, keegi tuleb sinna lapsega, ja äkitselt peavad kõik hakkama selle pärdiku heaolu nimel sebima. Panema muusikat vaiksemaks, rääkima viisakamalt, panema akna kinni, tegema akna lahti, vahetama kohti, olema vait ... inimlikust aspektist saan ma sellistest nõudmistest aru, aga egoistlik pool minus hakkab jonnima ja protesteerima. 

Ma kõlasin nüüd tohutult täiskasvanulikult, ma tean, aga ma tõesti leian, et lapsevanem peaks ise jälgima, et ta laps ennast hästi tunneks ja sealjuures ka hästi käituks. Ringijooksvate laste vastu pole mul midagi, aga kui jooksmise käigus asjad lendama hakkavad või midagi ümber joostakse, läheb mu kulm juba kortsu. Rõõmsa kilkamise vastu pole mul midagi, aga kui tullakse näiteks mulle külla ja lastakse oma lapsel täiest kõrist röökida ja diivanil hüpata, siis hakkab mu külalislahkus hajuma. Kui keegi palub mul oma last hoida või korraks vaadata, olen ma rõõmuga nõus, aga kui see tähendab tundide viisi ilma ettevalmistuseta lapsehoidu, siis ... ei. 

Nii et asi pole lastes. Asi on selles, et liiga palju leidub täiesti süüdimatuid lapsevanemaid, kes arvavad, et nende laps kedagi ei sega ja seetõttu võib teda igale poole igal kellaajal kaasa võtta ja lasta tal seal kõike teha. Ja kuna ma olen töötanud klienditeenindajana, siis olen ma selliseid lapsevanemaid näinud rohkem kui küll.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Selle artikli autorit tundub häirivat vist see, et kõiki lapsi lüüakse ühe puuga. Et kui mõni ei lälluta, röögi ja lammuta, siis võiks kaasa võtta, kuhu iganes, ilma et keegi juba ette kulmu kortsutaks. Ehk et kulmu kortsutatagu siis, kui selleks päriselt põhjust on.

Ja sellele ma iseenesest ei vaidlegi vastu. Kui laps kedagi ei häiri, siis las ta olla kaasas. Paraku väga sageli häirib. Kui nüüd üldistada. Ebaviisakalt ja sallimatult.

Minu postitus, kus ma kiunusin, et laps oli võetud seminarile kaasa, oli kannustatud ka ikka sellest, et laps suht kohe kõva häälega rääkima hakkas ja see segas. Kui ta oleks terve aja vaikselt istunud ja joonistanud, äkki oleks minult pärast tulnud hoopis postitus, et teate, mis ma täna nägin? Laps oli kaasa võetud ja ei häirinud kedagi, issver kui vinge!

Lennukiga sõitmine ja lapsed - kui ma sellele teemale mõtlen, siis tegelikult ei ole tõesti reisijatel õigust kellegi peale pahane olla, et laps on kaasa võetud. Lapsel on ka õigus reisida ja lennuk on lihtsalt reisimise vahend, mitte eesmärk. Keegi ei lähe ju reisile selle mõttega, et tahaks õudselt lendu nautida. Lend on mingi sundolukord, mis tuleb ära kannatada no matter what. Selle võivad vabalt ebameeldivaks muuta ka higihaisused täiskasvanud või purjus pinginaabrid. Siin lapsi eraldi välja tuua oleks tõesti väiklane.

Mis veel artiklist silma jäi, oli see, et palvele võõraid lapsi vaadata, inimene kohmas, et ta on laste vastu allergiline. Ma lugesin välja, et nördimust ei tekitanud fakt, et lapsi ei tahetud vaadata, vaid keeldumise viis - väkk, vastikud võõrad lapsed. Kui ma mõistsin õigesti, siis jällegi, olen sama meelt, et ei peaks lapse kohta nii inetusti ütlema. Keelduda saab ka ilusti.

Madli ütles ...

Jah, mu süümepiinad ei tekkinudki artiklist endast, vaid mu enda mõtetest, mis artiklist ajendatuna tekkisid – ma tean, et kui ma peaksin grupitööd või seminari tegema ja keegi sinna lapsega tuleks, ei oleks mu esimene mõte "appi, kui nunnu", vaid "oeh, raudselt hakkab karjuma ja segama". See tekitaski süümekaid. Aga ma ei hakkaks MITTE KUNAGI ütlema, et fuhh, koristage see titt siit ära, ma kannatan ainult enda lapsi.

Üldistamine on muidugi kurb, aga samas inimloomusele omane – kui ma näen, et keegi tuleb loengusaali või raamatukokku jõnglastega, on mu esimene mõte ikka "äkki hakkavad segama" ja kui lapsed käituvad kenasti, olen ma meeldivalt üllatunud. Mis on jälle omakorda kummaline, et mind üllatab selline tegelikult iseenesestmõistetav asi nagu hea käitumine.

Maasikas ütles ...

Ma riskin nüüd halvakspanu osaks saamisega (ja palun ärge kividega surnuks loopige), aga tulles tagasi lennukiga sõitmise juurde, siis võin oma kogemustele tuginedes öelda, et on paras piin 6-7 tundi sõita lennukis koos karjuva lapse/lastega. Pahatihti on pikad lennud kas varahommikul või hilisõhtul, kus suurem osa lennuseltskonnast on väsinud ja sooviks natukenegi puhata, kuid kahjuks ei pruugi alati aidata ka kõrvatropid.
Muide, joobes inimestega on sellevõrra lihtsam, sest kui nad korraldustele ei allu või hakkavad teisi reisijaid häirima, siis saadetakse nad kas enne lennu algust minema või siis väga hullus situatsioonis tehakse vahemaandumine ja reisi saab rahulikult jätkata.
Ja taaskord - küsimus ei ole mitte lastes, vaid ikka nende vanemates.

Madli ütles ...

See on ka üks põhjusteks, miks ma enda omaga lähema paari aasta jooksul ühtegi lennureisi ette võtta ei kavatse. Õnneks mul pole vaja ka, sest kõik sugulased asuvad kenasti ühes ja samas riigis ning pole vaja kellelegi külla minna. Ma ei kujuta ette, kui sadomasohhistlik ma peaksin olema, et praegu Ernstiga lennureisile minna.

Ja tulles laste heaolu juurde tagasi, siis vaevalt väikestele lastele õhkutõus, lukus kõrvad ja pikk paigalistumine meeldivad. Isegi mulle ei meeldi!

notsu ütles ...

päris tittede karjumise puhul pole vist asi vanemates, vähemalt enamasti mitte. ja ilmselt pole ka vanemad ise reeglina kuigi õnnelikud, et neil tuleb titega lennuki peal olla, lihtsalt sundseis on (nt suguvõsa mitme riigi peal laiali, kolimine teise riiki...).

Murca pool oli just sama teema, mitme vastandliku nurga alt korraga, nagu tal kombeks:

http://mmurca.blogspot.com.ee/2017/05/aasta-parast-ehk-tudun-ma-ornalt.html

Madli ütles ...

Mhm, ma seda lugesin ka. Nagu ma ka mainisin, siis saan ma aru, kui vanemad on sundolukorras ja tõesti pole olnud muud võimalust kui lapsed kaasa võtta, AGA puhkusereis pole mu meelest selline olukord. Või baarid, seminarid ...
Ja ma olen ka igati laste (tagantselja) sõimamise vastu. Isegi, kui mind mõni järelvalveta jäetud karjuv laps segab, ei ütleks ma kunagi, et kuradi karjuv titt, olgu vait, mida ta karjub, raisk.

Maasikas ütles ...

Täpsustuseks ka, et just puhkuselende ehk tsharterlende pidasin oma postituses silmas.