11 mai 2017

Miks ma ei ole tippsportlane või keemik?

Ma ei käinud koolis kehalise kasvatuse tundides. Vähemalt gümnaasiumis mitte, põhikoolis ilmselt kannatasin ja käisin, kuigi suure tülgastusega. Toona arvasin ma, et kehka ei meeldi mulle sellepärast, et ma olen ise füüsiliselt nõrk ja saamatu, aga praegu saan aru, et tegelik põhjus oli muus. Tunnid olid lihtsalt tohutult igavad ning õpetaja ebameeldiv ja äärmiselt ebapedagoogiline – kui kellelegi ei meeldinud see, mis talle meeldis – pallimängud ja eriti võrkpall – näitas ta oma antipaatiat antud õpilase vastu kohe eriti välja ja ei hoidnud ennast tagasi ka siis, kui oli vaja seda õpilast muude spordialade käigus materdada. Ja kuna mulle ei meeldinud võrkpall üldse, siis võite arvata, kuidas see õps minusse suhtus. Eks ma olin pikka aega ka hästi pisike ja teistest päris palju lühem ega jõudnud ka nii kõrgele hüpata kui vaja, nii et õps otsustaski, et ma olen üks mõttetu ludri.

Praegu tagasi mõeldes muutun ma tohutult vihaseks, sest tegelikult olin ma väga paljudes asjades tohutult hea! Ma tegin rööbaspuudel seliseid akrobaatilisi trikke, mida ei osanud teha keegi teine, hüppasin kitse ja viskasin kätelseisust silda justkui möödaminnes, pikamaajooksud olid samuti mu leivanumber, sest ma olin tohutult vastupidav, kuid ometi tekivad mul külmavärinad, kui ma mõtlen meie kooli võimlale tagasi, sest mulle meenuvad need õudsed hetked, kui õpetaja teatas tunni alguses "Nii, täna mängime võrkpalli" ja kadus oma ruumi õpilasi klatšima. Siis keerasin ka mina otsa ringi ja läksin nurga taha suitsetama raamatukokku lugema. Nii juhtuski, et gümnaasiumis ei vaevunud ma isegi spordiriideid kaasa võtma, vaid läksin kohe koju, kui teised riietusruumi suundusid. Õnneks sain ma seda endale lubada, sest ma esindasin meie kooli muudes ainetes ja mälumängudes, nii et ilmselt tegi siis mu klassijuhataja sellele despoodile, keda teised tundsid kehkaõpsi nime all, selgeks, et ärgu piinaku mind. Kohal käisin ma ainult spordipäevadel.

Ma ei tea, kas tänapäeval on samuti nii, et õpsid veavad näpuga õppekavas järge, et kõik vajalik tehtud saaks, jumal teab, kuidas, aga kui nii, siis on minu meelest küll kehka täiesti mõttetu tund. Ma muidugi tahaks loota, et meie koolis oli see ainus õpetajaks mittesobiv olend ja teised said ikka paremate kogemuste osaliseks.

Aga kurb on ikka, sest need kehkatundidest saadud haavad on nii sügavad, et siiani olen ma tohutu spordipõlgur, sest ma arvan, et "niikuinii ei saa ma hakkama". Milleks minna jooksma, niikuinii ei jõua ju. Jõusaali? Ei, kõik on seal raudselt minust paremad ja siis naeravad mu üle. Mõnda tantsutrenni? Sama, kõik oskavad raudselt minust paremini KÕIKE. Ma ei suuda isegi kodus üksinda treenida, sest vastumeelsus tuleb peale.

Täna oli meil tööl arutlusteemaks erinevad õppeained ja mis kellele meeldis. Kõik rääkisid, kuidas nad ikka kohe üldse füüsikast aru ei saanud, rääkimata siis veel keemiast või raskemast matemaatikast. Kuulasin siin ja mõtlesin, et ... krt, keemia oli ju täiega äge! Ma armastasin reaktsioonivõrrandeid! Ok, füüsika muutus tõesti mingil hetkel keeruliseks, aga seda mitte minu vähese aru tõttu, vaid sellepärast, et õps oli ... mitte just kõige suurema autoriteediga ja see tähendas omakorda rohkeid puudumisi minu poolt. Matemaatika meeldis mulle samuti, aga kahjuks sattus kõige raskem osa olema sel ajal, kui mu peas möllasid võõrandite asemel peod ja pandavad mehed, nii et kõige paremini ma siis enam matemaatikast aru ei saanud. Või ei viitsinud saada. Praegu tagasi mõeldes on mul taas jube kahju, et ma selline tuulepea olin, aga samas – miks õppida selliseid raskeid asju siis, kui enamikel puberteet möllab? Võiks hoopis pärast põhikooli paar aastat vahet olla ja alles siis gümnaasium. Praegu meeldiks mulle näiteks hoopis enam matemaatikat ja füüsikat õppida. 

Aga. Ma ei teinud ei matemaatika ega keemia eksamit, sest ma liikusin seltskonnas, kus "mata ja keemia on nii rasked, äää" ja et popp ja noortepärane olla, arvasin ma sama. Kes teab, oleksin ma Reaalkoolis käinud, ei istuks ma praegu siin, tõlkijalaua taga, vaid vinguksin Harvardis, kuidas Eestis lihttöö tegemine mind alandab? Või oleksin vähemalt biokeemik?

Ega ma teagi, mida ma kogu jutuga öelda tahtsin. Lihtsalt mõtiskleda selle üle, kuidas mingid välised tegurid eelistusi muudavad? Või kuidas ma oma tugevat küljed maha mängisin ...


Muide, keska lõpus sain ma siiski diplomi "heade tulemuste eest kehalises kasvatuses". Ma arvan siiani, et see oli nali.

1 kommentaar:

Helen Kõpp ütles ...

Väga põnev teema! Andis mullegi julgust mõtiskleda ja ehk ka tulevikus blogisse kirjutada, miks siis ma teatud spordialasid ei salli. Ehk siis ma pole ainus. Ma olin läbi ja lõhki viieline ning võimekas, kuid tunnustuse puudus, vigade otsimine ja rohkema ootamine tegi mu ükskõikseks, ka kehalises kasvatuses. Aga eks see kõik ole pikem jutt.