23 mai 2017

Minu laps, minu geenid

Ma olen täna veidi härdas ja lapsest rääkida tahtvas meeleolus, sest olude sunnil veetsin ma eilse päeva köhase lapsega kodus aias ja heldisin nagu mingi vanamutt, et iissaand, kui suureks ikka keegi siin kasvanud on. Kaks aastat läinud, nagu kits oleks sabaga löönud. Alles oli mul väike beebike ning ma ootasin kannatamatult aega, mil see beebike ometi iseseisvamaks saaks .. ja nüüd vaatan ma, kuidas üks suur poiss aias ringi müttab, tõukerattaga sõidab, kodus puslesid kokku paneb ja oma lasteaiapäevast vadistab. Kellega on nii vahva ringi käia ja aega veeta. Kõige suuremat põnevust ja rõõmu pakub mulle aga mu igapäevane antropoloogiline uurimus ehk jälgimine ja avastamine, kuidas minu geenid avalduvad. Ma ei tea, miks teised naised lapsi saada tahavad, aga minu ajendiks oli see, et ma tahtsin tohutult teada, milline näeb välja Minu Laps, kui tugevad on minu geenid ja kui palju meil omavahel sarnasust on. Sellest ajast peale, kui ma geneetikaga esimest korda kokku puutusin, on see soov mind saatnud ja kohe, kui Ernst sündinud oli, heitsin ma ta näole uuriva pilgu: noh on siis minu nägu ja tegu või? Sellest ajast kuni siiani olen aga taibanud, et  ... mul on äärmiselt nõrgad geenid. Herr Ernst on pärinud ainult mu juuksed, kõik muu on tema enda oma. Et ta polegi mingisugune minu + Steni geenipundar vaid omaette inimene. Täiesti teistsugune, kui meie. See on minu jaoks veelgi imetlusväärsem, et mõelda vaid, ma olen suutnud toota inimese, kes on nii erinev minust endast! Kas see pole mitte ime?

Mul on tegelikult ka päris hea meel, et Ernst minu nägu ega tegu pole, sest nagu Epp alati öelda tavatseb: "Issand kui ilus laps! Üldse mitte sinu nägu!" Ja ma ei tea mitte kunagi, kas solvuda või rõõmustada.

Selle nädalaga saab lasteaia õppeaasta läbi ja kui ma peaksin selle kokku võtma, siis ... ma arvan siiani, et üks mu elu targemaid otsuseid oli Ernsti lasteaeda panemine. Olgu, see polnud niivõrd otsus kui pigem paratamatus, aga siiski – iga päev näen ma, kui hästi see talle mõjub ja kuidas seal talle meeldib. Ja me räägime siin kaheaastasest, kes muidu mitte millegagi nõus pole ja kes teatab ka jäätise peale "Ei taha" (ning kui ma olen jäätise sügavasse pannud, reageerib, nagu oleksin ma talt selle suust kiskunud). Lasteaeda minnes on aga protestimeeleolud raugenud ning kui ma veel liiga kauaks kasvatajaga juttu jään rääkima, lükatakse mind lihtsalt uksest välja. Mis ma ronin sinna, eksole. Lasteaiaga olen ma ka rahul ja seda just sellepärast, et Ernstile seal meeldib. Ma vahel mõtisklen, äkki peaksin ma rohkem huvi tundma selle vastu, mida nad seal päeviti teevad, aga noh ... mind väga ei huvita. Ma loen esmaspäeviti nädalakava läbi ja sellest piisab. Ma olen näinud küll, kuidas mõned teised vanemad kasvatajatelt pea minuti täpsusega ettekannet nõuavad, mida nende laps täpselt tegi, kuidas sõi ja mis tujus oli, aga ma leian, et kui neil mulle midagi vaja öelda on, siis ka ütlevad. Ma vähemalt loodan.

Ja lõppu pilt meie loomaaiakülastusest, millele eelnes selline vestlus:

mina: "Lähme loomaaeda!
Ernst: "Ei, tuttu!"



Kommentaare ei ole: