29 mai 2017

Nädalavahetus

Kui siin leidub inimesi, keda ei huvita minu igapäevased käigud ja peod, siis võivad nad nüüd lugemise katki jätta, sest täna ma muust ei räägi, kui oma igapäevastest käikudest ja pidudest ning täpsemalt sellest, mida ma nädalavahetusel tegin. Sest ma saan ja ma elan ikka nii ägedat elu ja üleüldse ... Nii, ilmselt edasi loen seda teksti ainult mina, lasen siis käia.

Laupäeval oli Sten tööl, nii et suure osa päevast veetsin ma Ernstiga aias hullates. Ernstiga on muidugi raske plaane teha, sest hommikud mööduvad meil nii: Ernst ärkab, mina uiman; mina ärkan, teen kohvi ja putru, Ernst tegeleb oma hommikuste hügieeniprotseduuridega; mina joon kohvi, Ernst sööb; mina leian, et võiks välja minna, Ernst tahab uuesti magama minna. No mis plaane ma sellise unimütsiga siis teha saan? Õudne. Pärast mahauimatud päeva oli aga õhtu ja see tähendas ainult üht: oli aeg minna peole! Täpsemalt Kontinerisse, sest Igor pidi seal plaate mängima ja tegemist on üleüldse ühe avastamata pärliga Tallinna hipsterimaastikul. Läksin siis kohale, hängisin Epuga, jõin džinntoonikut ja tutvusin selle üheksakümnendate kultushiti lauljaga:



Mina loomulikult ei tundnud teda ära sest esiteks ei näe ta enam välja hoopiski selline nagu videos ning teiseks on minu teadmised üheksakümnendate hittidest pehmelt öeldes kehvad. Sten aga fännab ülaltoodud laulu (ma ei tea, miks, ei ole just eriline šedööver ju), nii et paar enekat pidin ma lauljaga siiski tegema. Edasi möödus õhtu hulga vähemate gruupi-intsidentidega, vähemalt minu poolt. Küll aga istus meie kõrvallauas üks seltskond noormehi, kes õhtu möödudes aina enam ja enam pilke meie laua poole viskasid. Täpsemalt tegi seda üks noormees, aga kuna me olime ilmselt liiga apaatsed nende pilkude osas (mina konkreetselt olin ka prillivaba ehk siis ei näinudki midagi), siis saatis ta kombekohaselt wingman'i pinda sondeerima ehk maakeeli uurima, kas oleme ikka piisavalt pandavad või mitte. Wingman tuli, leidis, et me pole väga hullud maltsad ning hakkas rääkima, kuidas ta sõbral on ikka hästi palju raha ja jaht Kakumäe sadamas ja mida kõike veel. Kuulasin, naeratasin ja mõtlesin, et ei tea, kuidas ma reageerima peaks. Wingman vaatas, et ma ei ole piisavalt vaimustunud ning hakkas aina närvilisemalt rääkima, et see jaht on ikka nii äge ja kallis ja noh, jaht ikkagi! Naeratasin edasi ja leidsin, et see vestlus ei vii kuhugi ning läksin minema. Kui tagasi lauda läksin, siis oli saatjahärra juba meie lauast lahkunud, ilmselt ette kandma, et ma ei oska ikka väärtusi hinnata. Hiljem aga leidis peakangelane, et tuleb ikka ise ohjad enda kätte haarata ning tuli ise. Alkohol oli küll enamuse tasakaalust juba enda kanda võtnud, kuid noormees oli siiski jäänud viisakaks ning küsis kenasti, kas tohib mind kohtingule kutsuda. Kahjuks sai ta eitava vastuse. Pärast seda toredat vestlust sain ka enda õhtu lõppenuks lugeda ning läksin koju. Ma pole siiski enam esimeses nooruses.

Pühapäev oli meie tavapärane perepäev – mida soojemad ilmad, seda rohkem üritan ma oma meespere kodust välja peksta ja neile Tallinna vaatamisväärsusi tutvustada. Seekord viis tee uuele Balta turule ja kui kedagi minu arvamus huvitab, siis turg on täiega äge! Küll suur, aga piisavalt liigendatud, et kõik vajalik kenasti üles leida. Saab süüa, ostelda, vanu tuttavaid kohata ja mängida. Seda kõike me seal ka tegime, aga kõige pikemalt veetsime aega mänguväljakul, sest Ernst ei osanud ostlemisest nii suurt rõõmu tunda kui mina. 



Soe oli, päris palav kohe. Sees oli aga nii mõnusalt jahe, et juba sellest piisas, et mul turust hea mulje tekkis. Kaubavalik oli ka päris mõnus, aga päris hulluks me ennast ei šopanud – lahkusime vaid paari lesta ja tillikuhjaga. 
***
Ja nüüd on esmaspäev. Mul on nädala lõpus paar puhkusepäeva, millest ühe veedan ma Tartus-Elvas ja ma juba nii väga ootan.


Kommentaare ei ole: