Tartlased, ühinege!

5. juulil toimub Tartu Kaubamaja Apollos Bella raamatu "Tappa prostatavähk" esitlus. Olge kohal, ostke raamatuid ning küsige küsimusi ja autogramme!

Lase lapsel olla laps

Ernst ei öelnud kuni kaheaastaseks saamiseni mitte ühtegi sõna. Mitte ainsamatki. Täna hommikul teatas ta mulle järjest, et "Emme ei jaksa Ernsti sülle võtta" (alatu laim, tegelikult jaksan, aga ma ... ei viitsi) ja "Kiisu ei tohi lille maha ajada".

Ernsti arenguhüpped on olnud tõelised hüpped, sest kõik muutused on toimunud järsku. Nii oli kõndimisega (ühel päeval tegi esimese sammu, järgmisel jalutas ringi, nagu oleks seda juba aastaid teinud), ise söömisega, potil käimisega (harjutamine kestis max nädal) jne jne. Nii ka rääkimisega: ühel päeval ei öelnud ta midagi, järgmisel aga u kümme sõna. 

Fakt on aga see, et kui u kaheaastane laps ei räägi, siis tekitab see nii mõneski muremõtteid. Esiteks muidugi minus, kes ma juba aegsasti ta logopeedilisse massaaži viisin, internetis kolades soovitusi kõne arendamiseks otsisin ja raamatuid kokku ostsin. Netiringid olid muidugi kõige kahjulikumad, sest pärast neid oli mul tunne, et kõik, absoluutselt kõik hädad siin maailmas ja eriti mu lapses on minu süü. Tihti oligi nii, et õhtuti olin kui tühjaks pigistatud sidrun ja masenduses, sest ma olin terve päeva laterdanud ja oma tegevusi kirjeldanud, Ernstiga koos raamatuid vaadanud, nii et lehed ribadeks ja logopeedilises massaažis käinud, aga tulemusi – nix. Ernst vaatas mind ainult sellise näoga, et mida ma tõmblen. Kõige naljakam oli aga see, et kõik mu lähedased ja arstid ütlesid, et häda pole midagi. Mu ema, kes on ilmselt Eesti staažikaim lapsekasvataja, ütles, et Ernst tundub selline hiline ärkaja olevat, kellel lihtsalt ühel hetkel kogu talletunud sõnavara paisu tagant valla pääseb. Samas sattusin ma kokku mõnega, kes olid ... ma ei saa öelda, et mures. Pigem tundsid nad ebatervet huvi Ernsti arengu vastu ja selle asemel, et küsida, milline ta iseloom on või kuidas talle mingid asjad meeldivad, uurisid hoopis: "Kas ta tõesti veel ei räägi? Miks? Kuidas nii? Mis põhjus on?" ja sekka põimisid veel lugusid inimestest, kes kunagi rääkima pole hakanud. Kusjuures, neile küsimustele oodati tõepoolest vastuseid ka, kuigi ma ei saanud täpselt aru, milliseid. Ja kuna ma selleks ajaks olin oma viisakuse minetanud, ütlesin ma vastu lihtsalt, et mul on sügavalt poogen, kas Ernst räägib, hakkab rääkima või ei hakka üldse, sest rääkimine on niikuinii ülehinnatud. 

Sest nii oligi. Ühel hetkel tegin ma endaga rahu, sest ma teadsin, et ma olen teinud omalt poolt kõik, mis üleüldse võimalik oli ja kui Ernst rääkida ei taha – ärgu rääkigu. Ma kasvatan oma last siiski endale, mitte statistikale. Ja mis siis ongi, kui ei räägi? Ega ma ju teda ära ei viska. See arusaamine muutis mind nii tohutult rahulikuks. Las laps olla veidi aeglasem, veidi kiirem, veidi aktiivsem, veidi loium, veidi introvertsem või ekstravertsem kui statistiline keskmine – mis selles siis halba on? Või kui lapsel on erivajadused, suisa puue? Kas peaks ta nüüd metsa ära peitma ja teda häbenema? Need ajad võiksid juba möödas olla, kus veidike teistsugused inimesed ühiskonnast välja heideti. Teine asi on muidugi see, et minna lapse vanematele kurtma, et iissand, laps ei tee veel seda ja teist, on kõige nõmedam ja taktitundetum asi üldse. Mul on tohutult hea meel, et Ernst polnud selline musterlaps, kes kõike kõige esimesena tegema hakkas, sest siis oleksin ma ilmselt muutunud selliseks kõiketeadjaks ja ülbeks emaks, kes nii muuseas kusagil mainiks, et "Minu laps tsiteeris juba pooleteiseselt Tammsaaret. Sinu oma ei räägigi vä? Issand, sa oled kindasti midagi valesti teinud." Ernsti kasvatamine on olnud tohutult õpetlik kogemus, sest aina enam ja enam on saanud selgeks kõige tähtsam teadmine siin elus:

inimesed on tohutult erinevad.

Inimeste võimed, kiirus, areng, füsioloogia, iseloom ja sotsiaalsus on nii erinevad, et kaht ühesugust on võimatu leida.

Või nagu ütleb mu ema: "Kasvata, kuidas kasvatad, mõni võib ikka õnnestuda."

Feminist pahurdab: peokombed

Eile pidasime Steni sünnipäeva. Olid hea muusika, toredad inimesed, õlled, särgid-värgid ja üleüldse üks meeldiv esmaspäevaõhtu. Küllatulnud sõbrad olid Steni kaaslased Kaitseliidupäevilt, nii et põhilised jututeemad keerlesid ikka relvade, rakmete ja kunagiste sõprade ümber, kellega koos metsas käidud sai. Võiks ju arvata, et minusugusele pole need jutud just eriti huvipakkuvad, aga siiski – huvitav jutuvestja suudab ka lambipirni vahetamisest põneva loo rääkida. 

Seltskonnas oli aga ka üks meesterahvas, kes oli võtnud kaasa oma lapse ja kes arvas, et tema kohustus on minuga ainult ja AINULT oma lapsest rääkida. Teiste, oma meessoost sõpradega rääkis ta sõjast ja minuga lapsest. Laaaaaangweilig! Mind ärritas see kahel põhjusel: a) mind tõesti huvita võõraste inimeste lapsed. Mind ei huvita tegelikult ka võõrad inimesed ja nende elu, kui nad just väga huvitavad pole, aga lapsed ... oeh. Ärge saage valesti aru, oma tuttavate, sugulaste ja sõbrannade lapsi ma jumaldan ja võiksin tunde nende eluolust kuulata-rääkida, aga see huvi ei laiene võõraste tittede peale; b) see võib nüüd üllatusena tulla, aga ma tõesti suudan rääkida muudel teemadel ka. Ausalt. Kes ei usu, võib proovida, tulemused võivad olla šokeerivad.

Mulle tegelikult ei meeldi üldse selline meeste ja naiste segregatsioon, mida mõnedel pidudel harrastatakse. Noh, et "naised, olge teie siin ja rääkige naistejutte, meie räägime tähtsaid jutte". Miks ma pean? Äkki tahan ma hoopis meestega hängida? Või – oh õudust – et kõik suhtleksid koos? Ma tean, et sellised mõtted on liiga ekstreemsed, sest ma olen ennegi vastu päid ja jalgu saanud (mitte Stenilt, vaid naistelt enamasti), miks ma võõraste meestega suhtlen, aga, aga, aga.... Seni, kuni ma elan, keeldun ma kohustuslikest naistejuttudest ja suhtlen ikka nendega, kellega tahan.

Lõppu pilt aga mu uuest üliägedast kaltsukaleiust:

Kas sina hakkaksid daamiga, kes sellist maikat kannab, titejutte rääkima?

Jaanik

Me käisime jaanidel Tartus.

Mul on tohutult hea meel, et Ernstist on kasvanud väike inimene, kellega reisimine on tõeline lust. Busside ja rongidega seiklemine ja aja peale kuhugi jooksmine, selle käigus veel avastamine, et piletid said ostetud valeks kuupäevaks, ei olnud kindlasti kõige stressivaesemad tegevused, aga herr Ernsti poolt ei tulnud mitte ühtegi vingu. Sama ei saa öelda näiteks minu enda kohta. Lisaks on nii mõnus, et ma ei pea enam kaasa vedama käru, mähkmeid või beebisööke, vaid saan haarata ühte kätte Ernsti ja teise oma käekoti. Lihtne! Boonusena saab Ernstiga alati istekohti nõuda – kui inimesed ise ei paku (ehk siis alati), prantsatan ma ise kuhugi ja hakkan laiutama.

Das Leben ist schön.

Jaanidel läks jutt ka sellele, et Ernst kasvab nii vahvalt ja orgaaniliselt. Õigemini hakkas üks mu tuttav rääkima, et meie pere kasvatusmeetodid olid ühes seltskonnas positiivse näitena jutuks tulnud ja tema asus kohe kiitma, et Ernst suudab endale igal pool erinevaid tegevusi leida. Mina muudkui rõõmustasin, sest ikka satun ma mõtlema, et äkki pole see väga õige, et ma Ernstile mänguasjahunnikuid ei osta, vaid lasen tal selle asemel näiteks tavaliste sööginõudega mängida või klotside asemel raamatuid virna laduda. Et kuhu jääb siis lapsepõlv, kui laps ei teagi ühtegi Disney tegelast? Aga kuna ma enda lapsest väga rääkida ei viitsinud, rääkisime edasi hoopis sellest, kui kummalised ikka kõike teised on (peale meie) ja eriti need inimesed, kes teistele permanentselt diagnoose panevad. Aga sellest mõnel muul korral.

Jaanide tähistamine on mul oluliselt vaiksemaks muutunud kui varem. Varasemad orgialaadsed peod on asendunud džinntoonikutega perekeskis ning laualtantsimised peitusemänguga. Sattusin ka ühe sõbraga juttu puhuma, kellega meenutasime neid hulle pidusid, mis me üheskoos jaanipäevadel maha pidanud olime ... ja samal ajal vaatasin ma oma last, kes puges mu sõbrannale sülle, ise ennastunustavalt naerdes. Selles on midagi tohutult imelist, et ma olen saanud veeta jaanipäevi nii metsikutel majapidudel kui ka nüüd oma perega vahvaid traditsioone elustades. Praegu ma enam ei viitsiks niimoodi pidutseda nagu varem, mil tihti juhtus, et magama sain alles varavalges, aga toona tundus see ainuõige viis jaanipäeva veetmiseks. Oli ka. Äge oli.

No ja Tartu oli ka äge. Sattusime isegi ERMi juurde, aga sisse mitte, sest aega nappis. Selle asemel uudistasime hoopis Maakaitsepäeval ringi. Hiljem ka mööda Tartu kesklinna, nii et õhtul koju jõudes tulitasid meil kõigil jalad. Mõnus.

Bad hair day

Täna astusin ma ilmselt kohe mitu korda vasaku jalaga voodist välja, sest ärkamisest saati olen ma kuidagi eriti turtsuvas meeleolus olnud. Ja noh, kuna ma pole selline tasakaalukas inimene, kes paha tuju möödumist ootaks ja alles siis blogisse õilmitsema tuleks, siis laon ma kohe ette kõik vussi läinud asjad tänase päeva jooksul. Või siis kõik tavalised asjad, mis mind närvi ajasid.

– Sattusin hommikul jälle Internetist mingi endast noorema tädikese heietamist lugema, kes arvas, et tema kohus on inimestele tarkust ja valgust jagada. Ma vihkan sellist täditsemist, ausalt, mu vererõhk tõuseb, kui ma aru saan, et keegi üritab mind, täiskasvanud inimest, elama õpetada. Et noh, kuidas on ikka õige oma mehega käituda, lapsi kasvatada, tööd teha ... Okei, too konkreetne ila polnud otseselt mulle adresseeritud, aga ikkagi. Kuidas inimesed juba nii noorelt mutistuvad, aru ma ei taipa.

– Mul on juba pikka aega unistus oma kodu osta. Mitte, et mul selleks raha oleks, eksole. Ainus võimalus oleks võtta laenu, mille jaoks oleks vaja sissemakset (mille raha mul samuti pole). Vahepeal, kui meil siin elukohaga segased ajad olid, tekkis võimalus saada ühest täiesti legaalsest kohast sissemaksuraha, aga praegu tundub taas, et see oli lihtsalt sõnakõlks. Kõige nõmedam on asja juures see, et kuigi see raha (või see koht, mille all see raha on) on meile lubatud, siis ei saa mina mitte midagi teha, et midagi kiirendada või lihtsalt rattaid käima lükata. St saaks, kui ma oleks ebaviisakas ja empaatiavõimetu bitch, aga ma ju pole. Ühesõnaga, tänaseks olen ma üsna lootusetus olukorras ja masenduses, sest vanus aina tiksub ja mul on kõrini üürikas elamisest. Mul on kõrini igakuisest õhumaksust ja sellest, et ma ei saa muuta oma kodu selliseks, nagu mina tahan. 

– Mille kuradi pärast need värviprofiilid Illustratoris keset redigeerimist muutuvad? Ma tõesti ei saa sellest aru. Igatahes tekitas tänane muutus mulle hunniku tööd juurde, mis jaanieelsel lühikesel päeval on muidugi eriti tervitatav.

– Eile meenus mulle, et meil on veel suurem pulmapidu pidamata ja kuna ma olin võtnud plaaniks teha selle siis, kui viis aastat täis tiksunud, hakkasin mõtteid mõlgutama, milline see olla võiks ... kuni ma sain aru, et tegelikult eksisteerib siin maailmas väga vähe inimesi, keda ma sinna kutsuda tahaksin. Kui oma pere välja arvata, siis on täpselt kaks sõbrannat (ja nende perekonnad), kelle puhul ma teaksin, et nende seltskond mind rõõmustaks. A mis suur pidu see siis oleks? Loomulikult ma võiks kutsuda ka igasuguseid lähemaid ja kaugemaid tuttavaid, kes on kahtlemata väga toredad inimesed, aga ma ei taha. See meenutas mulle omakorda seda, miks ma üldse mõnede inimestega ei suhtle ja kokkuvõttes jõudsin ma järeldusele, et ma lihtsalt tõukan inimesi endast eemale. Keda meelega, keda kogemata. Hästi tore.

– Olme juurde tulles – meil on küll armas kesklinnakodu, aga see on ikka jube pisike ja täna hommikul häiris see mind eriti. Väikeste kodude häda on see, et nad lähevad jube kiiresti sassi ja pole just tore hommikul ärgates seda segadust vaadata. Ja mõelda, et aega selle koristamiseks ju pole ka. Sel hetkel ma mõtlesin küll vihaselt, et miks mina? Ma ju pole nii loll ja saamatu, aga kuidagi on ikka nii sattunud, et ma ei saa neid väheseid asju, mida ma tahaksin. Oma kodu ja raamaturiiulit. Rahulikku nurgakest, kus keegi mu sülle ei saaks ronida, kui ma kohvi joon. 

– Ja kõik need sada pisiasja. Mu juuksed on täna eriti õudsed, sest šampoon otsustas neist mitte lahkuda. Tohutu uni on peal, sest ma ärkan igal hommikul kell 5 – uni lihtsalt jalutab minema. Et terve Haabersti ring on remondis ja ma niimoodi tööle hiljem jõuan. Et varsti oleks vaja talveriideid ja saapaid osta ja ma ei taha mõeldagi, kui palju need maksavad. Jne jne.

***

Tahaks nüüd kusagilt hästi palju häid sõnu ja kiitust ja komplimente ja komme saada. Samas selliste juustega, nagu mul praegu peas on, pole vist lootustki.

Annan vahepeal teada, ...

... et ma ikka eksisteerin, töötan palehigis ja ootan puhkust. Sekka ka tsipa vingumist, kui õudne ikka see Eestimaa ilmake on. Okei, see vingumine ei tule tõesti minu poolt, sest (ilmselt) vastupidiselt kõikidele teistele inimestele, olen mina Eestis ikka päris mitu head aastat elanud ja selle aja jooksul õppinud, et siin võib kõike ette tulla. Lund juunikuus, leitsakut septembris ja vihma jõuluaal. Ei ole mõtet ikka oma elu kraadiklaasi järgi sättida.

Eilne esitlus oli kihvt ja üllatavalt rahvarohke, arvestades nii lühikest etteteatamisaega kui ka jaaninädalat. Kohal oli palju ajakirjanikke, niisama huvitatuid ja ka üks eesnäärmevähikampaania eestvedaja, kes raamatu ilmumise üle siiralt rõõmustas. Ja loomulikult ka meie:

Nüüd on aga tähtsaimad suvesündmused seljataga, nii et võib asuda asju lõdvemalt võtma. Näiteks ootab ees jaanipäev, mile me veedame – üllatus, üllatus – Tartus. Ma olen nimelt avastanud, et igasugune kohustuslik kuupäevade järgi pidutsemine pole minu jaoks, eriti veel, kui see hõlmab igasuguseid ebamugavusi, nagu näiteks vihma käes grillimist ja tuulega võideldes lõkke tegemist. Rääkimata siis veel sellest, et ma peaks mingile avalikule jaanitulele minema alkassidega võitlema ... prr! Ei, meie teeme Tartus lihtsalt väikese koosviibimise, mille lokatsioon võib aga ei pea olema aed. Lisaks tahan ma minna Aurasse ja ERMi, aga ilmselt mõlemat ei jõua, sest ma olen siiski laisk ja mugav inimene, kes ringi tormata ei viitsi. A mõnda söögikohta tahaks küll minna, huvitav, kas midagi lahti ka on? Kuhu ühe kaheaastasega minna kõlbaks?

"Tappa prostatavähk" Onu Bella

Kuidas arvustada raamatut, mis räägib vähist? Milles autor räägib enda vähist? Ei saa ju öelda nagu Tujurikkujas, et "sure lõbusamalt", aga samas ei taha ka langeda haletsemisse. Haletsemine on asi, mida ma absoluutselt ei salli, nii et proovin siis leida kuldse kesktee.

Nagu juba öeldud, räägib Bella seekordne raamat vähist. Täpsemalt eesnäärmevähist, millega ta nüüdseks üle kahe aasta võidelnud on. Kui ma esimest korda ta haigusest kuulsin, olin ma küll šokeeritud, aga mitte kohutavalt mures, sest nii nagu paljud, arvasin ka mina, et eesnäärmevähk on üsna lihtsasti ravitav – väike operatsioon ja kõik. Õigemini uskusin ma statistikat, et kuna see on nii levinud, siis on sellest ka "lihtsam" paraneda. Kas on? Sellele küsimusele raamat vastabki. Kui alguses arvas Bella (ja arvasime me kõik), et operatsioon ja sellele järgnev lühike taastumine lahendab kõik, siis tegelikkuses on lood nii, et tänaseks päevaks on asjad palju halvemaks muutnud. Olgu, statistikasse läheb Bella ilmselt "paranenuna", aga paraku ei arvesta statistika elukvaliteeti ega selle kardinaalset muutust pärast operatsiooni.

"Tappa prostatavähk" keskendub elule pärast operatsiooni. Kuidas jätkata täisväärtuslikku elu, kui su organism enam korralikult ei funktsioneeri ning sa kõige lihtsamates igapäevastes tegevustes abi vajad? Eesnäärmevähi operatsioonijärgne elu ja kiiritusravi tagajärjed pole just teema, mille kohta väga palju infot liiguks ja millest mehed rääkida tahaksid. See raamat räägib aga kõigest, ka kõige võikamatest detailidest, ausalt ja emotsioonideta, kuid samas mõjuvad need paljaks kistud kirjeldused eriti intensiivselt. See võiks olla kohustuslik kirjavara kõikidele, kes seda etappi läbivad. Ei, tegelikult võiksid lugeda seda kõik mehed. Ja naised ka. Eesnäärmevähi kohta liigub küll infot, aga enamasti lõppeb see info lausega "ravitakse operatsiooniga". Nii kinnitasid Bellale ka arstid enne operatsiooni, et aasta pärast meenutab ta kogu haigust kui "talvist nohu". Päris pikk nohu, ma ütleks. Selline liigne positiivsus arstide poolt on nii minu kui ka raamatu autori arvates äärmiselt vale, sest arst ei ole see, kes patsiendile "kõik saab korda ja mõtleme nüüd positiivselt" ütlema peaks – ei! Ta peab rääkima kõige mustematest stsenaariumitest, kõige hullematest kõrvalmõjudest ja kõigest, mis valesti minna võib, et see kõik ei tuleks üllatusena. Ausalt, kes meist tahaks selliseid üllatusi? 

"Tappa prostatavähk" ei ole õnneliku lõpuga lugu, kus kõik paranevad ning arstid ja patsiendid käsikäes ringmänge tantsivad. Raamat kummutab müüdi endisest vähihaigest kui tohutu tänulikkusega täidetud tublist ja ümberkasvanud inimesest, keda meil ajakirjanduses ikka eksponeerida tahetakse. Nii tubli! Nii püüdlik! Sa pead olema tänulik oma elu eest! Millise elu eest?

**

Aga positiivsema poole pealt ka: kuna autor on siiski onu Bella, siis ei puudu ka siit, muidu nii tõsise teemaga raamatust huumor. Autobiograafilist jutustust ümbritsevad tarantinoliku hõnguga fantaasiamaailm ja maagilise realismi poole kalduvad unenäod, mis hiilgavad oma dialoogide poolest. Mina turtsatasin nii mõnegi koha peal naerma. Aga ettevaatust: tädikestel, kes väiksemagi  roppuse peale minestavad, tasub see raamat parem poodi jätta.

Tulge raamatuesikale!

Ilmumas on üks raamat, mis räägib ühe mulle lähedase inimese elust pärast seda, kui tal diagnoositi vähk. Kuidas elada edasi, kui elu pole enam endine ega saa kunagi endiseks? Mida tähendab üldse elu vähiga? Kas operatsioon aitab või muudab asjad hullemaks?

See raamat vastab neile ja veel paljudele küsimustele ning kui raamatust rohkem kuulda, tulge 20. juunil kell 18.00 Telemaja kohvikusse. Kohapeal saab raamatuid osta ja nende eest sularahas tasuda.

Pildipostitus

Ega mul muud põhjust kirjutamiseks polegi, kui et tahtsin siia mõned viimase aja pildid üles panna.

 

Täiesti kohutav, millised mu juuksed siin on, aga ma üritan asja parandada, ausalt ka.

 

 

See on lihtsalt vaadake-kui-ilus-mu-laps-on-pilt, sest mulle lihtsalt meeldis tohutult see sein seal taga. Ja laps siin ees. Muide, Ernst on meil nii peps, et keeldus oma käsi sellise tuhksuhkruga ülekallatud saiaga määrimast ja lasi minul (ja teistel soovijatel) ennast toita.

Veel üks eputamispilt, seekord minust endast "teadisegikus". Pilti vaadates võib tunduda, et oi, kui vähe rahvast kontserdil oli, aga tegelikult on see petlik, sest kellaaeg pildi tegemise hetkel oli u 17.05 ja kui ma kolm tundi hiljem samas kohas seisin, olin ma ümbritsetud igasugustest loomadest ja inimestest.

Jaa... kõik. Ma isegi ületasin ennast ja panin suure pingutusega tervelt kolm pilti üles, sest viimasel ajal on mu pildistamissoov veelgi vähenenud ja nii ongi enamik fotosid mu aparaadis mingid suvalised klõpsud Ernstist raamatuid vaatamas. Mida aeg edasi, seda enam hakkab mulle vastu selline pildistav elustiil – kõike on vaja ilmtingimata jäädvustada. Eriti vihkan ma selle elustiili harrastajaid kontsertidel, mujal on mul üsna savi, aga ise olen ma päris teadlikult pildistamisest hoiduma hakanud. Praegu on mul päris kurb mõelda, et nii palju oma reisidest olen ma näinud ainult läbi kaamerasilma ja nii jube paljust ilma jäänud. Ikka oli ju vaja püüda ägedamat vaadet ja ennast selle vaate taustal ja siis veel ennast mingis paremas poosis selle vaate taustal. Ma oleksin võinud sel ajal ju lihtsalt nautida ja hullata. Tagantjärele mõeldes on mul jube hea meel, et mul San Marinos fotikas katki läks, sest nii sain ma lõpuks päriselt ka ringi vaadata.

Hetk Rammsteini kontserdilt

Mulle tuli vahepeal meelde, et enne päriskontserdi algust hängisime me Steniga söögiputkade juures, sest kõht oli tühi ja kodus ma süüa polnud viitsinud teha nagu ikka. Tema leidis mingi šašlõki, aga mina vana koonrina keeldusin kümnekat ühe portsu alla panemast. Otsisin siis edasi ja jätsin Sten mingisse lauda. Suur viga. Nimelt olid minu äraolekul saabunud lauda mingid sakslased, kellega Sten kohe vennastus, nii et kui ma lauda tagasi jõudsin, tutvustas Sten mind sakslastele lausega:

"This is my wife and she spricht Deutsch! I must go."

Aga kui te arvate, et ma tal sellise lause peale minna lasin, siis eksite. Ma nimelt vihkan seda, et inimesed kipuvad mind kogu aeg kusagilt leitud sakslasetele ette söötma, et noh rääkige, te räägite ju sama keelt. Hui, ma räägin eestlastega ka sama keelt, aga ikkagi ei taha ma suvakatega suhtlema hakata. Õnneks sai Sten oma veast aru ja jäi oma uute sõpradega edasi vestlema ja nagu ikka läks jutt sellele, kust need sakslased siis täpsemalt pärit on. Aset leidis selline vahva dialoog:

sakslased (oma kodulinna asukohta seletades): "Rhein is one of the biggest rivers in Germany.

Sten: "Rammstein has a song about Rhein, doesn't it? "Rein raus"?"

Sakslaste naer kestab vist siiani. Ega keegi, kes saksa keelt kasvõi natukene ei oska, vist aru ei saa, aga minu meelest oli naljakas.

Lapsed, tööle!

Ebapärlikarp ja Kristallkuul kirjutasid lehepoistest ja mulle meenus kohe, et mu väikevend oli vist ka kunagi lehepoiss, ning ma otsustasin talt selle kohta lähemalt uurida. See polnud muidugi nii hea mõte, kui ma alguses arvasin, sest mu väikevennalt info kättesaamine on hullem kui tangidega hambaeemaldus. Ainus mälestus, mis tal sellest ajast on, on selline:

noh, sellest on ca 15 aastat möödas, ega ma palju ei mäleta kui aus olla, peale selle et ma Kaur Kenderile ühe lehe müüsin ja oma rahakoti ära kaotasin.

Vot nii. Ma ise mäletan seda, et mulle tundus lehepoisitöö nii õudsena – mõelda vaid, sa pead minema võõraste inimeste juurde ja nendega rääkima! Rahadega asjatama, palavatel päevadel ringi käima, kindlasti ka sõimata saama ... prr. Mulle poleks selline töö kindlasti sobinud ja õnneks keegi ei sundinud mind ka selleks. Mind tegelikult ei sunnitudki lapsepõlves mitte millekski ja kui ma 14-aastaselt oma esimesele "palgatööle" õpilasmalevasse läksin, tegin ma seda täiesti vabatahtlikult. Mul on tunne, et ma vist ei konsulteerinudki enne oma emaga, vaid viskasin talle ühel hetkel lihtsalt paberilehe ette, kuhu lapsevanema nõusolekut vaja oli. Praegu tundub selline käitumine muidugi mõeldamatu, sest ma just täna hommikul kuulsin emalt, kuidas 14-aastased ei saa kodus ise süüa tehtud või üksinda rongijaama mindud. Vot see on mu meelest juba imelik.

Alaealisena töötasin ma kokku kuues erinevas kohas: õpilasmalevas, jäätiseputkas, supermarketis, raadios ja ühes pubis. Kõik need kogemused (peale pubikogemuse) olid head ja innustasid mind kogu aeg rohkem töötama, et rohkem raha saada ja seega ka rohkem igasuguseid asju, reise ja lõbustusi endale lubada. Eks põhimotivaator töötamiseks oli raha, aga ka vajadus tunda ennast täiskasvanu(liku)na. Äge oli ju öelda pärast koolipäeva: "Ma ei saa kehkasse tulla, ma lähen tööle!" Üks õpetaja küll mainis mokaotsast, et töötada jõuab ju veel terve elu, aga või ma siis teda kuulasin.

Praegu mõtlen, et ma alustasin vist töötamist päris õiges vanuses ja päris õigetes kohtades. 14-aastaselt olin ma küllalt suurte materiaalsete soovidega, et oleks olnud imelik ja ka suhteliselt võimatu neid ema käest nõudma minna. Nii aitaski mul selle vähese omaenda raha teenimine neid soove täita ja õpetas samas ka rahaga majandamist. Ma mäletan, kuidas ma kogusin raha ühe ägeda pulgakommijope jaoks, mida mu ema ealeski ostnud poleks. Või kuidas ühes hetkel oli nii mõnus, et ma saan maksta klassiekskursioonide ja kohvikukülastuste eest enda rahaga. Samas, ma mõtlen ka, et kui ma oleksin varem tööle hakanud, siis poleks ma töötamise suhtes nii positiivselt meelestatud olnud. Või kui ma oleksin pidanud tegema ebameeldivat ja kurnavat tööd.

Du bist das Schiff, ich der Kapitän, wohin soll denn die Reise gehen ...

Aga nüüd suve suursündmusest ehk Rammsteinist. Ma vist panen kõikidele blogiauhindade galaks valmistunutele pika puuga ära, kui ma ütlen, et hakkasin kontserdivälimusele mõtlema juba mitu kuud enne. Tehke järele! Sõna otseses mõttes tehke, sest mina tegin oma särgikese ise oma väikeste valgete käte ja Steni abiga. Päris merch mind väga ei kõnetanud, aga oma panuse andis meie perekond siiski, sest Sten siiski ostis endale ametliku Rammsteini särgi.

Aga aitab ilutsemisest, asugem asja juurde. Mulle meeldis tohutult, et sakslastele kohaselt alustas bänd täpselt kell 21.30. Mitte sekunditki hiljem. Minu arust on tohutult tüütu, kui ma kontsertidel ootan ja ootan ja ootan ... kuni tundub, et bänd ei tulegi mitte kunagi lavale. Sellist asja eile polnud. Isegi soojendusesinejad olid (vist) ajakava järgi. Igatahes – siin ilmas pole piisavalt ülivõrdeid, et kontserti kirjeldada. Tegemist on siiski mu kõigi aegade lemmikbändiga ja õnnnnneks ei pidanud ma kordagi pettuma. Võib-olla jäi mõni mu lemmiklaul ("Nebel") mängimata, aga seda ei saa ju neile pahaks panna. Kui nad kõikide lemmiklaule mängiksid, poleks ma vist siiani Lauluväljakult ära tulla saanud. Võimas. Ma laulsin muidugi kõiki laule kaasa ka, ma ei tea, mida tegid need, kes laule ei osanud. Pildistasid ilmselt. Ainus asi, mis mind natuke häiris, oligi see, et vahepeal pidin ma kontserti vaatama läbi kellegi telefoni. Miks filimda, palun öelge mulle, miks? Vaevalt, et see video nüüd eriti kvaliteetne välja kukub.

Teate, ma ei oska seda kontserti professionaalselt kirjeldada ja ma arvan, et sellel poleks erilist mõtet ka, sest kuidas ikka emotsioone adekvaatselt edasi anda? Kellele meeldib Rammstein, see oli niikuinii ise kohal ja teab isegi.

Ma olin kohal juba õige vara, nii et liikusin päris palju igal pool ringi. Söömas, särke ostmas, õllesabades ... polnud vist kohta, kus ma kooserdanud poleks ja nii märkasin ma huvitavat asjaolu, mida ma tegelikult ennegi rokiüritustel tähele pannud olen: inimesed olid kummaliselt tsiviliseeritud. Tavaliselt kipub ikka nii olema, et kui on palju rahvast ja alkoholi, tekib igasuguseid olukordi, mis võivad päädida kakluste ja tülinorimistega või leebemal juhul lihtsalt räuskamisega, aga eile ma sellist asja ei märganud. Loomulikult joodi ja loomulikult oldi purjus aga mingit ärplemist või testosteroonipritsimist ma ei kohanud. Sten teadis ka kohe rääkida, et tegelikult ongi rokikontsertide publik palju normaalsem – kui ta rokikas turva oli, oli ikka tuntav vahe, kas toimus rokikontsert või mõni ossipidu. Viimase puhul oli kaklusi ja väljaviskamisi ikka kordades rohkem. Aga miks, mõtlesin ma edasi ja jõudsin järeldusele, et ilmselt on põhjuseks see, et rokkarid elavad oma maskuliinsuse/feminiinsuse (mulle nii meeldib, et rock'n'roll pole soopõhine stiil) niikuinii iga päev välja ja nii ei pea nad ekstra ennast kuidagi tõestama. Või? Vähemalt need inimesed, kellega mina Steni kaudu suhtlema olen sattunud, on küll kõik kuidagi vabad ja kammitsemata ning on näha, et nad on oma elu ja valikutega rahul. Ma ei saa loomulikult üldistada, sest leidub ju igasuguseid, aga üldpilt on rokiklubides ja rokiüritustel rahulikum. Ja turvalisem. Mina näiteks, kes ma olen ääretult tundlik igasuguste ärplemiste suhtes ja tülgastun iga kord, kui ma näen umbjoobes inimesi, tunnen ennast iga kell turvalisemalt uugis või mõnes tsikliklubis kui näiteks ööklubides.

Eilne kontsert meeldiski mulle lisaks sellele, et tegemist oli siiski kõigi aegade parima bändiga, veel sellepärast, et ma tundsin ennast nii koduselt. Inimesed olid nii lahedad, huvitavate riietega, soengutega, kihvtide tätokatega ja – mitte keegi ei vaadanud teisi arvustavalt. Kõik olid nii minu masti inimesed, et ma tundsin, et vohh, nüüd olen ma omade seas. Blogiauhindadel ma ei tundnud ennast nii hästi, sest seal oli kogu aeg tunne, et kõik arvustavad kõiki ja kõike (mida ka tehti) ning et kui kellelegi mõni sarkastilisem märkus poetada, hakkab ta nutma (mida ka ilmselt tehti), aga lauluväljakul ... nii hea oli. Me hängisime seal mingite Tartu uugikatega, kellest mõnda ma küll esimest korda nägin (teadlikult), aga kellega ikka jube mõnus koos olla oli. Ma ei saa aru, miks kõik ei võiks sellised olla, ah?

Kes veel kohal käis? Rääkige oma muljetest ka.

Sündmuste kuhjumine jätkub

Juuni on meie perekonnas kõige sündmusterohkem kuu ja see nädalavahetus tõestas seda eriti. Nimelt oli laupäeval nii blogipidu kui ka emme sünnipäev ja pühapäeval ... Rammstein! 

Aga alustagem laupäevast. Pärast hommikust sünnipäevapeokest läksin ma koju, et ennast veidikenegi inimeseks muuta. Nimelt olin palunud Stenil peole kaasa tulla, meelitades teda tasuta alkoholi ja lubadusega, et ennast üles lööma ei pea. "Sina käisid seal eelmisel aastal õhtukleidis," teatas ta selle peale ja läks poodi uusi riideid ostma. Mis siis minulgi ülr jäi, suurest piinlikusest, et mina nii hoogsalt ei valmistu, läksin ja ostsin uue juukselaki. Asi seegi, eks. Kleidivalik oli lihtne, sest mul on kapis kleite rohkem kui küll.

Mul on tegelt pilt ka oma riietusest ja ma tean, et te kõik tahate seda näha:

Eestvaates pilti ei saa, sest ma avastasin, et mul on põsed aukus. Ja kui juba kleitides juttu on, siis kas keegi XXS-suuruses ei tahaks üht musta-lillelist minikleiti endale? Ma olen seda ühe korra kandnud ja siis avastanud, et ma ikkagi pole XXS.

Peost ka. Minu jaoks oli kõige suurem pluss see, et süüa sai, kohe nii et lauad olid täitsa lookas. Ma olen alati öelnud, et savi sest tasuta alksist või väljatehtud jookidest - kes mu südant võita tahab, tulgu hoopis hiinakaga! Täpselt hiinakat blogipeol pakutigi, nii et esmamulje oli vähemalt minul hea. Me jõudsime üsna vara kohale, nii et saime rahulikult ringi vaadata ja olukorraga tutvuda. Panengi kirja mõned tähelepanekud hoopis, mis siin ikka pikka juttu teha.

• Korraldus on muutunud palju professionaalsemaks. Mulle meeldis, et auhinnajagamisel oli enne välja uuritud, kes tuleb ja kes mitte, et seisakuid ei tekiks.

• Miks keegi ei tantsinud? OK, vb olen mina lihtsalt motoorse rahutusega ega suuda paigal püsida, kui rütm käib, aga siiski parem valik kui telefonis passida.

• Õhtujuht meeldis mulle nii väga, et ma siiani naeran mingite ta kommentaaride peale.

• Kes need laulud valis, mis võitjaid tervitasid? Esiteks: hea töö! Teiseks: parimat spordiblogi oleks võinud tervitada ikka Marco Tasase laul "Spordipäev".

• Sten sai Anu Saagimiga pilti teha ning on siiani õnnelik. Ma kahtlen, kas ta üldse öösel magas pärast sellist suursündmust.

• Jube paljud kandsid hääästi ühesuguseid riideid. See oli minu jaoks hästi üllatav.

• Ma jäin tegelikult üritusega väga rahule. Esiteks söögi pärast, aga ka sellepärast, et kõik kuidagi sujus. Ei olnud hetki, kus ma oleksin igavlenud. Sten kurtis vaid, et meeste peldik oli rõve ja koristamata, aga mind see ei puudutanud.

Kes nüüd adekvaatsemat infot ja pilte tahab, siis terve ajakirjandus on seda täis. OK, mitte terve, see kollasem pool. Vaadake, nautige, arvustage.

Omalooming või teiste looming?

Ma olen hakanud mõtlema viimasel ajal selle peale, et  ... kõik on kuidagi ebaoriginaalne. Keegi teeb uue filmi: nähtud. Uue disainifirma: ideed kõik välismaistelt netilehtedelt. Uus laul: kuidagi tuttav tundub ... Uus ja enneolematu lavashow: kus see uudsus nüüd oli? Plakatid, pildid, kujunduselemendid: nähtud, nähtud, nähtud. Kurb, igav ja ühetasandiline on see maailm. Ma ei räägi üldse plagieerimisest, kuigi see on tohutult pahapaha ja kriminaalne ja kõigi poolt üheselt hukkamõistetav. Mind häirivad ka müüdavad muusikapõhjad, kujunduselemendid ja üks-ühele ideepiltide järgi tehtud disain, sest see on nii igav. Nii ebaoriginaalne.

Ma solvun, kui ma näen midagi, mida ma esmapilgul pean loominguks, aga siis selgub, et tegelikult pole see hoopiski mitte ise välja mõeldud või tehtud. Ebapärlikarbi blogis oli juttu Kuma liblikatest, et noh, bränd jne, vahet pole, et selliseid liblikaid juba ammu igal pool mujal toodetud on, NENDE omad on nii erilised, et neid enam kopeerida ei tohi. Ma olen muidugi nõus: ei tohi tõesti, aga siis ei tasu teha nägu, et need liblikad ise midagi tohutult uudset ja ainulaadset on. Et keegi, mitte keegi enne midagi sarnast loonud pole. Minul oleks ausalt öeldes piinlik luua bränd, teha see hullult tuntuks ja näha vaeva ... et siis toota mingit koopiat. Või okei, võib-olla teen liiga, võib-olla on värvikoodid tsipa erinevad, võib-olla on tiibade kuju mõne millimeetri võrra erinev. Võib-olla on tõesti vaeva nähtud, et luua midagi hästi sarnast juba olemasolevale, aga see ei muuda fakti, et tegemist on äärmiselt ebaoriginaalse idee ja kunstiga. 

Või kui ma vaatan neid plakateid, mis seintele riputatakse. Need "Home" ja "Love" ka vahel pikemate lausetega. Miks need kõik nii tohutult ühesugused on? Ma olen ammu etsy.com-is aega surnuks löönud ja seal ägedaid disaine vaadanud ning kui nüüd Eestisse põhimõtteliselt üks-ühele järele tehtud pildid ja postrid suurtes kogustes ilmuma hakkasid, solvusin ma taas, sest mis mõttes? Kuidas saab reklaamida enda disaini ja loominguna midagi, mis juba ammu olemas on? Nii võin ju mina ka kunstnikuks hakata, sest kujundusprogramme ma tunnen, kompataju on ka päris paigas – savi, et ma kahe vasaku käega sündinud olen ja joonistada ei oska. Ma võiks ju nii isegi muusikuks hakata, mõnelt lehelt sämpleid osta ja siis sinna peale veidi ümiseda – muusik, missugune! Vahet pole, et ma ühtegi pilli peale parmupilli mängida ei oska. 

Rain Kooli kirjutas loomevargusest ja selle vastu olen ma veel enam. Meile räägiti ülikooliajal tihti, et loomevarguse tee on tohutult libe ja ega pruugigi tihti ise aru saada, et sa kellegi teise mõtteid kasutad, kui näiteks midagi huvipakkuvat loed ja sellest pärast kirjutada tahad. Olgu, kui ma loen siin ERRi lehelt Kristo Veinbergi artiklit noorte lugemisoskamatusest ja sellest pärast Epule räägin – see ei ole ilmselt loomevargus, aga kui ma oma blogisse kirjutan, kuidas minu arvates ikka noored üldse lugeda ei oska, ja toon eelpoolmainit artiklis esitatud näiteid, ilma artiklile viitamata, siis see juba on. Ja oi, oi, oi kui palju ma sellist viitamata kirjutamist kohtan.