21 juuni 2017

Annan vahepeal teada, ...

... et ma ikka eksisteerin, töötan palehigis ja ootan puhkust. Sekka ka tsipa vingumist, kui õudne ikka see Eestimaa ilmake on. Okei, see vingumine ei tule tõesti minu poolt, sest (ilmselt) vastupidiselt kõikidele teistele inimestele, olen mina Eestis ikka päris mitu head aastat elanud ja selle aja jooksul õppinud, et siin võib kõike ette tulla. Lund juunikuus, leitsakut septembris ja vihma jõuluaal. Ei ole mõtet ikka oma elu kraadiklaasi järgi sättida.

Eilne esitlus oli kihvt ja üllatavalt rahvarohke, arvestades nii lühikest etteteatamisaega kui ka jaaninädalat. Kohal oli palju ajakirjanikke, niisama huvitatuid ja ka üks eesnäärmevähikampaania eestvedaja, kes raamatu ilmumise üle siiralt rõõmustas. Ja loomulikult ka meie:


Nüüd on aga tähtsaimad suvesündmused seljataga, nii et võib asuda asju lõdvemalt võtma. Näiteks ootab ees jaanipäev, mile me veedame – üllatus, üllatus – Tartus. Ma olen nimelt avastanud, et igasugune kohustuslik kuupäevade järgi pidutsemine pole minu jaoks, eriti veel, kui see hõlmab igasuguseid ebamugavusi, nagu näiteks vihma käes grillimist ja tuulega võideldes lõkke tegemist. Rääkimata siis veel sellest, et ma peaks mingile avalikule jaanitulele minema alkassidega võitlema ... prr! Ei, meie teeme Tartus lihtsalt väikese koosviibimise, mille lokatsioon võib aga ei pea olema aed. Lisaks tahan ma minna Aurasse ja ERMi, aga ilmselt mõlemat ei jõua, sest ma olen siiski laisk ja mugav inimene, kes ringi tormata ei viitsi. A mõnda söögikohta tahaks küll minna, huvitav, kas midagi lahti ka on? Kuhu ühe kaheaastasega minna kõlbaks?


Kommentaare ei ole: