Aga nüüd suve suursündmusest ehk Rammsteinist. Ma vist panen kõikidele blogiauhindade galaks valmistunutele pika puuga ära, kui ma ütlen, et hakkasin kontserdivälimusele mõtlema juba mitu kuud enne. Tehke järele! Sõna otseses mõttes tehke, sest mina tegin oma särgikese ise oma väikeste valgete käte ja Steni abiga. Päris merch mind väga ei kõnetanud, aga oma panuse andis meie perekond siiski, sest Sten siiski ostis endale ametliku Rammsteini särgi.
Aga aitab ilutsemisest, asugem asja juurde. Mulle meeldis tohutult, et sakslastele kohaselt alustas bänd täpselt kell 21.30. Mitte sekunditki hiljem. Minu arust on tohutult tüütu, kui ma kontsertidel ootan ja ootan ja ootan ... kuni tundub, et bänd ei tulegi mitte kunagi lavale. Sellist asja eile polnud. Isegi soojendusesinejad olid (vist) ajakava järgi. Igatahes – siin ilmas pole piisavalt ülivõrdeid, et kontserti kirjeldada. Tegemist on siiski mu kõigi aegade lemmikbändiga ja õnnnnneks ei pidanud ma kordagi pettuma. Võib-olla jäi mõni mu lemmiklaul ("Nebel") mängimata, aga seda ei saa ju neile pahaks panna. Kui nad kõikide lemmiklaule mängiksid, poleks ma vist siiani Lauluväljakult ära tulla saanud. Võimas. Ma laulsin muidugi kõiki laule kaasa ka, ma ei tea, mida tegid need, kes laule ei osanud. Pildistasid ilmselt. Ainus asi, mis mind natuke häiris, oligi see, et vahepeal pidin ma kontserti vaatama läbi kellegi telefoni. Miks filimda, palun öelge mulle, miks? Vaevalt, et see video nüüd eriti kvaliteetne välja kukub.
Teate, ma ei oska seda kontserti professionaalselt kirjeldada ja ma arvan, et sellel poleks erilist mõtet ka, sest kuidas ikka emotsioone adekvaatselt edasi anda? Kellele meeldib Rammstein, see oli niikuinii ise kohal ja teab isegi.
Ma olin kohal juba õige vara, nii et liikusin päris palju igal pool ringi. Söömas, särke ostmas, õllesabades ... polnud vist kohta, kus ma kooserdanud poleks ja nii märkasin ma huvitavat asjaolu, mida ma tegelikult ennegi rokiüritustel tähele pannud olen: inimesed olid kummaliselt tsiviliseeritud. Tavaliselt kipub ikka nii olema, et kui on palju rahvast ja alkoholi, tekib igasuguseid olukordi, mis võivad päädida kakluste ja tülinorimistega või leebemal juhul lihtsalt räuskamisega, aga eile ma sellist asja ei märganud. Loomulikult joodi ja loomulikult oldi purjus aga mingit ärplemist või testosteroonipritsimist ma ei kohanud. Sten teadis ka kohe rääkida, et tegelikult ongi rokikontsertide publik palju normaalsem – kui ta rokikas turva oli, oli ikka tuntav vahe, kas toimus rokikontsert või mõni ossipidu. Viimase puhul oli kaklusi ja väljaviskamisi ikka kordades rohkem. Aga miks, mõtlesin ma edasi ja jõudsin järeldusele, et ilmselt on põhjuseks see, et rokkarid elavad oma maskuliinsuse/feminiinsuse (mulle nii meeldib, et rock'n'roll pole soopõhine stiil) niikuinii iga päev välja ja nii ei pea nad ekstra ennast kuidagi tõestama. Või? Vähemalt need inimesed, kellega mina Steni kaudu suhtlema olen sattunud, on küll kõik kuidagi vabad ja kammitsemata ning on näha, et nad on oma elu ja valikutega rahul. Ma ei saa loomulikult üldistada, sest leidub ju igasuguseid, aga üldpilt on rokiklubides ja rokiüritustel rahulikum. Ja turvalisem. Mina näiteks, kes ma olen ääretult tundlik igasuguste ärplemiste suhtes ja tülgastun iga kord, kui ma näen umbjoobes inimesi, tunnen ennast iga kell turvalisemalt uugis või mõnes tsikliklubis kui näiteks ööklubides.
Eilne kontsert meeldiski mulle lisaks sellele, et tegemist oli siiski kõigi aegade parima bändiga, veel sellepärast, et ma tundsin ennast nii koduselt. Inimesed olid nii lahedad, huvitavate riietega, soengutega, kihvtide tätokatega ja – mitte keegi ei vaadanud teisi arvustavalt. Kõik olid nii minu masti inimesed, et ma tundsin, et vohh, nüüd olen ma omade seas. Blogiauhindadel ma ei tundnud ennast nii hästi, sest seal oli kogu aeg tunne, et kõik arvustavad kõiki ja kõike (mida ka tehti) ning et kui kellelegi mõni sarkastilisem märkus poetada, hakkab ta nutma (mida ka ilmselt tehti), aga lauluväljakul ... nii hea oli. Me hängisime seal mingite Tartu uugikatega, kellest mõnda ma küll esimest korda nägin (teadlikult), aga kellega ikka jube mõnus koos olla oli. Ma ei saa aru, miks kõik ei võiks sellised olla, ah?
Kes veel kohal käis? Rääkige oma muljetest ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar