26 juuni 2017

Jaanik

Me käisime jaanidel Tartus.

Mul on tohutult hea meel, et Ernstist on kasvanud väike inimene, kellega reisimine on tõeline lust. Busside ja rongidega seiklemine ja aja peale kuhugi jooksmine, selle käigus veel avastamine, et piletid said ostetud valeks kuupäevaks, ei olnud kindlasti kõige stressivaesemad tegevused, aga herr Ernsti poolt ei tulnud mitte ühtegi vingu. Sama ei saa öelda näiteks minu enda kohta. Lisaks on nii mõnus, et ma ei pea enam kaasa vedama käru, mähkmeid või beebisööke, vaid saan haarata ühte kätte Ernsti ja teise oma käekoti. Lihtne! Boonusena saab Ernstiga alati istekohti nõuda – kui inimesed ise ei paku (ehk siis alati), prantsatan ma ise kuhugi ja hakkan laiutama.

Das Leben ist schön.

Jaanidel läks jutt ka sellele, et Ernst kasvab nii vahvalt ja orgaaniliselt. Õigemini hakkas üks mu tuttav rääkima, et meie pere kasvatusmeetodid olid ühes seltskonnas positiivse näitena jutuks tulnud ja tema asus kohe kiitma, et Ernst suudab endale igal pool erinevaid tegevusi leida. Mina muudkui rõõmustasin, sest ikka satun ma mõtlema, et äkki pole see väga õige, et ma Ernstile mänguasjahunnikuid ei osta, vaid lasen tal selle asemel näiteks tavaliste sööginõudega mängida või klotside asemel raamatuid virna laduda. Et kuhu jääb siis lapsepõlv, kui laps ei teagi ühtegi Disney tegelast? Aga kuna ma enda lapsest väga rääkida ei viitsinud, rääkisime edasi hoopis sellest, kui kummalised ikka kõike teised on (peale meie) ja eriti need inimesed, kes teistele permanentselt diagnoose panevad. Aga sellest mõnel muul korral.

Jaanide tähistamine on mul oluliselt vaiksemaks muutunud kui varem. Varasemad orgialaadsed peod on asendunud džinntoonikutega perekeskis ning laualtantsimised peitusemänguga. Sattusin ka ühe sõbraga juttu puhuma, kellega meenutasime neid hulle pidusid, mis me üheskoos jaanipäevadel maha pidanud olime ... ja samal ajal vaatasin ma oma last, kes puges mu sõbrannale sülle, ise ennastunustavalt naerdes. Selles on midagi tohutult imelist, et ma olen saanud veeta jaanipäevi nii metsikutel majapidudel kui ka nüüd oma perega vahvaid traditsioone elustades. Praegu ma enam ei viitsiks niimoodi pidutseda nagu varem, mil tihti juhtus, et magama sain alles varavalges, aga toona tundus see ainuõige viis jaanipäeva veetmiseks. Oli ka. Äge oli.

No ja Tartu oli ka äge. Sattusime isegi ERMi juurde, aga sisse mitte, sest aega nappis. Selle asemel uudistasime hoopis Maakaitsepäeval ringi. Hiljem ka mööda Tartu kesklinna, nii et õhtul koju jõudes tulitasid meil kõigil jalad. Mõnus.

Kommentaare ei ole: