Lapsed, tööle!

Ebapärlikarp ja Kristallkuul kirjutasid lehepoistest ja mulle meenus kohe, et mu väikevend oli vist ka kunagi lehepoiss, ning ma otsustasin talt selle kohta lähemalt uurida. See polnud muidugi nii hea mõte, kui ma alguses arvasin, sest mu väikevennalt info kättesaamine on hullem kui tangidega hambaeemaldus. Ainus mälestus, mis tal sellest ajast on, on selline:

noh, sellest on ca 15 aastat möödas, ega ma palju ei mäleta kui aus olla, peale selle et ma Kaur Kenderile ühe lehe müüsin ja oma rahakoti ära kaotasin.

Vot nii. Ma ise mäletan seda, et mulle tundus lehepoisitöö nii õudsena – mõelda vaid, sa pead minema võõraste inimeste juurde ja nendega rääkima! Rahadega asjatama, palavatel päevadel ringi käima, kindlasti ka sõimata saama ... prr. Mulle poleks selline töö kindlasti sobinud ja õnneks keegi ei sundinud mind ka selleks. Mind tegelikult ei sunnitudki lapsepõlves mitte millekski ja kui ma 14-aastaselt oma esimesele "palgatööle" õpilasmalevasse läksin, tegin ma seda täiesti vabatahtlikult. Mul on tunne, et ma vist ei konsulteerinudki enne oma emaga, vaid viskasin talle ühel hetkel lihtsalt paberilehe ette, kuhu lapsevanema nõusolekut vaja oli. Praegu tundub selline käitumine muidugi mõeldamatu, sest ma just täna hommikul kuulsin emalt, kuidas 14-aastased ei saa kodus ise süüa tehtud või üksinda rongijaama mindud. Vot see on mu meelest juba imelik.

Alaealisena töötasin ma kokku kuues erinevas kohas: õpilasmalevas, jäätiseputkas, supermarketis, raadios ja ühes pubis. Kõik need kogemused (peale pubikogemuse) olid head ja innustasid mind kogu aeg rohkem töötama, et rohkem raha saada ja seega ka rohkem igasuguseid asju, reise ja lõbustusi endale lubada. Eks põhimotivaator töötamiseks oli raha, aga ka vajadus tunda ennast täiskasvanu(liku)na. Äge oli ju öelda pärast koolipäeva: "Ma ei saa kehkasse tulla, ma lähen tööle!" Üks õpetaja küll mainis mokaotsast, et töötada jõuab ju veel terve elu, aga või ma siis teda kuulasin.

Praegu mõtlen, et ma alustasin vist töötamist päris õiges vanuses ja päris õigetes kohtades. 14-aastaselt olin ma küllalt suurte materiaalsete soovidega, et oleks olnud imelik ja ka suhteliselt võimatu neid ema käest nõudma minna. Nii aitaski mul selle vähese omaenda raha teenimine neid soove täita ja õpetas samas ka rahaga majandamist. Ma mäletan, kuidas ma kogusin raha ühe ägeda pulgakommijope jaoks, mida mu ema ealeski ostnud poleks. Või kuidas ühes hetkel oli nii mõnus, et ma saan maksta klassiekskursioonide ja kohvikukülastuste eest enda rahaga. Samas, ma mõtlen ka, et kui ma oleksin varem tööle hakanud, siis poleks ma töötamise suhtes nii positiivselt meelestatud olnud. Või kui ma oleksin pidanud tegema ebameeldivat ja kurnavat tööd.