Ernst ei öelnud kuni kaheaastaseks saamiseni mitte ühtegi sõna. Mitte ainsamatki. Täna hommikul teatas ta mulle järjest, et "Emme ei jaksa Ernsti sülle võtta" (alatu laim, tegelikult jaksan, aga ma ... ei viitsi) ja "Kiisu ei tohi lille maha ajada".
Ernsti arenguhüpped on olnud tõelised hüpped, sest kõik muutused on toimunud järsku. Nii oli kõndimisega (ühel päeval tegi esimese sammu, järgmisel jalutas ringi, nagu oleks seda juba aastaid teinud), ise söömisega, potil käimisega (harjutamine kestis max nädal) jne jne. Nii ka rääkimisega: ühel päeval ei öelnud ta midagi, järgmisel aga u kümme sõna.
Fakt on aga see, et kui u kaheaastane laps ei räägi, siis tekitab see nii mõneski muremõtteid. Esiteks muidugi minus, kes ma juba aegsasti ta logopeedilisse massaaži viisin, internetis kolades soovitusi kõne arendamiseks otsisin ja raamatuid kokku ostsin. Netiringid olid muidugi kõige kahjulikumad, sest pärast neid oli mul tunne, et kõik, absoluutselt kõik hädad siin maailmas ja eriti mu lapses on minu süü. Tihti oligi nii, et õhtuti olin kui tühjaks pigistatud sidrun ja masenduses, sest ma olin terve päeva laterdanud ja oma tegevusi kirjeldanud, Ernstiga koos raamatuid vaadanud, nii et lehed ribadeks ja logopeedilises massaažis käinud, aga tulemusi – nix. Ernst vaatas mind ainult sellise näoga, et mida ma tõmblen. Kõige naljakam oli aga see, et kõik mu lähedased ja arstid ütlesid, et häda pole midagi. Mu ema, kes on ilmselt Eesti staažikaim lapsekasvataja, ütles, et Ernst tundub selline hiline ärkaja olevat, kellel lihtsalt ühel hetkel kogu talletunud sõnavara paisu tagant valla pääseb. Samas sattusin ma kokku mõnega, kes olid ... ma ei saa öelda, et mures. Pigem tundsid nad ebatervet huvi Ernsti arengu vastu ja selle asemel, et küsida, milline ta iseloom on või kuidas talle mingid asjad meeldivad, uurisid hoopis: "Kas ta tõesti veel ei räägi? Miks? Kuidas nii? Mis põhjus on?" ja sekka põimisid veel lugusid inimestest, kes kunagi rääkima pole hakanud. Kusjuures, neile küsimustele oodati tõepoolest vastuseid ka, kuigi ma ei saanud täpselt aru, milliseid. Ja kuna ma selleks ajaks olin oma viisakuse minetanud, ütlesin ma vastu lihtsalt, et mul on sügavalt poogen, kas Ernst räägib, hakkab rääkima või ei hakka üldse, sest rääkimine on niikuinii ülehinnatud.
Sest nii oligi. Ühel hetkel tegin ma endaga rahu, sest ma teadsin, et ma olen teinud omalt poolt kõik, mis üleüldse võimalik oli ja kui Ernst rääkida ei taha – ärgu rääkigu. Ma kasvatan oma last siiski endale, mitte statistikale. Ja mis siis ongi, kui ei räägi? Ega ma ju teda ära ei viska. See arusaamine muutis mind nii tohutult rahulikuks. Las laps olla veidi aeglasem, veidi kiirem, veidi aktiivsem, veidi loium, veidi introvertsem või ekstravertsem kui statistiline keskmine – mis selles siis halba on? Või kui lapsel on erivajadused, suisa puue? Kas peaks ta nüüd metsa ära peitma ja teda häbenema? Need ajad võiksid juba möödas olla, kus veidike teistsugused inimesed ühiskonnast välja heideti. Teine asi on muidugi see, et minna lapse vanematele kurtma, et iissand, laps ei tee veel seda ja teist, on kõige nõmedam ja taktitundetum asi üldse. Mul on tohutult hea meel, et Ernst polnud selline musterlaps, kes kõike kõige esimesena tegema hakkas, sest siis oleksin ma ilmselt muutunud selliseks kõiketeadjaks ja ülbeks emaks, kes nii muuseas kusagil mainiks, et "Minu laps tsiteeris juba pooleteiseselt Tammsaaret. Sinu oma ei räägigi vä? Issand, sa oled kindasti midagi valesti teinud." Ernsti kasvatamine on olnud tohutult õpetlik kogemus, sest aina enam ja enam on saanud selgeks kõige tähtsam teadmine siin elus:
inimesed on tohutult erinevad.
Inimeste võimed, kiirus, areng, füsioloogia, iseloom ja sotsiaalsus on nii erinevad, et kaht ühesugust on võimatu leida.
Või nagu ütleb mu ema: "Kasvata, kuidas kasvatad, mõni võib ikka õnnestuda."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar