05 juuni 2017

Omalooming või teiste looming?

Ma olen hakanud mõtlema viimasel ajal selle peale, et  ... kõik on kuidagi ebaoriginaalne. Keegi teeb uue filmi: nähtud. Uue disainifirma: ideed kõik välismaistelt netilehtedelt. Uus laul: kuidagi tuttav tundub ... Uus ja enneolematu lavashow: kus see uudsus nüüd oli? Plakatid, pildid, kujunduselemendid: nähtud, nähtud, nähtud. Kurb, igav ja ühetasandiline on see maailm. Ma ei räägi üldse plagieerimisest, kuigi see on tohutult pahapaha ja kriminaalne ja kõigi poolt üheselt hukkamõistetav. Mind häirivad ka müüdavad muusikapõhjad, kujunduselemendid ja üks-ühele ideepiltide järgi tehtud disain, sest see on nii igav. Nii ebaoriginaalne.

Ma solvun, kui ma näen midagi, mida ma esmapilgul pean loominguks, aga siis selgub, et tegelikult pole see hoopiski mitte ise välja mõeldud või tehtud. Ebapärlikarbi blogis oli juttu Kuma liblikatest, et noh, bränd jne, vahet pole, et selliseid liblikaid juba ammu igal pool mujal toodetud on, NENDE omad on nii erilised, et neid enam kopeerida ei tohi. Ma olen muidugi nõus: ei tohi tõesti, aga siis ei tasu teha nägu, et need liblikad ise midagi tohutult uudset ja ainulaadset on. Et keegi, mitte keegi enne midagi sarnast loonud pole. Minul oleks ausalt öeldes piinlik luua bränd, teha see hullult tuntuks ja näha vaeva ... et siis toota mingit koopiat. Või okei, võib-olla teen liiga, võib-olla on värvikoodid tsipa erinevad, võib-olla on tiibade kuju mõne millimeetri võrra erinev. Võib-olla on tõesti vaeva nähtud, et luua midagi hästi sarnast juba olemasolevale, aga see ei muuda fakti, et tegemist on äärmiselt ebaoriginaalse idee ja kunstiga. 

Või kui ma vaatan neid plakateid, mis seintele riputatakse. Need "Home" ja "Love" ka vahel pikemate lausetega. Miks need kõik nii tohutult ühesugused on? Ma olen ammu etsy.com-is aega surnuks löönud ja seal ägedaid disaine vaadanud ning kui nüüd Eestisse põhimõtteliselt üks-ühele järele tehtud pildid ja postrid suurtes kogustes ilmuma hakkasid, solvusin ma taas, sest mis mõttes? Kuidas saab reklaamida enda disaini ja loominguna midagi, mis juba ammu olemas on? Nii võin ju mina ka kunstnikuks hakata, sest kujundusprogramme ma tunnen, kompataju on ka päris paigas – savi, et ma kahe vasaku käega sündinud olen ja joonistada ei oska. Ma võiks ju nii isegi muusikuks hakata, mõnelt lehelt sämpleid osta ja siis sinna peale veidi ümiseda – muusik, missugune! Vahet pole, et ma ühtegi pilli peale parmupilli mängida ei oska. 

Rain Kooli kirjutas loomevargusest ja selle vastu olen ma veel enam. Meile räägiti ülikooliajal tihti, et loomevarguse tee on tohutult libe ja ega pruugigi tihti ise aru saada, et sa kellegi teise mõtteid kasutad, kui näiteks midagi huvipakkuvat loed ja sellest pärast kirjutada tahad. Olgu, kui ma loen siin ERRi lehelt Kristo Veinbergi artiklit noorte lugemisoskamatusest ja sellest pärast Epule räägin – see ei ole ilmselt loomevargus, aga kui ma oma blogisse kirjutan, kuidas minu arvates ikka noored üldse lugeda ei oska, ja toon eelpoolmainit artiklis esitatud näiteid, ilma artiklile viitamata, siis see juba on. Ja oi, oi, oi kui palju ma sellist viitamata kirjutamist kohtan.

8 kommentaari:

notsu ütles ...

Teisalt - sellest on isegi kirjutatud, et 100% pole allikatele viidata võimalik, sest ükski inimene ei suuda järge pidada, kust tal mis ideejupike pärit on. Me võtame sellist infot ju titest peale vastu, ammu enne seda, kui viitamine päevakorda tuleb.

Shakespeare kasutas südamerahuga teistelt laenatud süžeesid (ja ei viidanud). Kõik ei ole tingimata Shakespeare'id, aga igatahes on kunstisfääris olemas selline asi nagu mänguline tsiteerimine-parafraseerimine; pastišid, paroodiad ja igasugused muud palimpsestid; ja rangelt korrektne viitamine rikuks mängulisuse ja kerguse ära.

ehk siis - kunstilises mõttes taandub asi sellele, kui hea on teos, mis lõpuks sündis. (vt ka "Immature poets imitate; mature poets steal") Tglt on mul kahju ka keskpärasest autorist, kelle idee andekam autor pihta paneb - juhul, kui ta selle tõttu feimi, sulli ja respekti kaotab. Aga teisest küljest oleks kahju ka sellest, kui see andekam jätaks laenamissüüdistuste hirmu tõttu oma teosed loomata.

Ja siis on veel kauneid teoseid, mis ei ole tsiteeritud-parafraseeritud teosest paremad, aga on täiesti erinevad. Vt näiteks Wilfrid Oweni sünge "Dulce et decorum est", kus ta tsiteerib Horatiust (sarkastiliselt), aga ei ütle välja, et Horatius - sest ta eeldab, et kõik teavad niikunii.
https://www.poetryfoundation.org/poems-and-poets/poems/detail/46560

Ühesõnaga - nürilt ebaoriginaalsed asjad on muidugi nõmedad, aga ideede laenamine ise ei tähenda veel, et teos tuleks ise halb ja nüri.

Madli ütles ...

Jah, aga on vaks vahet, kas ma joonistan üldtuntud päikeseloojangumotiivi või võtan kellegi maali, lisan sinna lilled ja liblikad ning esitlen enda omana. Või kas ma kasutan oma kirjutistes Romeo ja Julia teemat või kasutan kellegi teosest terveid lauseid/lõike ilma viitamata. Ideede laenamises pole midagi paha, aga kopeerimine on see, mis mulle ei meeldi.

notsu ütles ...

Ütleme nii, et mind häiris seal Rain Kooli artiklis see kohustusliku viitamise nõudmine. Ma olen harjunud nt sellise vestlusega, kus tsitaadid käivad möödaminnes jutu sees ja nende originaaltekstile ei pea kogu aeg viitama, sest kõik teavad eeldatavasti isegi. Ja ma pean täitsa loomulikuks seda, et keegi teeb samasuguse vestluse vaimus blogipostituse, kus mängib eri tsitaatidega. Või ka kirjanduses: Jüri Kolgi luules on see praktiliselt stabiilne loominguline võte.

Ma olen ise mitu korda kuskil kommentaaris või postituses kirjutanud "põlvedaks ta ees ja suudleks ta jalad" ja minu arust see tapaks mänglevuse, kui ma peaks iga kord lisama "G. Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret ja Rein Saluri, 1976, Eesti Raamat".

See on just nimelt terve lause kasutamine ilma viitamata, aga see, et ma viidet ei lisa, ei tähenda, et ma esitaks seda lauset enda omana, kuigi Rain Kooli jutu järgi justkui tähendaks. Ta võib-olla ei mõtle selliseid juhtumeid, aga tema sõnastusest saab mh ka seda välja lugeda. Ja ma ei ole õnnelik, kui arukad inimesed kirjutavad juttu, millest saab selliseid asju välja lugeda, sest liiga karmist autorikaitsest on minu arust viimasel ajal palju jama (nt lingimaksu ohu poolest: kas Google Newsis olev lõiguke uudiseartiklist tähendab, et Google plagieerib seda artiklit või kasutab seda ära? on neid, kes arvavad ja nt Hispaanias tõi see juba oma vitsad kätte (Google nüüd lihtsalt enam ei lingi Google Newsis Hispaania lehti ja need saavad vähem lugejaid). Kas Kaarsilla või Estonia teatri kujutis wikipedias rikub nende autorite või autori õigusjärglaste õigusi? on neid, kes arvavad, et jah ja tahaks üle Euroopa selliste kujutiste esitamise nt Facebookis keelata). See kõik on teinud mind allergiliseks retoorikale stiilis "kopeerimine on vargus".

(ütlen ma inimesena, kes on praktiliselt kindel, et tema teost on kopeeritud - igatahes nägin ma aasta pärast ühe koreograafia tegemist kahtlaselt sarnast tantsulõiku teise trupi tantsus. ma lihtsalt näen tuletatud teoste keelamises suuremaid ohtusid.)

Lisalugemist:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/euroopa-autorioiguse-reformist-internetikasutaja-pilguga/
ja konkreetsemalt autoriõigusega kaitstud ehitiste kujutamise probleemidest:
http://www.err.ee/598476/eva-lepik-raul-veede-eesti-juubel-ilma-piltideta

Su liblikaprossi näide illustreerib muidugi intellektuaalomandi probleemide teist aspekti: keegi, kelle teos pole üldse nii väga originaalne, kasutab oma intellektuaalomandi õigusi selleks, et sarnaste teoste tegijaid peedistada ja apelleerida sellele, et "kopeerimine on vargus". Või muidu jabural põhjusel, nt kui Apple mingi Poola puuviljapoe nimega A.pl (nimi viitab jah õunale, aga miks ei võiks toidupoe nimi õuntele viidata) kohtusse kaebas, sest nende logo peal oli kah õun.

Madli ütles ...

See on loomulikult selge, et kõigele viidata ei saa. See on minu jaoks hästi keeruline teema, sest ühest küljest kasutan ma samuti üldtuntud kirjandusteostest pärit tsitaate (eeldusel, et kõik teavad allikat), aga samas... Mind häirib pigem see, kui a) keegi kirjutab ajaleheartikli mingist uurimusest / kellegi teise arvamusartikli põhjal ilma allikaviiteta, b) keegi loob mingi teose (muusikapala, maali, kujunduse) ostetud või laenatud elementidega. Viimane polegi otseselt kopeerimine ja vargus, sest terve internet on täis ostetavaid muusikapõhju ja kujunduselemente, mida siis vastavalt oma suvale kasutada võib. Kõik on legaalne, aga mina kui tarbija tunnen ennast petetuna, kui ma kuulen ägedat laulu / näen kihvti pilti ja pärast saan teada, et polegi omalooming.

Rain Kooli kirjutis tugineb muidugi tema enda kurvale kogemusele - avaldas ta ju kellegi blogipostituse, kus oli kasutatud kellegi teise materjali ilma viitamata. Ajakirjanduses on andmekaitsereeglid muidugi tuhandeid kordi rangemad, ma olen isegi allkirjastanud kunagi autorilepingu, milles oli väga pikk nimekiri sellest, mis minuga juhtub, kui ma kellegi teise loomingut kasutan. Kooli on ka muidugi keskmisest radikaalsem mees, nii et tema arvamus ongi selles küsimuses mustvalge: kopeerimine = vargus. Mina olen pigem seisukohal, et kui ma pikemat teksti, mis kellegi teise loomingule tugineb, toodan, siis ma ofc viitan, aga paari väljendit, mille allikaid kõik nkn teavad (nt "Kolmest mehest" on palju tsitaate), siis mitte.

notsu ütles ...

pmst esindab see Eesti liblikatootja sedasama seisukohta, et "kopeerimine=vargus".

ostetud ja laenatud elementidega teoseid on loodud ju ammuilma? ja see ei takista asjal olemast omalooming, st teose enda originaalsusaste ei sõltu sellest. ma usun, et hea artist suudab teha sämplingu teel huvitavad ja originaalsed teosed, mis siis, et toormaterjal on kellegi teise tehtud.

lõpuks jõuab ikka selleni, et (Kivirähka tsiteerides) "hea on hea ja junn on junn".

Otsene plagiaat - "võtan artikli, ei muuda seal midagi ja esitan enda oma pähe" - on muidugi iseasi, aga seal pole ka enam küsimus oma teoses teise autori teose elementide kasutamises, vaid selles, et oma teost õieti polegi.

Madli ütles ...

Ilmselt tõesti, et hea artist suudab igast toormaterjalist midagi kihvti luua. Minu häda ongi selles, et mu meelest kõik see sämplitele ja ostetud elementidele üles ehitatud kunst ei ole nii hea, et seda üldse tegema oleks pidanud. Paljud, kes enda arvates midagi uut ja ainulaadset loovad (nt need liblikad), toodavad ikka sama, mida kõik teisedki ja see ongi ebaoriginaalne.

notsu ütles ...

kusjuures seadusetäht annab õiguse nende ebaoriginaalsete asjade loojatele, kui formaalselt on eraldi toode. ühesõnaga, kui nad mitte ei tsiteeri-parafraseeri, vaid teevad lihtsalt fantaasiapuuduse tõttu midagi sellist, mida on juba palju tehtud. ja neid, kes tahaks päriselt kunsti teha ja mingeid olemasolevaid teoseid selleks kasutada (nt maali- või fotokunstnik, kes tahab mingist ehitisest laheda pildi teha), ei lubata.

notsu ütles ...

Näide ilusast sämplingust, muigega suunurgas: võtsin mälumänguauhinnaks Minaudier' "Grammatika ülistuse" - ülinauditav raamat, Indrek Koffi kongeniaalses tõlkes-muganduses, ja kohe esimesel leheküljel on lause:

"Kuivõrd tuhat ja üks poeeti on oma luules imetlenud kuud, kes sa pilvede sülesta nii kui pungasta lilleke lõbusa valge palgega üles tõused taeva all, ja ka merd, mida ju lapsena ihkasin ääretut mina, neid mõlemat igas suunas lükanud ja tõmmanud, nii et need on juba servast pisut kulunud (kas olete märganud, et kuu ei ole enam nii kuldne nagu teie lapsepõlves?), kutsub käesolev raamat lugejat uitama teistsugustele radadele /.../".

Tsitaatide viitamatajätmine on siin omamoodi viisakusavaldus: lugeja, me austame sind, me eeldame, et sa tunned ära (või vähemalt taipad, et tsiteeritakse midagi, mis on ilmselt klassika, ja oskad välja guugeldada).