15 juuni 2017

Pildipostitus

Ega mul muud põhjust kirjutamiseks polegi, kui et tahtsin siia mõned viimase aja pildid üles panna.

Täiesti kohutav, millised mu juuksed siin on, aga ma üritan asja parandada, ausalt ka.
 


See on lihtsalt vaadake-kui-ilus-mu-laps-on-pilt, sest mulle lihtsalt meeldis tohutult see sein seal taga. Ja laps siin ees. Muide, Ernst on meil nii peps, et keeldus oma käsi sellise tuhksuhkruga ülekallatud saiaga määrimast ja lasi minul (ja teistel soovijatel) ennast toita.



Veel üks eputamispilt, seekord minust endast "teadisegikus". Pilti vaadates võib tunduda, et oi, kui vähe rahvast kontserdil oli, aga tegelikult on see petlik, sest kellaaeg pildi tegemise hetkel oli u 17.05 ja kui ma kolm tundi hiljem samas kohas seisin, olin ma ümbritsetud igasugustest loomadest ja inimestest.


Jaa... kõik. Ma isegi ületasin ennast ja panin suure pingutusega tervelt kolm pilti üles, sest viimasel ajal on mu pildistamissoov veelgi vähenenud ja nii ongi enamik fotosid mu aparaadis mingid suvalised klõpsud Ernstist raamatuid vaatamas. Mida aeg edasi, seda enam hakkab mulle vastu selline pildistav elustiil – kõike on vaja ilmtingimata jäädvustada. Eriti vihkan ma selle elustiili harrastajaid kontsertidel, mujal on mul üsna savi, aga ise olen ma päris teadlikult pildistamisest hoiduma hakanud. Praegu on mul päris kurb mõelda, et nii palju oma reisidest olen ma näinud ainult läbi kaamerasilma ja nii jube paljust ilma jäänud. Ikka oli ju vaja püüda ägedamat vaadet ja ennast selle vaate taustal ja siis veel ennast mingis paremas poosis selle vaate taustal. Ma oleksin võinud sel ajal ju lihtsalt nautida ja hullata. Tagantjärele mõeldes on mul jube hea meel, et mul San Marinos fotikas katki läks, sest nii sain ma lõpuks päriselt ka ringi vaadata.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sul on väga kaunid ja ilusa värvitooniga juuksed. Laps ka armsake :)

Madli ütles ...

Juuksed võiksid olla tervemad, aga selleks peaksin ma oluliselt nende pikkust kärpima. Üldse ei taha.

Anonüümne ütles ...

Mõtlen reisil pildistamisest just samamoodi. Kellele ma neid reisipilte lõpuks teen? Teistele? Neil ei ole tegelikult sooja ega külma, nad ei saa nagunii pildi järgi aru, mis emotsioon see tegelikult oli. Ja ise võiks pildistamise asemel hoopis seda hetke täiega nautida. Kauneid fotosid leiad pärast internetist ka, kui tarvis meenutada, et milline see kirik või mäetipp ikka välja nägi. Nende fotode taset ei saavuta ise nagunii peaaegu kunagi.

Sõprade ja perega koos veedetud hetkedest võiks küll pilte teha. Need on hiljem toredad vaadata.

Madli ütles ...

Jah, ma pole oma reisipilte pärast kordagi vaadanud. Okei, ühe korra näitasin sõpradele, kes teesklesid, et neid huvitab, aga pärast seda on pildid kurvalt mu katkises arvutis passinud. Kurb on mõelda, et näiteks oma Rivierareisi pühendasin ma pea ainult pildistamisele, kuigi oleksin võinud sel ajal kasvõi mõnes kohvikus istuda.

Perepildid, eriti lastest, on toredad, sest inimesed ju ikka muutuvad. Samas eelistan ma iga kell vahvaid meeleolupilte poseeritud ja töödeldud piltidele. Sünnipäevadel ja muudel koosviibimistel teen ikka inimestest paar klõpsu, aga näiteks toite või kaunistusi ma pildistada ei viitsi, sest ma olen lihtsalt selline mats, kes selliseid asju absoluutselt tähelegi ei pane. Ja kodus teen ka pilte, kui mõni vahva olukord on, aga need jäävad enamasti mulle endale naermiseks.

notsu ütles ...

ma olin Ermitaažis lõpuks päris tige kõigi nende peal, kes oma ekraanidega maalide ees vahtisid. kurat küll, muuseumi poes müüakse reprodega postkaarte tõenäoliselt palju paremas kvaliteedis. miks te peate teistel, kes tahaks lihtsalt pilti vaadata, oma lehvitamisega vaatevälja ummistama. lisaks veel eeldus, et teised peavad pildistamise eest kõrvale hoidma, justkui pildistamine annaks tavavaataja ees mingid eesõigused.

Britt ütles ...

Ma muuseumis maale ei pildista, aga reisipilte teen küll. Ei taha hiljem teiste omi vaadata, tahan endi omi. Muidugi ma olengi selline eksemplar (pluss abikaasa niisamuti), et vaatangi üsna tihti pildikaustu läbi ja meenutan. See muidugi ongi eelistustes kinni. Absoluutselt igal hetkel klõpsimine pole vast jah vajalik :)

Madli ütles ...

Jah, mul ühel hetkel käis lihtsalt plõks, et üldse ei taha pilte teha reisidel, sest mulle tundus, et ma näen ja naudin vähem. Eks enne pildistasin ma päris palju. Samas nt sellistest turistidest pole ma kunagi aru saanud, kes maale pildistavad. See ongi vist inimeses kinni - kui ma näeks nii ilus välja kui sina, Britt, siis ma vist ainult ennast pildistada laseksingi :)