Igapäevaelu

Puhkus möödus meil imemõnusalt mitte midagi tehes. Alguses oli korraks plaan, et äkki sõidaks kogu aeg ringi ja külastaks erinevaid kohti, aga õnneks jõudis terve mõistus koju ja küsis: "Aga millal sa siis puhkad?" Tõesti, tavaliselt ma puhkuse ajal ei puhkagi, vaja ju ometi seda igatsetud vaba aega maksimaalselt ära kasutada. Nüüd aga olime kodus, magasime südapäevani ja mängisime õues südaööni. Sõime värskeid turumaasikaid ja kukeseeni, grillisime ja veetsime niisama aias mõnusalt aega. Siinkohal pean tõstma käed taeva poole ja tänama kedagi oma naabrite eest: nii normaalseid inimesi pole ammu nähtud. Justkui teine pere!

Rõõmus Ernst kodutänaval.

Lisaks rääkisid naabrid põnevaid lugusid mu kodutänava kohta. Nimelt elas üheksakümnendatel siin üks omapärase stiiliga maakler, kes eelistas traditsioonilisele korterinäitamisele muid meetodeid: ta helistas lehekuulutuse kaudu korterit otsivatele neidudele, kutsus nad oma koju, vägistas ja tappis. Üheksakümnendatel ei ületanud see muidugi uudisekünnistki või jäi vähemalt teiste kuritegude varju. Lisaks on meil siin veel põlenguid ja litsimaju olnud. Milline värvikas elu!

Korraks käisime mere ääres ka, täpsemalt Võsul ja Käsmus. Ei, mitte Seitsmendas Taevas – lihtsalt metsa sees puhkamas ja lõõgastumas. Päevitada sai ka, aga mere ääres pidi siiski soojemate vammuste järele haarama. Herr Ernst kasutas ära, et nii palju toredaid inimesi kaasas oli, ja kamandas oma lemmikinimesed endaga õue mängima. Õnneks-kahjuks polnud mina üks neist.

Nüüd on puhkus läbi ja aeg tähtsate asjadega tegelda. Näiteks on vaja juurelda, kas minna Marilyn Mansoni kontserdile või mitte ...

Mure

Ma olen selline vanamoodne inimene, kes krediitkaarti ei oma ja netis ei ostle. Igasugused kohad, kuhu tuleb pangakoode sisestada, muudavad mind tohutult ettevaatlikuks, sest rahaasjad veidi hirmutavad mind. Aga nagu vahel ikka, juhtus see, mida kõige enam kartsin: kusagil kopeeriti mu kaardiandmed ja kontolt varastati u 200 eurot.

Muidugi lasin ma kaardi sulgeda. Muidugi lasin ma tehingud vaidlustada, aga see ei muuda olematuks fakti, et seda raha mul praegu pole ja vähemalt järgmise paari kuu jooksul ka mitte. Ma ei tea isegi, kelle peale vihane olla, sest ma olen tõesti ettevaatlik ega ostle igasugustel veebilehtedel ... Ilmselt ikka enda peale. Vihaseks teeb. Mis mulle veel tragikoomiline (tol hetkel siiski rohkem traagiline) tundus, oli see, et pärast seda, kui ma pangas oma kurva loo koodide varastamisest ette kandsin, pakkus teller mulle krediitkaarti. Perfektne ajastus!

Ma nüüd siunan häkkereid omaette edasi, aga kui siia satub keegi, kellega on midagi sarnast juhtunud, siis võib kirjutada, millal ta oma raha tagasi sai. Ma oleks väga tänulik.

Inimestest

Mida vanemaks ma saan, seda kriitilisemaks ma muutun inimeste suhtes, kellega ma suhtlen. Eks selliseid olukordi on ikka, kus seltskonda valida ei saa, aga õnneks mitte eriti palju ja ka siis proovin ma leida midagigi positiivset: näiteks ei meeldi mulle üldse igasugusest olmest või allahindlustest või poes müüdavatest kaupadest rääkida, aga kui ma satun seltskonda, kus ainult sellistel teemadel räägitaksegi, sisendan ma endale, et äkki kuulen midagi kasulikku siis vähemalt. Enamasti siiski mitte. Aga. Kui ma ise saan valida, kellega ma suhtlen, siis tõusevad kriteeriumid taevasse ja olgu need siis üles loetletud.

- Mulle ei sobi absoluutselt sellised inimesed, kes on elust läbi tulnud nii, et kõik on mööda külgi maha jooksnud, aga targutama ja arvustama on nad meistrid. Nende lemmiklause on: "Ega ma ei tea, aga mina küll sellises olukorras nii ei teeks..." või "Kuidas ta küll saab...". Empaatiavõimetud. Enamasti ka huumorivõimetud.

- Üleüldse targutajad ei meeldi mulle. Eraldi grupp on veel sellised, kes on kusagilt kujundanud mingi täiesti ebanormaalse ja vale seisukoha (nt et päikesekreemita päevitamine on parem, sest nii näeb kohe põletuse ära) ja kui neid valgustada, kuidas asjad tegelikult on, siis nad vihastuvad. Kuidas siis sellistega üldse suhelda?

- Ma ei suuda kogu aeg teistest inimestest rääkida või kõmu taga ajada, nii et kui keegi tuleb jutuga " Selle soengut nägid vä?", siis ma lahkun.

- Kõige enam hoidun ma eemale huumorisooneta inimestest ja seda nii internetis kui ka päriselus. Huumorisoone puudumine on kõige kohutavam omadus üleüldse.

Aga mulle meeldivad ...

- Inimesed, kes lasevad elada. Kes võib-olla ei kiida kõiki teiste valikuid heaks, aga austavad neid siiski.

- Vastutustundlikud inimesed, kes teevad töö ära õigeks ajaks, maksavad arved õigeks ajaks, arvestavad teistega ja on üleüldse korralikud.

- Ei ole midagi teha, aga kuna ma ise olen veidi rõveda mõtteviisiga, siis ma armastan neid, kes on minust veel rõvedamad. Ma ei pea silmas muidugi mingeid ... noh, täiesti nilbeid asju, aga ilma vasakule mõtlemata ma pikalt vestelda ei saa. 

- Seoses eelneva punktiga meeldivad mulle ka inimesed, kes ei satu kasvõi natukene ekstreemsemates olukordades paanikasse. Mõni tropp ütleb kusagil sitasti, konts murdub, film osutub ülisitaks, reisil läheb buss katki - ikka juhtub, aga pole vaja hädaldada. Võtame parem huumoriga!

- Lihtsad inimesed. Ma olen selline prosta tibi, keda ei huvita kokkusobivad nõud, salvrätid, lipukesed, kuidas söök lauale sätitud on jne - ma võin vabalt juua veini (kui üldse) papptopsist ja süüa liha kellegi teise taldrikult. Kui kedagi sellised asjad häirivad, siis noh, pikka pidu ei ole.

- Karjuvalt lollid inimesed ajavad mul südame pahaks.

- Ma armastan neid, kes loevad raamatuid. Midagi pole teha, lugemine avardab silmaringi.

... ja siis veel sellised inimesed, kelle seltsis ma ei pea ennast millegi pärast kehvasti tundma. Kes ei loobi lauseid, nagu "Normaalsed naised nii ei tee" või "Ükski endast lugupidav naine õlut ei joo" ... Kellel pole lihtsalt mingeid ebanormaalseid seisukohti maailma toimimisest. Kes on lahked, sõbralikud, naljakad ja joovad õlut otse pudelist. 

Puhkusehetked

Huvitav, kas see on igal pool nii, et enne puhkust peab kogu puhkuseaegse töö ette tegema? Mul igatahes on ja noh, kui ausalt öelda, siis väga õnnelik ma selle üle pole. Töö sai loomulikult tehtud (sest ma olen ikkagi mina), aga närve on nüüd omajagu vähem. Eriti veel sellepärast, et samal ajal olin veel raadios ka tööl ja millegipärast otsustasid hullud just siis aktiveeruda ja sõimukaid saata. Oeh. Ilmselt sellepärast polegi ma suutnud mingeid grandioosseid puhkuseplaane teha, vaid vedelen niisama kodus ja teen kaneelisaiu. Tõeline rock'n'roll!

Aga ma poleks mina ise, kui ma juba talveplaane ei teeks ja seepärast ostsingi ma endale impulsi ajel üheotsapileti Bremenisse. Sealt edasi tahaksin Berliini minna, sest Berlin on üleüldse kõige ägedam linn terves maailmas, aga eks vaatan, kuidas tuju on. Võib-olla töötan ennast selleks ajaks ka täiesti segi, nii et ei suuda muud kui edasi-tagasi kõikuda ja ümiseda. Kes teab. Suve lõpus on mul ka sünnipäev, mille suhtes on mul kahetised emotsioonid: ühest küljest tahaks täiega küpsetada ja võõrustada, teisest küljest aga ... on väga vähe inimesi, keda ma näha tahaksin. Ise ma enda sööke aga ei söö, nii et ... raske elu on mul. Paha siga, mitu viga. Mul on isegi suur sünnipäevasoov välja mõeldud - tahan nimelt lasta hästi põhjaliku (ja kalli) vereanalüüsi teha, sest ma tunnen ennast viimasel ajal kuidagi eriti kehvasti ja hüpohondrik minus kahtlustab ikka kõige hullemat. Oleks aeg (ja vanus) veidi tervisele ka tähelepanu pöörata.

Üks suvine pilt ka sellest, kuidas ma suve veedan: liiga lühikestes pükstes ja kohvitass käes, taamal Ernst midagi nosimas.

Puhkus!

Mul algab varsti pärast puhkus ja kuigi mu nohune nina soovitab mul kiiremas korras soojale maale sõita, siis ma väga ei taha. Vahepeal oli küll hull kihk minema põrutada, otsisin igasuguseid reise ja pakkumisi, aga siis tuli mulle meelde, et ahjaa, mul on laps ka. Teda ma ju ometi lennureisile ei vii. Teisena meenus mulle, et mulle tegelikult väga meeldib Eestis ja suvel on siin ju ka päris lõbus. Tegingi hoopis mõned kodused plaanid, mille sekka mahub ka väike ringreis. Panen need kirja ka, muidu unustan.

– Saaremaale! Ma ise eelistaks küll Lõuna-Eestit, sest Saaremaa on minu maitsele liiga igav, aga kuna mu peres on üks lõunaeestlane, kes ei viitsi enam kupleid ja järvekesi vahtida (mis tal viga on, aru ma ei taipa), siis seekord sai reisikohaks Saaremaa. Plaanis on lihtsalt ringi sõita ja vaatamisväärsusi avastada. Peaksingi uurima tegelikult, mida seal vaadata-uurida on.

– Tartusse! See on nüüd küll üllatus, eks. Nimelt on Uugil sünnipäev, kus esineb ka The Rockin`n Lady & The Rivertown Boys ja ma ei saa ju jätta sinna minemata. Isegi sobiv täpiline ja ülilühike ja liibuv kleit on olemas. Nüüd oleks vaja (rõhk sõnal "vaja") leida Tartust ka mõni juuksur, kes mulle midagi rockabilly-laadset pähe teeks. Ka seda peaksin millalgi uurima hakkama. Muus osas on üsna vaba kava, sest ega ma ju ometi ennast puruks rebima hakka – puhkus on ju ikkagi tšillimiseks.

– Tallinnas on mul samuti vaba kava, aga võimaluse (loe: ilma) korral tahaksin jõuda randa, Kadrioru parki, Politseiparki ja igale poole mujale, kus väljas lõbutseda saab. Karta on muidugi, et ilmast hoolimata pean ma need käigud ette võtma, sest üks meist, nimesid nimetamata, armastab kõige rohkem siin elus selliseid eriti rõlgeid ilmasid, mil vihm tuiskab näkku ja külm on. Mis kummalisi inimesi ma siia ilma toonud olen?

– Lisaks tahaksin ma avastada igasuguseid ägedaid kohvikuid ka muidu ajaveetmiskohti – nii Tallinnas kui ka Tartus. Minna üle pika aja Kumusse. Minna keset päeva kinno. Üks vahva fotosessioon mõlgub ka hinges, aga seda saan ma teha millalgi päikeseloojangul kohas, kus inimesi pole. Vabaõhumuuseumi tahaks ka minna, aga ma ei tea, kas kaheaastasel seal ka põnev on. Minul on kindlasti, sest ma mäletan juba viimasest korrast, kui väga mulle seal meeldis. Saaks piknikku teha ja pärast pankrannikul turnida. Meie pere on nimelt tohutu merelemb, nii et kui me kusagil sisemaal elaksime, läheksime vist kollektiivselt lolliks. 

***

Nüüd hakkan aga veel ideid koguma.

Plaane sajab nagu vihma

Ma ei tea, millega kõik teised tegelevad, aga mina teen juba talveplaane. Täpsemalt veebruari, sest siis ....

tuleb Riiga Depeche Mode.

Ma tahaks täiega minna, kuigi see tähendab mõningast kokkuhoidu muudelt elualadelt. Söögilt näiteks, aga mul olekski vaja paar kilo alla võtta, nii et motivatsiooniks on rahapuudus väga hea. Igatahes – DM! Vau! Nüüd on aga paar tõsist ja edasilükkamatut probleemi: a) kas teha endale ka särk või osta merch? b) üks mu sõber tahab minna autoga, aga üks koht on autos üle. Ta küll tahtis, et ma kutsuksin kaasa mõne oma vallalise sõbranna, aga ma keeldusin ja esitasin omalt poolt tingimusteks, et neljas kaaslane peaks olema piisavalt kõhn, et temaga koos tagaistmel olemine ebamugav ei oleks, ja piisavalt normaalne. Ma ei tea, kui keegi siinviibijatest tunneb, et ta vastab neile tingimustele, siis andke teada!

Nii kaugete plaanide tegemine on küll riskantne, sest iial ei või teada, kas ma olen äkki haige, laps on haige, Sten on haige või mu ema on haige, nii et last hoida ei saa. Kui ma sellele juba mõtlen, tõusevad mul külmavärinad, aga riskima ju peab.