Mida vanemaks ma saan, seda kriitilisemaks ma muutun inimeste suhtes, kellega ma suhtlen. Eks selliseid olukordi on ikka, kus seltskonda valida ei saa, aga õnneks mitte eriti palju ja ka siis proovin ma leida midagigi positiivset: näiteks ei meeldi mulle üldse igasugusest olmest või allahindlustest või poes müüdavatest kaupadest rääkida, aga kui ma satun seltskonda, kus ainult sellistel teemadel räägitaksegi, sisendan ma endale, et äkki kuulen midagi kasulikku siis vähemalt. Enamasti siiski mitte. Aga. Kui ma ise saan valida, kellega ma suhtlen, siis tõusevad kriteeriumid taevasse ja olgu need siis üles loetletud.
- Mulle ei sobi absoluutselt sellised inimesed, kes on elust läbi tulnud nii, et kõik on mööda külgi maha jooksnud, aga targutama ja arvustama on nad meistrid. Nende lemmiklause on: "Ega ma ei tea, aga mina küll sellises olukorras nii ei teeks..." või "Kuidas ta küll saab...". Empaatiavõimetud. Enamasti ka huumorivõimetud.
- Üleüldse targutajad ei meeldi mulle. Eraldi grupp on veel sellised, kes on kusagilt kujundanud mingi täiesti ebanormaalse ja vale seisukoha (nt et päikesekreemita päevitamine on parem, sest nii näeb kohe põletuse ära) ja kui neid valgustada, kuidas asjad tegelikult on, siis nad vihastuvad. Kuidas siis sellistega üldse suhelda?
- Ma ei suuda kogu aeg teistest inimestest rääkida või kõmu taga ajada, nii et kui keegi tuleb jutuga " Selle soengut nägid vä?", siis ma lahkun.
- Kõige enam hoidun ma eemale huumorisooneta inimestest ja seda nii internetis kui ka päriselus. Huumorisoone puudumine on kõige kohutavam omadus üleüldse.
Aga mulle meeldivad ...
- Inimesed, kes lasevad elada. Kes võib-olla ei kiida kõiki teiste valikuid heaks, aga austavad neid siiski.
- Vastutustundlikud inimesed, kes teevad töö ära õigeks ajaks, maksavad arved õigeks ajaks, arvestavad teistega ja on üleüldse korralikud.
- Ei ole midagi teha, aga kuna ma ise olen veidi rõveda mõtteviisiga, siis ma armastan neid, kes on minust veel rõvedamad. Ma ei pea silmas muidugi mingeid ... noh, täiesti nilbeid asju, aga ilma vasakule mõtlemata ma pikalt vestelda ei saa.
- Seoses eelneva punktiga meeldivad mulle ka inimesed, kes ei satu kasvõi natukene ekstreemsemates olukordades paanikasse. Mõni tropp ütleb kusagil sitasti, konts murdub, film osutub ülisitaks, reisil läheb buss katki - ikka juhtub, aga pole vaja hädaldada. Võtame parem huumoriga!
- Lihtsad inimesed. Ma olen selline prosta tibi, keda ei huvita kokkusobivad nõud, salvrätid, lipukesed, kuidas söök lauale sätitud on jne - ma võin vabalt juua veini (kui üldse) papptopsist ja süüa liha kellegi teise taldrikult. Kui kedagi sellised asjad häirivad, siis noh, pikka pidu ei ole.
- Karjuvalt lollid inimesed ajavad mul südame pahaks.
- Ma armastan neid, kes loevad raamatuid. Midagi pole teha, lugemine avardab silmaringi.
... ja siis veel sellised inimesed, kelle seltsis ma ei pea ennast millegi pärast kehvasti tundma. Kes ei loobi lauseid, nagu "Normaalsed naised nii ei tee" või "Ükski endast lugupidav naine õlut ei joo" ... Kellel pole lihtsalt mingeid ebanormaalseid seisukohti maailma toimimisest. Kes on lahked, sõbralikud, naljakad ja joovad õlut otse pudelist.
6 kommentaari:
Mul oli üks sõbranna, kellel läks väidetavalt süda pahaks, kui keegi sõi toitu otse karbist või potist. Minu endine korterinaaber näiteks võis süüa salatit otse kilekotist, kuhu see poes tõstetud oli. Või toitu otse potist. Kusjuures selle potiga tegi ta süüa ainult endale, ei olnud nii, et tegi kõigile mõeldud toidu ja siis urgitses seal oma isikliku kahvliga. Ei, ise tegi, ise sõi.
Ma olen vist (ka) õudselt rõve inimene, aga mind need asjad ei häiri. Las sööb kilekotist, kui tahab. Ma ise pole kilekotist söönud, aga otse karbist võin paljusid asju süüa. Kooki, salatit, mida iganes. Ja miks see kellelgi teisel südame pahaks ajada võiks, mina ei tea. Mul ei aja.
Aga omad kiiksud mul siiski on. Katkised toidunõud mulle ei meeldi. Et tassist on juba 10 kildu väljas ja ei saa ikka minema visatud, mis siis, et tass on juba 40 aastat vana - see tundub imelik. Ise viskaks minema. Nii palju ju ikka raha on, et osta terve tass. Tassid maksavad poes 2 eurot.
Kõigi su välja toodud punktidega arvestades me peaks läbi saama. Mul on allergia inimeste vastu, kes põevad pidevalt. Kogu aeg on vaja millegipärast põdeda. Äkki see...äkki too... Krt, võta ennast kokku! Küll hakkama saab, jumala eest. Kõigega saab kuidagi hakkama, ärgem närvakem ilma asjata.
Mulle ei meeldi ka katkised nõud ja ERITI mustad nõud - mu vennal on nimelt komme lasta rasvane taldtik korraks vee alt läbi ja siis kuivama. Ma olen ennast seaks vihastanud, kui selle (ikka veel) rasvase taldriku kuivamast leian. Lisaks ei meeldi mulle alles hoida katkisi riideid ja sokke.
Põdemine ei meeldi mulle samuti, eriti teiste arvamuse pärast põdemine. "Issand, mida ta arvab, kui ma endast selle pildi Facebooki panen ..." No keda kotib! Rohkem pohhuismi viib elus edasi!
Õlut. Juuakse. Pudelist. Punkt. Com!
Ma muidugi loen ja imestan, sest polnud aimugi, et kellelegi võiks probleemiks olla otse karbist söömine. On ikka muresid inimestel.
Aga sinu postituse ja kommentaari ja Kristallkuuli kommi põhjal tundub mulle, et me kolmekesi võiks väga kenasti läbi saada ja rahulikult õllepudeli taga rõvedaid nalju teha.
Põdemine triviaalsete pisiasjade pärast, huumorimeele puudumine ja rumalus on kolm omadust mis kas üksikult v kombineeritult minu jaoks inimesega suhtlemise välistavad. Ma ei suuda. Ja mida vanemaks ma saan, seda vähem ma viitsin ka, sest mind järjest vähem huvitab. Sõprade ja heade tuttavate vähesus mind ei häiri. Pigem panen rõhku kvaliteedile. Pole elus aru saanud vajadusest iga hinna eest inimestest ümbritsetud olla, vaatamata sellele, et sulle tegelikult need inimesed väga pinget ei paku. Aga noh, igale oma.
Mhmh, ma viitsin ka aina vähem igasuguseid inimesi kannatada, kes mulle tegelikult ei meeldi. Mingil hetkel oli muidugi tohutult oluline, et oleks palju tuttavaid ja pidusid ja selle nimel suhtlesin ma ikka igasugustega, aga nüüd on mu aeg palju väärtuslikum. Unustasin enne veel mainida, et mulle meeldivad väga veel sellised inimesed, kellega ma igasugustesse urgastesse minna võin ja kes ei minesta, kui laual pole valgeid linu või menüüs Sex on the Beach'i.
Ennist unus öelda veel, et igasugu laused, mis algavad sõnadega "normaalsed naised....." või "naise kohta oled sa...." jne, on kõige harilikum seksism ja nende ütlejatel veab, kui ma suudan nende juurest eemalduda ilma mürgise kommentaarita ja/või kõrvakiilu andmata. #casualfeminism
Jah või no üleüldse kui keegi paistab teadvat, kuidas see kõikse õigem käitumine mingis vanuses/soos oleks. Ma küsin kohe vastu: "Aga miks?" Miks ma pean lõpetama 25-aastaselt tenniste kandmise? Miks ma pean oskama süüa teha lihtsalt sellepärast, et ma olen naine? Miks ma ei tohi pärast lapsesaamist lühikesi seelikuid kanda? Paraku enamasti põhjendusi ei järgne. Vähemalt mitte adekvaatseid.
Postita kommentaar