Tahtsin sügisest rääkida, aga välja kukkus nagu alati

Nädalavahetus tõi karged kraadid ja nii kiskusid mõtted vägisi sügisradadele. Ega ma tea, kuidas muidu sügiseks valmistutakse, aga mina läksin Linnateatri avaüritusele, et uurida, mis tehtud, mis teoksil. Suur oli mu rõõm, kui kuulsin, et Nüganen on otsustanud "Kirsiaeda" lavastada. Oli ka aeg! Esiteks meeldib mulle tohutult Vene klassika ja teiseks armastan ma Nüganeni - milline imeline kooslus! Linnateatris on muidugi ka muud põnevat ees ootamas ja üks tükk, mis mulle samuti huvi pakub, on Diana Leesalu lavastatav "Pirita kloostri viimsed päevad". Tõotab põnev teatriaasta tulla. Ja sügis ... ma valetaks, kui ma ütleks, et ma sügist ei oota. Igal aastal täidab septembri lähenemine mind teotahte ja mõningase ärevusega. Nii ka praegu. Uued algused, uus eluaasta ja kõik need muud asjad.

Kuidas siis veel sügise saabumist tähistada? Üks võimalus on osaleda aktsioonis " Septembris ei joo", aga seda ma ei propageeri, sest minu jaoks tundub normaalse eluviisi väljakutseks muutmine pehmelt öeldes kummaline. Sama lugu on ka nende "Kaine grupijuht" ja "Ära lase purjus sõpra vette" kampaaniatega - ideed on kahtlemata üllad, aga et selliste iseenesestmõistetavate asjade jaoks on lausa eraldi kampaaniaid vaja, tekitab minus küsimuse, kas inimesed enam ise mõelda ei oska? Või teha vahet õigel ja vääral? Mulle meenub kohe üks intervjuu Mihkel Mutiga, milles Mutt ütles, et kuigi võiks ju mõelda, et inimeste ideaal on vabadus, siis tegelikult on ikka tohutu suur hulk inimesi, kes vabadust ei taha. Palju lihtsam on ju elada nii, et toitumisnõustaja kirjutab ette, mida mis kell süüa, eratreener, kui palju liikuda, foorumid, kuidas last kasvatada, arvamusliidrid, mida mõelda ... See, mis minule kõlab ahistavana, on paljude jaoks mõnus kohustustevaba elu. Ega muidu oleks mu ümber inimesi, kes tõsimeeli arvavad, et internetis peaks olema tsensuur ja et blogijad peaksid vastutama selle eest, mida nad reklaamivad. Oma peaga mõtlemine tundub liig mis liig. Kui ma jätan kõrvale oma vastumeelsuse igasuguste tädikeste vastu, kes täiskasvanuid kasvatama kipuvad, on selline vähest mõtlemist ja tahtejõudu soodustav elustiil üsna hirmutav, sest kui inimene ei suuda isegi tolmuimeja reklaami nähes selgelt mõelda, siis mida ta teeb, kui satub palju võimsamate manipulaatorite ohvriks? Igatahes - kui ma peaks samuti normaalsusele üles kutsuva kampaania tegema, siis see oleks "Septembris mõtlen ise".

Nojah, tüüpiline mina - alustan sügisest rääkimist, aga lõpetan inimeste kirumisega. Ma tahtsin ju lihtsalt kiita, kui ilus sügis ees ootab

Ma tunnen haltuurahõngu ...

Käisin juulis kinos mingit kassifilmi vaatamas ning avastasin, et ohhoo, kinopiletiga saab Nurri kassikohvikusse tasuta sisse. Olin rõõmsalt üllatunud, sest olen sinna ammu plaaninud minna, aga lihtsalt sissepääsu eest mitukümmend eurot maksta tundub minusugusele ihnuskoile liigne kulutus. Kuna aga nüüd oli mul see kinopilet ja kodus ka mitu kassiarmastajat, läksimegi eile kassikohvikusse. Mul pole praegu sõnu, et väljendada, KUI pettunud ma olen ja KUI õnnelik, et ma sissepääsu eest ei maksnud. Esiteks olin ma eeldanud, et see on hubane ja nunnu kohvik, kus on kassid ja ... noh üleüldse õdus ja kohvikulik koht, aga selle asemel sattusin ma kriitvalgesse sööklasse, kus ei mänginud muusika (!) ja kogu mööbel oli kõva ja ebamugav. Mõnusatest tugitoolidest polnud jälgegi. Kassidele viitasid ainult mingid ronimispuud ja pesad ning loomulikult ka kassid, aga mulle oleks meeldinud näiteks lugeda seintelt mingeid vahvaid lugusid kasside kohta või siis rohkem pilte näha. Mingil hetkel viskas teenindajaneiu meile vaikides lauda kassipiltidega klade, aga see jättis kuidagi suvaliselt kokkuklopsitud mulje. Teiseks: teenindus oli alla igasugust arvestust. Taas ootaks ma selliselt teemakohvikult ka veidi kodusemat teenindust, sest ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle seostuvad kassid ikkagi pehmuse, armsuse ja sõbralikkusega, aga ... too teenindajaeit andis iga oma keharakuga tunda, et ta ise ei taha seal kohvikus olla ega taha ka, et meie seal oleks. Muidugi võis asi olla ka selles, et me polnud turistid, aga siiski – ma olin solvunud. Lisaks palusin ma, et äkki saaks ta võimaluse korral tuua lauda pastaka ja tükikese paberit, sest Ernst tahtis joonistada. Pärast küsimuse esitamist oli tükk aega vaikust ja ma mõtlesin, et äkki ta ei saa aru, mida ma tahan või misasi üldse paber on, siis aga ütles ta, et ta toob parem siis juba pliiatsid. Arvake, mitut pliiatsit ma nägin? Õnneks Ernst tundis rõõmu ka kasside paitamisest, aga mina olin küll solvunud. Kolmandaks. Toitude laudajõudmine võttis aega meeeeeeeletult kaua ning minu pannkoogid olid selle aja peale juba jahtunud, mis jättis omakorda mulje, et need olid lihtsalt kuhugi kapiserva peale unustatud. Ühesõnaga: never again! Ma pole ammu nii pettunud olnud. 

Veel üks haltuuramaiguline koht, millest ma enamat lootsin, on Lotte kohvik. Enne avamist oli suur haip üleval, et oo, milline erakordne lastekohvik! Mina kui lapsevanem olin loomulikult rõõmus, sest a) ma armastan kohvikuid, b) mul on laps ja c) need kaks asja väga tihti kokku ei sobi. Läksin suure hurraaga kohale ja pettusin. Ma eeldasin, et lastekohvik tähendab seda, et kohviku- ja mänguala on mugavalt ühendatud, nii et lauad on näiteks ümber mänguala ja et igast lauast on võimalik näha oma last, aga ilmselgelt eeldasin ma liiga palju. Oeh. Ma parem loendan üles selle koha miinused:

– lastel on väga lihtne kohvikust välja pääseda ja kaduma minna, sest uksed puuduvad;

– mänguala on piisavalt eraldi, et näiteks pisematel peab ikka järel käima, mis omakorda tähendab, et lauas istuda ei saa, sest lauast mänguala ei näe;

– umbes kaheaastastel pole seal mitte midagi teha, sest olemasolev liumägi on liiga järsk, nii et ikkagi peab siis lapsega kaasas käima – muud lõbustused on mõeldud vanematele lastele;

– mähkimis-imetamistuba on nii kitsuke, et minusugune sinna kindlasti ära ei mahuks oma lapse ja asjadega;

– söökide hind ja kvaliteet pole korrelatsioonis.

Ma ei vinguks üldse, kui Lotte kohvikut poleks reklaamitud erakordselt lapsesõbraliku ja mängulise kohana. Praegu aga jätab see mulle haltuuramaitse suhu, sest selline tunne jääb, et üritatakse kiiresti ja lohakalt ruttu pappi kokku kühveldada. Nurri kohvik samamoodi.

Internet kui lapsehoidja?

Mingid emmekesed ahastasid, et YouTube'ist võib leida pornot. Minu arvamus on üsna sarnane vot selle artikliga, mida saab lugeda SIIT. Lugege see nüüd läbi.

Aga loomulikult ei saa ma ainult sellele artiklile kaasa noogutamisega piirduda. Ma ei saa absoluutselt aru, mis kohaga mõtlevad inimesed, kes lasevad oma väikesel lapsel vahtida üksi netist videoid ja siis, kui kuulevad, et laps sattus mingi rõveduse peale, hakkavad kiunuma, kuidas see ikka võimalik on, et netis pornot ja rõvedusi liigub. Keelake ära! Tsensuur peale! Sest noh, lapsel silma peal hoidmine on ilmselgelt võimatu. Või – hoidku jumal – talle videote vaatamise keelamine. Äkki peab veel lapsega tegelema hakkama ja kes siis seda suudab.

Ma pole muidugi erapooletu, sest mul on täielik nulltolerants multikate suhtes ja kuna ma ise neid ei salli, siis ei vaata ka mu laps mingeid multikaid, aga ... no nii palju peaks ikka iga normaalne inimene aru saama, et oma lapse kasvatamise ja hoidmisega võiks ikka ise hakkama saada, mitte vastutust Interneti, multikategijate, filmitegijate ja kelle iganes muu kaela veeretama. Ja kui nüüd keelatagi need Jänku-Jussi multikad ära, mis edasi? Keelaks veel paroodiaid ära? Ja üleüldse kõik videod, kus ropendatakse, sest ÄKKI kellegi tupsununnu satub neid nägema? 

Mis kuradi maailm see on, kus inimesed ise enda ja oma laste talitsemisega hakkama ei saa ja kõikide asjade jaoks käske-keelde vajavad?

Minipuhkus

Oi, küll ma olen rahul oma plaaniga, sel aastal puhkuste ja nädalavahetuste ajal mitte midagi teha. Ma ei ole vist ammu nii palju lõõgastunud ja nii palju vabadust tundnud. Lisaks veel boonus õnneliku lapse näol – mis saaks veel parem olla? Seoses oma lapse ja lapsekasvatamisega tegin ma veel ühe otsuse, mis põhimõtteliselt on samuti mitte milegi tegemine, ehk siis: ei mingeid batuudikeskusi, mängutube ja karjuvate pärdikutega täidetud veekeskusi. Miks, kui mul on olemas aed ja maailma parimad naabrid?

Kõige selle kokkuvõtteks tahtsin ma öelda, et ma käisin nädalavahetusel maal ja kuna tee juba Tallinnast välja viis, põikasime ka Haapsalust läbi. Lugesin millalgi kevadel, et Haapsalus toimub igal suvenädalavahetusel midagi, nii et eeldasin, et ju siis nüüd ka. Oligi. Ürituse nimi oli vist "Valge Daami päevad", aga tegelikult oli tegemist tavalise laadaga, kus müüdi ikka kõike seda, mida muudelgi laatadel. Laadamelu oli iseenesest küll vahva, aga ühel hetkel hakkas seda pärssima aina tumedamaks ja ähvardavamaks muutuv taevas. Selline tunne oli, et kohe, no nüüd kohe hakkab taveast vähemalt pussnuge sadama – no nii pimedaks läks kõik. Laadamüüjad tormasid ähmiga ringi ja korjasid asju kokku, meie otsisime varjualust ... ja siis see vihmasagar, mis järgnes, oli küll naerunumber. Nii pikk kõvatamine ja selline tulemus. Ma olin suisa solvunud, et tormi ei järgnenud.

Edasine õhtu möödus aga rahulikumalt, sauna ja mõnusa maaõhu seltsis. Linnas elades kipub vahel ununema, et ööd on ikka veel mustad – valgusmüra on lihtsalt nii palju. Maal aga pidin ma majast sauna pm käsikaudu minema ja kuna ma loen hetkel üht päääris põnevat raamatut, kus inimesi aeg-ajalt pimeduses rünnatakse, ei olnud sellised jalutuskäigud just kõige lõõgastavamad. Aga maal on mõnus. Vahel. Harva. Ja siis, kui ise aiatöödega tegelema ei pea.

Tervislik toitumine

Ma olen vist kunagi kirjutanud ka, et ma üritasin siin mingi aja tervislikumalt toituda, mis minu puhul tähendas siis a) vähem kohvi, b) kindlaid söögiaegu ja c) rohkem maltsa. Praegu on ju tervislikkus nii popp ja äge ja kõik kohad on täis endisi "rokkareid", kes on hakanud sporti tegema ja kiidavad oma uut elu taevani. Kaal langeb, võhm tõuseb jne jne. Iga teine on tänapäeval vist vähemalt ühe korra üritanud toitumis-/trennikava järgida. Eks ma lootsin ka, et minust saab kohe teine inimene, kes on lihastes spordipiff, kes sööb hommikuks kurgismuutit ja on selle üle veel rõõmus ka.

Bullshit.

Las ma räägin oma vennast. Kogu ta menüü moodustavad a) saiakesed, b) makaronid, c) makaronid hakklihaga, d) poest ostetud kartulipuder ja e) energiajoogid. Kõik. Samal ajal pole tal mitte ühtegi lisakilo, ei kurda väsimuse all ega midagi – kes ta söömisharjumusi ei teaks, võiks mõelda, et ta on tervisesportlane. Ja siis ma teen mingeid kummalisi köögiviljatoite ja karrisid, mida kodus keegi ei söö ning vaatan oma venda ja mõtlen, et milleks. See langetab tohutult motivatsiooni, kui sul on selline kaksikvend. Veel langetab motivatsiooni see, et ma ise võin ka kasvõi igal öösel burkse ja friikaid kugistada, aga kaal püsib ikka seal 55-57 kg piiril. Miks mu keha ei näita välja, mida kõike ma temaga teen?

No ja siis on mul ju veel laps ja kõik ju teavad, et heaks lapsekasvatamiseks piisab ainult ja ainult sellest, mida talle sisse sööta. Savi, kui palju ta multikaid vahib, peaasi, et iga päev laual köögiviljad oleksid. Meie peres käivad asjad nii: mina teen valmis sooja söögi, mis peaks olema hullult toitainerikas, köögiviljade ja lihaga ja kõige muuga. Tuleb Ernst, vaatab seda sööki, võtab paar ampsu, teatab, et ei taha, läheb Steni juurde (lootuses, et seal on midagi paremat), proovib tema juurest paar ampsu, ohkab ja loobub söömisest. Siis läheme kõik koos välja ning Ernst jookseb naabrite juurde ning nõuab neilt vorsti või ükskõik, mida neil on, lahked naabrid annavad ja mina tunnen, nagu ma hoiaks oma last näljas. Tegelikult on meil ka paremaid päevi, ehk neid päevi, mil süüakse oma orsottokauss tühjaks ja nõutakse veel või haaratakse teise bataadiportsu järele, aga üldiselt ... jah. Söögikasvatuses olen ma vist läbikukkunud. Ma pole veel muidugi alla andnud ja kogun igasuguseid retsepte, aga mu illusioon sellest, kuidas me kõik koos rõõmsalt laua taga maltsa sööme, on küll kadunud.

Tegelikult on vist kogu meie pere tervislikult toitumises läbi kukkunud. Sten üritas mingil hetkel tuua koju pruuni riisi ja täisteramakarone, aga need olid nii rõvedad, et ma teatasin talle, et nendega koos ma teda enam koduuksest sisse ei lase. Ma nimelt armastan võid, koort, värskelt ahjust tulnud saiakesi, Mack and BBQ pitsat, lasanjet, kohvi ja kõiki neid asju, mis n-ö tervislikule söögilauale ei kuulu. Õnneks armastan ma muidugi ka värskeid marju, nii et mingi tasakaal siin siiski valitseb. Kuhu ma üldse oma jutuga jõuda tahan? Võib-olla sinna, et tervislik toitumine ei ole A ja O, et ilmas on muud ka? Et kõigega tuleb piiri pidada? Et ma ise olen laisk, rumal ja hingelt paks? Ma ei tea, ma ei oska koostada õpetlikke ja harivaid blogipostitusi.

Igapäevast mõttelendu

Eelmine nädal oli igasuguste olmeasjade poolest tohutult kirju, sest kuu algus tõi kaasa nii oodatud kui ka ootamatuid väljaminekuid. Õnneks tuli tagasi ka mu Austraaliasse röövitud raha, nii et maksmine oli sellevõrra kergem, aga jaa ... need hetked, kus arveid maksma peab, pole siiski mu lemmikud. Lisaks sellele läks katki pesumasin, nii et ruttu tuli uus osta. Nii palju siis sellest meeletust logelemisest, mida ma õhinal plaanisin. Tegelikult logelesin ma ikka ka, mitte küll otseselt horisontaalis, aga näiteks turul käies, kaneelisaiu tehes ja maja ees mängides. Mõnus! Selline võikski elu olla, kui see katkine pesumasin välja arvata.

Kõige selle keskel hakkasin ma taas mõtlema sellele, kui palju ikka on mu ümber inimesi, kes "ei ela oma unistust" (vabandust, ma tean, et see on tülgastav väljend), vaid lihtsalt teevad midagi. Kes ohkavad raskelt, kui pühapäeva õhtu on käes ja nädalavahetusega ei saanud pooledki asjad tehtud, mida oleks tahtnud. Või kes ei ole lihtsalt aru saanud, mis neile meeldiks. Ma ise kuulun kindlasti otsapidi sellesse gruppi, sest ma ju pole selline õnnest õhkav ja õilmitsev kaunishing, kes tantsiskledes maailma headust kiidaks, kuid samas – ma ei saa ju ka kurta. Mida mul on siis õnneks vaja? Katust pea kohale, täidetud külmkappi, tervist, elurõõmu, vahel mõnusaid hetki raamatute seltsis, vahel adrenaliinirohkeid hetki ... puhkust, häid inimesi, kes külla tuleksid, piisavalt rakendust, tunnet, et olen vajatud ja hoitud. Kallistusi, naljakaid hetki, vaheldust. Turvalisust, tunnet, et mul on koht, kuhu minna, kui väljas kallab vihma või keegi ütleb kehvasti. Ja et seal kohas on keegi, kes poeb sülle ja tahab lõputult minuga koos puslesid kokku panna. Ma arvan, et see on see õnnebaas, mis kindlalt olemas peab olema, kõik muu on boonus. Aga siiski. Ma pole ju samuti selline inimene, kes oleks oma kutsumuse leidnud või täpsemalt – kes teaks, mis see on. See on võib-olla üks väike tõrvakilluke, mis mind häirib ja jalgealuse kõikuma lööb. Võib-olla on mu kutsumus praegune töö? Mine sa tea, kuigi mitte eales poleks ma u kümme aastat tagasi osanud arvata, loota ega unistada, et minust kujundaja saab. Minust! Heal juhul arvasin ma, et ju midagi eesti keelega seotut ma tegema hakkan, halvemal juhul aga, et ... ma ei tea. Kes seda mäletab ka. Mulle on alati meeldinud mõelda, et kutsumuse ja kindla teadmisega inimestel on ees tee, mööda mida nad kõnnivad, samal ajal kui sellised minusugused hüppavad mööda aasa ja otsivad sobivaid radasid. Mõned rajad võivad ju päris meeldivad olla, aga samas on jube kerge kõrvalrajale hüpata.

Ah, ma ei tea, mida ma üldse öelda tahtsin. Ilmselt seda, et ma olen alati kadestanud neid, kes midagi tohutult hästi oskavad või neid, kes juba lapsest saati teavad, kelleks saada tahavad.

Head inimesed kuulavad muusikat ja loevad raamatuid

Ma ei ole küll ühtegi uurimust lugenud (nagu ikka), aga mida enam ma mõtlen, seda enam mulle  tundub, et kui kuulata head muusikat ja lugeda head ilukirjandust ehk tegelda üldse selliste natuke vaimsemate asjadega, on inimene rahulikum ja rõõmsam. Ei kibestu, ei vanane nii kiiresti ega lase ennast pisiasjadest häirida. Ilmselt avastan ma praegu uuesti jalgratast, aga kui ma täna terve hommiku Yesi, Bostonit, Duran Durani ja Depeche Mode'i olin kuulanud, tundsin ma ennast nii hästi ja mõtlesin, et ... kõik võiks ennast nii tunda. Ma ei usu, et keegi, kes on kuulanud laulu "More than a Feeling", läheks pärast seda mõnda foorumisse kedagi taga rääkima. Või pärast "Ordinary World'i" kedagi peksma.

See on ilmselt seotud ka sellega (ma JÄLLE ei viitsi kusagilt tõestusmaterjali otsida), et muusika muudab rõõmsaks ja rõõmsad inimesed on ka teiste vastu head. Juba imikutele soovitatakse lasta klassikalist muusikat, et aju arendada, ilmselt on muusikal mõju ka täiskasvanud inimeste ajule.

***

Raamatutest ka. Ma lugesin viimati Armin Kõomägi romaani "Lui Vutoon" ja ma tahaks nüüd ainult ja ainult sellest raamatust rääkida! No midagi nii mõjusat pole ma ammu lugenud. See on nii mitmel tasandil täiesti vapustav romaan, et ma soovitaks seda absoluutselt kõigile, kellel on vähegi mõtlemisvõimet ja fantaasiat rohkem kui kumminukul. Kes aga veel lugenud pole, võib omaette mõtiskleda selle üle, mida ta teeks, kui ta ärkaks ühel kaunil päeval ja avastaks, et mitte kedagi teist pole. Mida? Ma ise olen küll ja veel mõelnud, mida mina teeksin ja neid variante on ikka tohutult. Esmalt ilmselt mõõtmatu vabadustunne: ma saan võtta ja teha kõike, mida tahan! Aga ... mida ma teen nende asjadega, kui kellelegi muljet pole avaldada? Miks ma kogen neid elamusi, kui kellegagi emotsiooni jagada ei saa? Kas hedoniseerida lühikest aega ja siis ennast maha lasta või koguda varusid pikaks ja üksildaseks eluks? Valik on raske ja ma pole veel selgusele jõudnud, kumb valida. Aga mida sina teeksid?

Mul tuleb varsti sünnipäev ...

 ... ja sellega seoses olen ma hakanud mõtlema, mida ma endale soovin.

Rohkem vabadust. Ma olen aeg-ajalt ikka kuulnud üllatunud küsimusi, miks mul seda, teist või kolmandat (loe: autot, lemmikloomi, kalleid hobisid, tsiklit, kunstküüsi jne) ei ole ja nüüd ma tean, mida vastata: need kõik orjastaksid mind enda külge ja seda ma ei salliks. Autoga kaasneks mulle palju kulusid ja probleeme, lemmikloomaga tegelemine võtaks (mitteeksisteerivat) aega, hobidega oleks üks kohustus juures, tsiklit ... jaa, see võiks kunagi olla, kunstküüntega peaks käima hoolduses jne jne. Mulle ei sobi sellised vabatahtlikud kohustused. Niigi on mu elus asju, mida ma pean tegema, nii et muus osas tahan ma olla võimalikult sõltumatu. Ma eeldan, et ma ei pea juurde mainima, et kogu see jutt käib ainult ja ainult minu kohta – ma tean küll inimesi, kelle jaoks on hobid, auto või kunstküüned tõeline rõõm. Mina olen lihtsalt selline imelik.

Tulles tagasi selle juurde, et ma rohkem vabadust soovin, siis nüüdsest tahan ma veel päris paljust loobuda. Esiteks igasugustest nädalalõpuplaanidest. Eelmises postituses mainisin ka korraks, et puhkuse ajal niisama logelemine oli minu jaoks suur erand tavapäraste torma-jookse-näe puhkuste seas, aga nüüd kavatsen ma aina enam ja enam logeleda. Muidu tuli ikka reede lähenedes väike ärevus sisse: kuhu minna? Mida teha? Äkki läheks Tallinnast ära ja teeks kõiki neid asju, mida inimesed ikka teevad, kui neil vaba aega on? Nii vedasingi ma Ernsti kaugetele mänguväljakutele, kohvikutesse ja mängutubadesse, kuigi tema tahtis olla aias ja mängida naabripoisiga. Tulev nädalavahetus möödubki siis mul nüüd aias, liivakastis, kodus küpsetades (tahan elus esimest korda kringlit teha) ja niisama hullates. Võib-olla õpetan Ernstile mõne uue luuletuse ka selgeks, aga eks seda ole siis näha.

Vähem müra. Ma olen viimasel ajal päris palju blogisid lugenud ja omaette imestanud – on inimestel alles mured! Mind ei huvita näiteks absoluutselt, mida teised inimesed teevad, täpsemalt, kas nad nüüd ilmtingimata "õigesti" elavad, aga mulle tundub, et kõiki teisi paaniliselt huvitab. Pruugib kellelgi vaid midagi ideaalist erinevat teha või arvata, kui kanakari kohale lendab. Sekka siis veel hunnik ideaalinimesi. Täna mõtlesingi: aga miks ma seda kõike siis loen? Ma saaks seda aega ja oma närve hoopis kasulikumalt kulutada. Miks ma ronin kuhugi ärrituma, kui ma saaksin sel ajal hoopis raamatut lugeda? Kusjuures, vahele mainin seda, et kogu see konnatiigis kaagutamine ja eneseupitamine ajas mind vahepeal nii närvi, et ma mõtlesin üldse kogu blogimise pimedasse kohta saata, aga kuna ma tean, et siin käib ka inimesi, kes mu elust ainult siitkaudu teada saavadki (kaugemad sugulased nt), siis otsustasin ikkagi jätkata. Aga müravabamalt. Ise tahan ma ka aina vähem ja vähem igasugust õiendamist lugeda. Aga ega ma siis ise õiendamist jätta ei kavatse.

Ennast tundma õppida. Logememisplaan kuulub selle juurde, sest ilmselgelt on pooled mu tervisehädad tingitud vähesest magamisest. Enese tundma õppimine algas tegelikult juba natuke aega tagasi, mil ma igasuguste suvakatega suhtlemise lõpetasin ja aru sain, et ootoot, mulle ju ei meeldigi need asjad, mis neile! Miks ma seda kõike siis tegin? Ikka kambavaimust ja sellepärast, et sotsiaalselt aksepteeritav olla. Praeguseks olen ma aru saanud, et mul on nii paljudest asjadest, mis mulle enne olulised olid (teiste arvamus ja muu säärane) täiega suva, nii et ma küsingi praegu endalt: kas need ikka olid mulle olulised? Või äkki hoopis kellelegi teisele? Mul tekkis nüüd kohe hasartlik huvi, milline olen ma siis, kui ma oma sõprade, tuttavate ja muude inimeste poolt peale kallatud kultuurikihi maha raputan. Mis mulle meeldib? Mis mind huvitab? Millised on minu soovid ja millised ühiskonna poolt tingitud soovid?

Oi, see iseenda avastamine saab põnev olema, ma juba tunnen seda!