Eelmine nädal oli igasuguste olmeasjade poolest tohutult kirju, sest kuu algus tõi kaasa nii oodatud kui ka ootamatuid väljaminekuid. Õnneks tuli tagasi ka mu Austraaliasse röövitud raha, nii et maksmine oli sellevõrra kergem, aga jaa ... need hetked, kus arveid maksma peab, pole siiski mu lemmikud. Lisaks sellele läks katki pesumasin, nii et ruttu tuli uus osta. Nii palju siis sellest meeletust logelemisest, mida ma õhinal plaanisin. Tegelikult logelesin ma ikka ka, mitte küll otseselt horisontaalis, aga näiteks turul käies, kaneelisaiu tehes ja maja ees mängides. Mõnus! Selline võikski elu olla, kui see katkine pesumasin välja arvata.
Kõige selle keskel hakkasin ma taas mõtlema sellele, kui palju ikka on mu ümber inimesi, kes "ei ela oma unistust" (vabandust, ma tean, et see on tülgastav väljend), vaid lihtsalt teevad midagi. Kes ohkavad raskelt, kui pühapäeva õhtu on käes ja nädalavahetusega ei saanud pooledki asjad tehtud, mida oleks tahtnud. Või kes ei ole lihtsalt aru saanud, mis neile meeldiks. Ma ise kuulun kindlasti otsapidi sellesse gruppi, sest ma ju pole selline õnnest õhkav ja õilmitsev kaunishing, kes tantsiskledes maailma headust kiidaks, kuid samas – ma ei saa ju ka kurta. Mida mul on siis õnneks vaja? Katust pea kohale, täidetud külmkappi, tervist, elurõõmu, vahel mõnusaid hetki raamatute seltsis, vahel adrenaliinirohkeid hetki ... puhkust, häid inimesi, kes külla tuleksid, piisavalt rakendust, tunnet, et olen vajatud ja hoitud. Kallistusi, naljakaid hetki, vaheldust. Turvalisust, tunnet, et mul on koht, kuhu minna, kui väljas kallab vihma või keegi ütleb kehvasti. Ja et seal kohas on keegi, kes poeb sülle ja tahab lõputult minuga koos puslesid kokku panna. Ma arvan, et see on see õnnebaas, mis kindlalt olemas peab olema, kõik muu on boonus. Aga siiski. Ma pole ju samuti selline inimene, kes oleks oma kutsumuse leidnud või täpsemalt – kes teaks, mis see on. See on võib-olla üks väike tõrvakilluke, mis mind häirib ja jalgealuse kõikuma lööb. Võib-olla on mu kutsumus praegune töö? Mine sa tea, kuigi mitte eales poleks ma u kümme aastat tagasi osanud arvata, loota ega unistada, et minust kujundaja saab. Minust! Heal juhul arvasin ma, et ju midagi eesti keelega seotut ma tegema hakkan, halvemal juhul aga, et ... ma ei tea. Kes seda mäletab ka. Mulle on alati meeldinud mõelda, et kutsumuse ja kindla teadmisega inimestel on ees tee, mööda mida nad kõnnivad, samal ajal kui sellised minusugused hüppavad mööda aasa ja otsivad sobivaid radasid. Mõned rajad võivad ju päris meeldivad olla, aga samas on jube kerge kõrvalrajale hüpata.
Ah, ma ei tea, mida ma üldse öelda tahtsin. Ilmselt seda, et ma olen alati kadestanud neid, kes midagi tohutult hästi oskavad või neid, kes juba lapsest saati teavad, kelleks saada tahavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar