Käisin juulis kinos mingit kassifilmi vaatamas ning avastasin, et ohhoo, kinopiletiga saab Nurri kassikohvikusse tasuta sisse. Olin rõõmsalt üllatunud, sest olen sinna ammu plaaninud minna, aga lihtsalt sissepääsu eest mitukümmend eurot maksta tundub minusugusele ihnuskoile liigne kulutus. Kuna aga nüüd oli mul see kinopilet ja kodus ka mitu kassiarmastajat, läksimegi eile kassikohvikusse. Mul pole praegu sõnu, et väljendada, KUI pettunud ma olen ja KUI õnnelik, et ma sissepääsu eest ei maksnud. Esiteks olin ma eeldanud, et see on hubane ja nunnu kohvik, kus on kassid ja ... noh üleüldse õdus ja kohvikulik koht, aga selle asemel sattusin ma kriitvalgesse sööklasse, kus ei mänginud muusika (!) ja kogu mööbel oli kõva ja ebamugav. Mõnusatest tugitoolidest polnud jälgegi. Kassidele viitasid ainult mingid ronimispuud ja pesad ning loomulikult ka kassid, aga mulle oleks meeldinud näiteks lugeda seintelt mingeid vahvaid lugusid kasside kohta või siis rohkem pilte näha. Mingil hetkel viskas teenindajaneiu meile vaikides lauda kassipiltidega klade, aga see jättis kuidagi suvaliselt kokkuklopsitud mulje. Teiseks: teenindus oli alla igasugust arvestust. Taas ootaks ma selliselt teemakohvikult ka veidi kodusemat teenindust, sest ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle seostuvad kassid ikkagi pehmuse, armsuse ja sõbralikkusega, aga ... too teenindajaeit andis iga oma keharakuga tunda, et ta ise ei taha seal kohvikus olla ega taha ka, et meie seal oleks. Muidugi võis asi olla ka selles, et me polnud turistid, aga siiski – ma olin solvunud. Lisaks palusin ma, et äkki saaks ta võimaluse korral tuua lauda pastaka ja tükikese paberit, sest Ernst tahtis joonistada. Pärast küsimuse esitamist oli tükk aega vaikust ja ma mõtlesin, et äkki ta ei saa aru, mida ma tahan või misasi üldse paber on, siis aga ütles ta, et ta toob parem siis juba pliiatsid. Arvake, mitut pliiatsit ma nägin? Õnneks Ernst tundis rõõmu ka kasside paitamisest, aga mina olin küll solvunud. Kolmandaks. Toitude laudajõudmine võttis aega meeeeeeeletult kaua ning minu pannkoogid olid selle aja peale juba jahtunud, mis jättis omakorda mulje, et need olid lihtsalt kuhugi kapiserva peale unustatud. Ühesõnaga: never again! Ma pole ammu nii pettunud olnud.
Veel üks haltuuramaiguline koht, millest ma enamat lootsin, on Lotte kohvik. Enne avamist oli suur haip üleval, et oo, milline erakordne lastekohvik! Mina kui lapsevanem olin loomulikult rõõmus, sest a) ma armastan kohvikuid, b) mul on laps ja c) need kaks asja väga tihti kokku ei sobi. Läksin suure hurraaga kohale ja pettusin. Ma eeldasin, et lastekohvik tähendab seda, et kohviku- ja mänguala on mugavalt ühendatud, nii et lauad on näiteks ümber mänguala ja et igast lauast on võimalik näha oma last, aga ilmselgelt eeldasin ma liiga palju. Oeh. Ma parem loendan üles selle koha miinused:
– lastel on väga lihtne kohvikust välja pääseda ja kaduma minna, sest uksed puuduvad;
– mänguala on piisavalt eraldi, et näiteks pisematel peab ikka järel käima, mis omakorda tähendab, et lauas istuda ei saa, sest lauast mänguala ei näe;
– umbes kaheaastastel pole seal mitte midagi teha, sest olemasolev liumägi on liiga järsk, nii et ikkagi peab siis lapsega kaasas käima – muud lõbustused on mõeldud vanematele lastele;
– mähkimis-imetamistuba on nii kitsuke, et minusugune sinna kindlasti ära ei mahuks oma lapse ja asjadega;
– söökide hind ja kvaliteet pole korrelatsioonis.
Ma ei vinguks üldse, kui Lotte kohvikut poleks reklaamitud erakordselt lapsesõbraliku ja mängulise kohana. Praegu aga jätab see mulle haltuuramaitse suhu, sest selline tunne jääb, et üritatakse kiiresti ja lohakalt ruttu pappi kokku kühveldada. Nurri kohvik samamoodi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar