14 august 2017

Minipuhkus

Oi, küll ma olen rahul oma plaaniga, sel aastal puhkuste ja nädalavahetuste ajal mitte midagi teha. Ma ei ole vist ammu nii palju lõõgastunud ja nii palju vabadust tundnud. Lisaks veel boonus õnneliku lapse näol – mis saaks veel parem olla? Seoses oma lapse ja lapsekasvatamisega tegin ma veel ühe otsuse, mis põhimõtteliselt on samuti mitte milegi tegemine, ehk siis: ei mingeid batuudikeskusi, mängutube ja karjuvate pärdikutega täidetud veekeskusi. Miks, kui mul on olemas aed ja maailma parimad naabrid?


Kõige selle kokkuvõtteks tahtsin ma öelda, et ma käisin nädalavahetusel maal ja kuna tee juba Tallinnast välja viis, põikasime ka Haapsalust läbi. Lugesin millalgi kevadel, et Haapsalus toimub igal suvenädalavahetusel midagi, nii et eeldasin, et ju siis nüüd ka. Oligi. Ürituse nimi oli vist "Valge Daami päevad", aga tegelikult oli tegemist tavalise laadaga, kus müüdi ikka kõike seda, mida muudelgi laatadel. Laadamelu oli iseenesest küll vahva, aga ühel hetkel hakkas seda pärssima aina tumedamaks ja ähvardavamaks muutuv taevas. Selline tunne oli, et kohe, no nüüd kohe hakkab taveast vähemalt pussnuge sadama – no nii pimedaks läks kõik. Laadamüüjad tormasid ähmiga ringi ja korjasid asju kokku, meie otsisime varjualust ... ja siis see vihmasagar, mis järgnes, oli küll naerunumber. Nii pikk kõvatamine ja selline tulemus. Ma olin suisa solvunud, et tormi ei järgnenud.

Edasine õhtu möödus aga rahulikumalt, sauna ja mõnusa maaõhu seltsis. Linnas elades kipub vahel ununema, et ööd on ikka veel mustad – valgusmüra on lihtsalt nii palju. Maal aga pidin ma majast sauna pm käsikaudu minema ja kuna ma loen hetkel üht päääris põnevat raamatut, kus inimesi aeg-ajalt pimeduses rünnatakse, ei olnud sellised jalutuskäigud just kõige lõõgastavamad. Aga maal on mõnus. Vahel. Harva. Ja siis, kui ise aiatöödega tegelema ei pea.



Kommentaare ei ole: