01 august 2017

Mul tuleb varsti sünnipäev ...

 ... ja sellega seoses olen ma hakanud mõtlema, mida ma endale soovin.


Rohkem vabadust. Ma olen aeg-ajalt ikka kuulnud üllatunud küsimusi, miks mul seda, teist või kolmandat (loe: autot, lemmikloomi, kalleid hobisid, tsiklit, kunstküüsi jne) ei ole ja nüüd ma tean, mida vastata: need kõik orjastaksid mind enda külge ja seda ma ei salliks. Autoga kaasneks mulle palju kulusid ja probleeme, lemmikloomaga tegelemine võtaks (mitteeksisteerivat) aega, hobidega oleks üks kohustus juures, tsiklit ... jaa, see võiks kunagi olla, kunstküüntega peaks käima hoolduses jne jne. Mulle ei sobi sellised vabatahtlikud kohustused. Niigi on mu elus asju, mida ma pean tegema, nii et muus osas tahan ma olla võimalikult sõltumatu. Ma eeldan, et ma ei pea juurde mainima, et kogu see jutt käib ainult ja ainult minu kohta – ma tean küll inimesi, kelle jaoks on hobid, auto või kunstküüned tõeline rõõm. Mina olen lihtsalt selline imelik.

Tulles tagasi selle juurde, et ma rohkem vabadust soovin, siis nüüdsest tahan ma veel päris paljust loobuda. Esiteks igasugustest nädalalõpuplaanidest. Eelmises postituses mainisin ka korraks, et puhkuse ajal niisama logelemine oli minu jaoks suur erand tavapäraste torma-jookse-näe puhkuste seas, aga nüüd kavatsen ma aina enam ja enam logeleda. Muidu tuli ikka reede lähenedes väike ärevus sisse: kuhu minna? Mida teha? Äkki läheks Tallinnast ära ja teeks kõiki neid asju, mida inimesed ikka teevad, kui neil vaba aega on? Nii vedasingi ma Ernsti kaugetele mänguväljakutele, kohvikutesse ja mängutubadesse, kuigi tema tahtis olla aias ja mängida naabripoisiga. Tulev nädalavahetus möödubki siis mul nüüd aias, liivakastis, kodus küpsetades (tahan elus esimest korda kringlit teha) ja niisama hullates. Võib-olla õpetan Ernstile mõne uue luuletuse ka selgeks, aga eks seda ole siis näha.

Vähem müra. Ma olen viimasel ajal päris palju blogisid lugenud ja omaette imestanud – on inimestel alles mured! Mind ei huvita näiteks absoluutselt, mida teised inimesed teevad, täpsemalt, kas nad nüüd ilmtingimata "õigesti" elavad, aga mulle tundub, et kõiki teisi paaniliselt huvitab. Pruugib kellelgi vaid midagi ideaalist erinevat teha või arvata, kui kanakari kohale lendab. Sekka siis veel hunnik ideaalinimesi. Täna mõtlesingi: aga miks ma seda kõike siis loen? Ma saaks seda aega ja oma närve hoopis kasulikumalt kulutada. Miks ma ronin kuhugi ärrituma, kui ma saaksin sel ajal hoopis raamatut lugeda? Kusjuures, vahele mainin seda, et kogu see konnatiigis kaagutamine ja eneseupitamine ajas mind vahepeal nii närvi, et ma mõtlesin üldse kogu blogimise pimedasse kohta saata, aga kuna ma tean, et siin käib ka inimesi, kes mu elust ainult siitkaudu teada saavadki (kaugemad sugulased nt), siis otsustasin ikkagi jätkata. Aga müravabamalt. Ise tahan ma ka aina vähem ja vähem igasugust õiendamist lugeda. Aga ega ma siis ise õiendamist jätta ei kavatse.

Ennast tundma õppida. Logememisplaan kuulub selle juurde, sest ilmselgelt on pooled mu tervisehädad tingitud vähesest magamisest. Enese tundma õppimine algas tegelikult juba natuke aega tagasi, mil ma igasuguste suvakatega suhtlemise lõpetasin ja aru sain, et ootoot, mulle ju ei meeldigi need asjad, mis neile! Miks ma seda kõike siis tegin? Ikka kambavaimust ja sellepärast, et sotsiaalselt aksepteeritav olla. Praeguseks olen ma aru saanud, et mul on nii paljudest asjadest, mis mulle enne olulised olid (teiste arvamus ja muu säärane) täiega suva, nii et ma küsingi praegu endalt: kas need ikka olid mulle olulised? Või äkki hoopis kellelegi teisele? Mul tekkis nüüd kohe hasartlik huvi, milline olen ma siis, kui ma oma sõprade, tuttavate ja muude inimeste poolt peale kallatud kultuurikihi maha raputan. Mis mulle meeldib? Mis mind huvitab? Millised on minu soovid ja millised ühiskonna poolt tingitud soovid?

Oi, see iseenda avastamine saab põnev olema, ma juba tunnen seda!

4 kommentaari:

akadeemik ütles ...

Vananemise suur pluss on see, et punktid 2, 3 ja 4 tulevad kuidagi iseenesest ja samas väheneb igasugune konstantne põdemine stiilis "kas mul on ikka nädalavahetusel piisavalt aktiviteeti?", "on mul ikka piisavalt palju tuttavaid?" ja "kuidas ikka teha teistele selgeks, et nad valesti elavad?"
Ehk et ma kirjutan su (sünnipäeva)soovidele kahe käega alla ja ühtlasi palun, et sa oma blogi kinni ei paneks. Mulle sinu rahulikult arutlev-mõtisklev stiil hirmsasti meeldib. :)

Madli ütles ...

Mhmh, ma tunnen ka, et mida rohkem vanust lisandub (kuigi ma tegelikult ei pea ennast oma 27 eluaastaga just eriti eakaks), seda rohkem tunnen ma huvi enda ja vähem teiste vastu. Ja see muudab palju rahulikumaks ka, sest suur hulk põdemisest jääb ära :)

notsu ütles ...

Hah, akadeemik jõudis ette: tulin just selle lõigu peale, et "natuke aega tagasi, mil ma igasuguste suvakatega suhtlemise lõpetasin ja aru sain, et ootoot, mulle ju ei meeldigi need asjad, mis neile! Miks ma seda kõike siis tegin? Ikka kambavaimust ja sellepärast, et sotsiaalselt aksepteeritav olla. Praeguseks olen ma aru saanud, et mul on nii paljudest asjadest, mis mulle enne olulised olid (teiste arvamus ja muu säärane) täiega suva" seletama, et näe, need ongi vananemise võlud.

notsu ütles ...

oletan, et see on ka põhjus, miks mõni muutub vanemast peast palju sallivamaks ja sõbralikumaks - teiste asjad ei ole enam nii enda asjad, saab lasta teistel olla (sest oskab juba lasta iseendal olla).