27 august 2017

Tahtsin sügisest rääkida, aga välja kukkus nagu alati

Nädalavahetus tõi karged kraadid ja nii kiskusid mõtted vägisi sügisradadele. Ega ma tea, kuidas muidu sügiseks valmistutakse, aga mina läksin Linnateatri avaüritusele, et uurida, mis tehtud, mis teoksil. Suur oli mu rõõm, kui kuulsin, et Nüganen on otsustanud "Kirsiaeda" lavastada. Oli ka aeg! Esiteks meeldib mulle tohutult Vene klassika ja teiseks armastan ma Nüganeni - milline imeline kooslus! Linnateatris on muidugi ka muud põnevat ees ootamas ja üks tükk, mis mulle samuti huvi pakub, on Diana Leesalu lavastatav "Pirita kloostri viimsed päevad". Tõotab põnev teatriaasta tulla. Ja sügis ... ma valetaks, kui ma ütleks, et ma sügist ei oota. Igal aastal täidab septembri lähenemine mind teotahte ja mõningase ärevusega. Nii ka praegu. Uued algused, uus eluaasta ja kõik need muud asjad.

Kuidas siis veel sügise saabumist tähistada? Üks võimalus on osaleda aktsioonis " Septembris ei joo", aga seda ma ei propageeri, sest minu jaoks tundub normaalse eluviisi väljakutseks muutmine pehmelt öeldes kummaline. Sama lugu on ka nende "Kaine grupijuht" ja "Ära lase purjus sõpra vette" kampaaniatega - ideed on kahtlemata üllad, aga et selliste iseenesestmõistetavate asjade jaoks on lausa eraldi kampaaniaid vaja, tekitab minus küsimuse, kas inimesed enam ise mõelda ei oska? Või teha vahet õigel ja vääral? Mulle meenub kohe üks intervjuu Mihkel Mutiga, milles Mutt ütles, et kuigi võiks ju mõelda, et inimeste ideaal on vabadus, siis tegelikult on ikka tohutu suur hulk inimesi, kes vabadust ei taha. Palju lihtsam on ju elada nii, et toitumisnõustaja kirjutab ette, mida mis kell süüa, eratreener, kui palju liikuda, foorumid, kuidas last kasvatada, arvamusliidrid, mida mõelda ... See, mis minule kõlab ahistavana, on paljude jaoks mõnus kohustustevaba elu. Ega muidu oleks mu ümber inimesi, kes tõsimeeli arvavad, et internetis peaks olema tsensuur ja et blogijad peaksid vastutama selle eest, mida nad reklaamivad. Oma peaga mõtlemine tundub liig mis liig. Kui ma jätan kõrvale oma vastumeelsuse igasuguste tädikeste vastu, kes täiskasvanuid kasvatama kipuvad, on selline vähest mõtlemist ja tahtejõudu soodustav elustiil üsna hirmutav, sest kui inimene ei suuda isegi tolmuimeja reklaami nähes selgelt mõelda, siis mida ta teeb, kui satub palju võimsamate manipulaatorite ohvriks? Igatahes - kui ma peaks samuti normaalsusele üles kutsuva kampaania tegema, siis see oleks "Septembris mõtlen ise".

Nojah, tüüpiline mina - alustan sügisest rääkimist, aga lõpetan inimeste kirumisega. Ma tahtsin ju lihtsalt kiita, kui ilus sügis ees ootab

Kommentaare ei ole: