Kirjutamiskramp

Ma olen vist viis uut algust oma postitusele kirjutanud ja seejärel kustutanud. Ilmselgelt pole mul mitte midagi öelda, aga kuna oma olemasolu võiks vahepeal meelde tuletada, siis millestki kirjutada võiks, nii et siit algab üks suvaline mõttevool.

- Reedel on Vennaskonna kontsert, kuhu ma kindlasti lähen, aga paraku on reede ka see päev, mil kogu Kultuurkatla ümbrus ligipääsmatu on. Kontsert toimub aga Laines, nii et praegu ma nuputangi, kuidas kõige parem sinna minna oleks.

- Ikka ja jälle imestan ma, kuidas inimesed nii suurteks vatitupsudeks on muutunud. Seekord oli mu hämmingu põhjuseks ühe mehe kiri, kes kurtis, et ei saa oma lapsega üldse poodides käia, sest, mõelda vaid, sissekäigu juurde on pandud legod. Issand jumal küll, miks sellistelt inimestelt lapsi ära ei võeta, kui nad ilmselgelt ootavad, et kõik teised nende last kasvataksid?

- Käisin oma ülisuperhüpermegaägeda võistkonnaga pühapäeval linnaorienteerumisel ja olen siiani rõõmus, sest see oli üks tohutult mõnus üritus. Meie tulemust ei anna küll proffidega võrrelda, aga vähemalt oli endal lõbus.

- Pärast orienteerumist lugesin Urmas Reinsalu prääksatust, et Tallinna linn kotib ikka nii hullult autoomanikke, sest pani pühapäeval paariks tunniks jupikese Pärnu maanteest kinni. Kuidas ikka saab autoomanikke nii peedistada? Ma nõustud siinkohal Andrus Kivirähiga, kes ütles, et järgmine aasta võiks lisaks autovabale päevale olla ka Urmas Reinsalust vaba päev.

- Vaatasin täna "Plekktrummi" ja mõtlesin, et jumal tänatud, et selline saade olemas on! Muidu olekski terve telemaastik täis sünnitamist ja poliitikute kaklemist. "Plekktrumm" on aga nagu sõõm värsket õhku ja annab lootust, et siin ilmas on veel olemas tarku inimesi.

- Telemaastiku juures püsides: kas kellelegi meeldib uus seriaal "Merivälja"? Minu arvates on see üks piinlik saast ja mul on tohutult kahju, et see nii halb on, sest Triin on tegelikult väga hea režissöör.

- Ja arvab, et sellised saated, nagu "Me saime lapse" on hea mõte? Kas tõesti leidub mu ümber nii palju inimesi, keda huvitab võõraste inimeste sünnitus ja tittede kasvatamine? Hämmastav, sest ma ei tea mind ükskõiksemaks jätvat teemat.

***

28

Mul oli vahepeal sünnipäev ja kui mul ka oleksid olnud mingid suurejoonelised tähistamisplaanid, oleksid need kogu täiega lörri läinud, sest kaks päeva varem tõmmati mul üks tsüstiline purihammas välja ja et ilmselgelt oli sellest traumast veel vähe, tekkis ka põletik. Vahepeal õnnestus mul ka telefon ära kaotada, nii et istusingi päev enne sünnipäeva palavikukrampides ega saanud arstilegi helistada, et antibiotse nuruda. Päeva lõpuks olin ma ära söönud tööstuslikes kogustes valuvaigisteid ja viimane asi, millele ma mõelda suutsin, oli mingi sünnipäev. Niikuinii olid vananemismärgid sel hetkel juba silmaga näha. Järgmisel päeval oli aga kõik palju parem, sest ma sain antibiotse, ilusaid õnnesoove ja lilli. Ma suutsin isegi mõelda rukkipitsa ja koogi küpsetamise peale, aga pelkadeks mõteteks need ka jäid. Mis teha, õnneks on mu külalised harjunud, et peavad oma toidumoonaga tulema.

Aga jah - 28! Esimest korda ei mõtle ma päev pärast sünnipäeva oma muidu tavapärast omg-ma-olen-nii-vana-mõtet, vaid olen rõõmus. Üks ilus aasta taas möödas, palju õppetunde saadud, palju kindlasti saamata, aga elu läheb edasi! Küll ilma ühe purihambata, aga noh, vanadus, vanadus. Ma tegin endast ühe selvöpildi ka, et kunagi vanaduses tagasi vaadata ja ohata, kui noor ja ilus ma kunagi olin:

Jah, mu näopooled ongi nii erinevad, kui tundub. Eks ma põeks sellepärast, kui see mind huvitaks, aga ei huvita. 

Aga 28 on ikka nii äge olla! Nagu üks mu meessoost tuttav ütles, siis kaks aastat veel, kuni parim enne läbi saab. Ma ise leian hoopis, et kolmekümneselt see parim iga alles algab! Kohe üldse ei igatse taga seda aega, mil oli meeletu tung ennast tõestada ja pooleks rebida, et ikka äge olla. No ja 28 on ju ikka tohutult noor, kas pole? Oma töökohas olen ma igatahes kõige noorem.

Ma ei suuda praegu midagi tõsisemat rääkida, sest olen ikka veel valuvaigistite peal, aga äkki mõni järgmine kord. Jääme ootama.

Elu on keeruline ehk koolimured

Me saime loa ennast oma üürikorterisse sisse kirjutada. Sten tahab nimelt olla mingitel mulle arusaamatutel põhjustel kesklinlane ja kuigi mul endal otseselt midagi Kesklinna sissekirjutuse vastu pole, siis üks mure on mul siiski: kuhu kooli Ernst siis läheks? Praegu on ta kenasti Õismäele kirjutatud, mis tähendab, et tema piirkonnakooliks on kas minu kool või siis mu õdede kunagine kool. Mitte just kõige kõvema tasemega koolid, aga siiski tuttavad ja omad. Kesklinnas elades oleksid Ernsti piirkonnakoolid 21. kool, Kadrioru Saksa gümnaasium ning Südalinna põhikool. Mures olen ma just tolle viimase pärast, sest teadupoolest pole endine Liivalaia gümnaasium just kõige tugevam kool terves linnas. Ah, mis ma keerutan, ma ei taha Ernsti sinna mitte mingil juhul panna, sest juba minu kooliajal oli selle maine nullis ja kuigi ma tean mitut täiesti normaalset inimest, kes seal praegu õpivad, siis kehv maik on man siiski. 21. kooli ja Kadrioru Saksasse on aga kindlasti meeletu tunglemine ja äkki ta neisse ei mahu ... Oeh. 

Miks ma juba nüüd selliste muredega tegelema pean? 

Ideaalis koliksin ma kogu meie pere Õikale, paneksin Ernsti Õismäe kooli ja oleks õnnelik, et ta seal üksinda käia saab, ilma et ma taksoemmet mängima peaks. Õismäel on nimelt tohutult hea infrastruktuur, mis võimaldab minusugustel laiskadel oma lapsed lihtsalt uksest välja lükata ja suund kätte näidata. Ei mingeid meeletuid kiirteid või magistraale. Teisalt aga tahaks talle natuke paremat õpikeskkonda kui mulle endale ja äkki sellised tugevad kesklinna koolid pakuksid seda? Õpetaksid õppima jne? Ma ei taha küll oma vana ja praeguseks mitteeksisteeriva kooli kohta midagi halba öelda, aga keskkooliajast mäletan ma pigem igasuguseid kooliväliseid üritusi, suitsupause ja muud säärast, aga mitte meeletut õppimist ja pingutamist.

Veel suuremas ideaalis paneksin ma Ernsti Rocca kooli, aga see jääb iseenesestmõistetavatel põhjustel ära. Need kõigekõigemad eliitkoolid pole mul isegi mõttes, sest nii väga ma oma last ka ei vihka.

Nii ma olengi siin segaduses. Kirjutada ennast Kesklinna sisse või mitte.

Vahepala

Tahtsin minna laupäeval Nõmme metsa piknikule. Olin juba suures elevuses, sest mõelda vaid: mets ja vaikus ja termosega tee ja võileivad! Esimene asi, mida ma laupäeval aknast välja vaadates nägin, oli tumehall vihmakardin. Ka kõige entusiastlikuma meelega ei suutnud ma leida ühtegi võimalust piknikuks. Suure nördimusega tegin uued plaanid, mis tegelikult polnudki teoorias kõige hullemad: Koidula tänavas toimus kirjandusfestival ja kuna mu kodust on sinna kõigest paarsada meetrit kuni kilomeeter, seadsimegi sammud hoopis sinna. Mitte, et vihm lõppenud oleks, oi ei! Ma küll püüdsin oma kirjanduslikku külge esikohale seada, aga kui see rõlge uduvihm mu prillid täiesti läbipaistmatuks muutis, loobusin isegi mina. Veel suurema nördimuega läksin raadiomajja pannkooke sööma. No mis elu see on, kultuurne ka ei saa olla!

Selline sissejuhatus mu nädalavahetusele siis. Pühapäeval oli aga taevas armulikum ning kuna Nõmme oli ikka veel mu hinges, läksimegi sinna. Metsas ringi jalutades meenus mulle, et kui olin nii 12-aastane, veetsin ma ühe toonase sõbrantsiga peaaegu kogu vaba aja sealsamas Nõmme metsas. Ei olnud meil mingeid telefone, et keegi meie asukoha kohta teavet oleks saanud ... ma ei tea, kas ma isegi kodus ütlesin, kuhu ma lähen, aga terved õhtupoolikud (koolipäevadel) ja nädalavahetused me seal veetsime. Mikita oleks mu üle uhke! Ma mäletan, et metsas oli tohutult tore, sest kui praegu on pool metsa discgolfijate poolt hõivatud, siis toona polnud seal isegi mitte korralikke teeradu. Mitmel korral ei saanud me aru, kus me oleme ja kustpoolt üldse välja saab. Igatahes – toonastest mälestustest elevuses, vedasin ka oma pere metsa ... et avastada, et pool metsa on täis hulle, kes taldrikuid loobivad. Nii et taas – ei mingit piknikku. Läksime hoopis turule ja rongiga sõitma, sest mul kasvab peres üks rongientusiast. Sealt edasi Balti jaama turule ning sealt juba Vanalinnatiiruga koju. Mõnus!

***

Eile heitis üks sõber mulle ette, et miks ma ennast disainimisega "alal hoian", kui ma võiks ju hoopis midagi suuremat ja ägedamat teha. Et minu võimete juures jne. Ma olin just natuke enne seda jõudnud mõelda, kui väga mulle mu rahulik elu meeldib, nii et mul oli ka kohe vastus valmis: mulle meeldib see, et mul on aega tööd teha, aega puhata, aega lapsega mängida, aega iseendale, aega perele. Miks ma peaks endale "ägedaid kohustusi" juurde võtma? Et olla ühiskonna jaoks aktsepteeritavam? Ei viitsi. Ma olen praegu tõesti rahul sellega, et mul on mu töö, mu ideaalses vanuses laps, mu ideaalses asukohas üürikorter, mu ideaalses suuruses suhtlusringkond ... Ja tõesti, ma pole vist enne oma eluga niimoodi rahul olnud. Loomulikult on mul vahel hirme, mis saab edasi, mis juhtub, kui midagi muutub, kas ma suudan kõike seda kupatust püsti hoida, aga need hirmud on pigem minu sees. Kõik, mis ma enda ümber olen suutnud koondada, on imeline. Näiteks Ernst – ma vaatan teda ja mõtlen, et mul on nii tohutult vedanud, et ta nii suure hulga loomuliku intelligentsiga on, sest mina teda küll selliseks kasvatanud pole. Selliseks, kes suudab terve kontserdi vältel vaikselt istuda, kes käitub kohvikus viisakalt, kes ei löö ega peksa teisi ega võta asju ära. Mitte, et ma talle vastupidist õpetanud oleks, aga ikkagi – milline imeliselt intelligentne laps! Ma saangi tema kõrvalt tegelda kõige sellega, millega tahan ning õnneks on mu soovid üsna tagasihoidlikud: lugeda raamatuid, käia kohvikus, käia jalutamas ... sõita vahel bussiga Tartusse ja tagasi. Mulle nii meeldib! Ja et kogu mu pere on nii kultuurihuviline, et keegi ei pea pahaks, kui ma vaimustuse või hämmeldusega viimati loetud raamatust rääkida tahan (viimane lugemiskogemus oli "Šokolaadist prints" Andrei Hvostovilt  ning ma olen siiani segaduses, kas see mulle meeldis või mitte). Ning kes kingivad mulle sünnipäevaks teatripileteid. 

Ma võiks siia jahuma jäädagi, aga ma hõljun nüüd õndsalt lasteaeda. Aa, mis ma veel avastasin, on see, et mu töökoha kõrvalt läheb kergliiklustee otse lasteaia juurde ning ajal, mil terve Tallinn ummikus istub, on tohutult mõnus iga päev u 6 km edasi-tagasi jalutada. Tervislikud eluviisid viivad elus edasi!

Asterixi kellelgi?

Enne, kui ma midagi sügavamõttelisemat kirjutada viitsin, kasutan oma blogi hoopis omakasuks: ega keegi siinviibijatest tea kedagi, kellel on eestikeelseid Asterixi koomikseid ja tahaks neist (tasu eest või tasuta) lahti saada? Ma otsisin täna kõik Tallinna raamatupoed ja netipoed läbi, aga ... läbi müüdud. Mul on kõik Asterixid loomulikult läbi loetud, aga ma tahaks neid uuesti lugeda, sest ilmselt on täiskasvanuna need hoopis teine tera.

Võib kirjutada kommentaaridesse, meilile või astuda tänaval (sest ma olen ju nii kuulus, et kõik tunnevad mind ära) koos koomiksikuhjaga ligi.

Mis on tähtis?

Hoiatus: hakkan rääkima lasteteemadel, nii et keda ei huvita, see võib ennast nüüd edasilugemisest säästa.

***

Ma arvan, et iga lapsevanema jaoks on mingid teemad eriti südamelähedased, olgu nendeks siis tervislik toitumine, huviharidus, haridus, piisav füüsiline liikumine, sotsiaalne hakkamasaamine või areng üleüldse. Ma mäletan hästi, kui üks tuttav ei saanud aru, miks minu jaoks igasugused arengusse puutuvad verstapostid nii vähetähtsad on, kuidas on võimalik, et mind üldse ei huvitagi, kas mu laps oskab kolmeaastaselt lugeda ja miks ma ometi teda selleks ette ei valmista. Siis hakkasin ma mõtlema, et kui minu jaoks kiire areng nii oluline pole, siis mis on. Jah, mis on mulle südamelähedane oma last kasvatades? Õige vastus on: vaimne tervis. 

Ilmselt oleks paslik vahele mainida, et ma ei pea otse loomulikult silmas seda, et ma oma silmad peast välja nutaksin ja Ernsti metsa viiksin, kui ta autist vms oleks – oh ei! Samuti ei põlga ega karda ma ühtegi vaimse häire või puudega inimest, aga ... (ma juba tunnen, kuidas ma libedale jääle astun) ... ma ei taha enda poolt astuda ühtegi sammu, mis mu lapse vaimsele tervisele laastavalt mõjuks.

Aga kuidas seda teha? Mul on mõned pidepunktid olemas, aga ma ei ole üldse kindel, et nendest piisab. Ah, vahet pole, toon need ikkagi rahva ette.

a) Võimalikult vähe ekraane. Ma olen seda loomulikult enne ka rääkinud, aga ma ei näe tittedele multikate näitamises mitte ühtegi positiivset asjaolu. Mitte ainsamatki. Ma tunnen juba enda, paksunahalise ja tehnoloogia poolt karastatud täiskasvanud inimese peal, et pärast paaritunnist telerivaatamist on raske tavaellu tagasi pöörduda, nii et võib ainult ette kujutada, kuidas mõjub virvendav ekraan kaheaastasele. Pealegi on tohutult õõvastav vaadata kontaktivõimetut last, kes klaasistunud pilgul telekat vaatab. Mikita juba hoiatas inimkonda, et meist keegi ei tea, millise põlvkonna ekraanid üles kasvatavad ja ma võtsin seda hoiatust väga tõsiselt.

b) Võimalikult vähe igasuguseid kärarikkaid lõbustusi. See kõlab, nagu hoiaks ma Ernsti kodus vangis, aga noh ... ei. Me käime hästi palju õues, mängime aias jalgpalli, vahel käime ooperis või kontsertidel ... Kui juurde lisada veel kõik see, mida ta lasteaias kogeb, on lõbustuste hulk minu arvates ühele kahepoolesele piisav, sest sellises vanuses laps ei vaja meeletuid reise, kära, mängukeskusi ja muud tramburaid. Endiselt: isegi minule mõjub tittede karjumine ja laamendamine väsitavalt, mis siis veel väikesest lapsest rääkida. Lasteaias on seda kära niikuinii piisavalt (aga õnneks on Ernsti lasteaed õuesõppega, nii et see kära hajub). 

c) Võimalikult palju usaldust. Jah, aegade algusest pärit küsimus, ehk kuidas tekitada lapsevanema-lapse vahel usalduslik side. Keelates? Kõike lubades? Piire seades? Kõike koos tehes? Ma olen üritanud minna seda teed, et ma räägin Ernstiga võimalikult palju, seletan talle, kui ta midagi teha ei tohi, miks ta seda teha ei tohi  ja ... kuulan, mis tema räägib. Noh, vähemalt ma üritan seda teha. Vahel muidugi juhtub, et ma olen väsinud ega jaksa tema liiklusteemalisele jutule (erinevat värvi autod ja nende liikumissuund on väga olulised teemad praegu) midagi adekvaatset vastu öelda, vahel olen ma millegi peale vihane ega taha üldse rääkida. Päevad pole vennad. 

d) Võimalikult vähe kunstlikku arendamist. Ma tean, et ma olen jätnud mulje, et ma oma lapsega midagi koos ei tee (loodetavasti siiski mitte kõigile), aga tegelikult ikka teen küll. AGA. Ma ei arva, et ta peab kõik eluks vajalikud oskused olema omandanud viiendaks eluaastaks. Rahulikult. Ma olen teinud vahel selle vea, et küsin Ernstilt mingeid asju, mida ta veel ei tea ja KOHE on näha, et see muudab ta närviliseks. Ta ju tahaks, aga ei oska. Siis ma tõmban hoogu maha ja meenutan endale, et ma olen rumal. Miks peab väike laps ennast kehvasti tundma sellepärast, et mina tahan tema oskustega eputada? Õudne inimene

Mida veel? Minu jaoks on vaimne tervis eluliselt tähtis, tähtsam kui kõik tervislikud toitumised, huviringid ja eliitkoolid kokku, nii et ma tahaks VEEL midagi teha. Või midagi veel vähem teha? Igatahes, kui keegi oskab anda häid nõuandeid vaimse tervise hoidmiseks (ka mulle endale), siis ma olen üks suur kõrv, sest ega ma tea, kas minu kasvatussuund üldse õige on.

 

Hakkab meeldima

Eks see ole vist paljudele teada, et siin ilmas on nii mõndagi, mis mulle ei meeldi. Mis teha, ma olen lihtsalt selline rahulolematu inimene. Mulle öeldi ka paar päeva tagasi isegi, et ma muud ei tee, kui kritiseerin teisi. Aga noh, lippu tuleb kõrgel hoida, nii et ma siis jätkan. Kritiseerimist. Nimelt sattusin ma eile Marca blogipostitust lugedes mõtlema, kui tohutult närviajav on see, kui näiteks mina ütlen, et mulle ei meeldi see või teine asi (teemakohaselt näiteks raamatute kaanetamine) ja siis mõni hull hakkab targutama, et see pole võimalik, et ei meeldi, sul on kindlasti midagi viga / oled saamatu / pole piisavalt proovinud ja kui need puudused kõrvaldatud on, siis kohe hakkab meeldima. Sest noh, lihtne antipaatia mõne tegevuse vastu pole nende inimeste maailmas lihtsalt võimalik.

Minu maailmas on need "hakkab meeldima" tegevused loomulikult igasugused ürgnaiselikud asjad, mis üht traditsioonilist naist defineerivad.

Söögitegemine. "Keegi pole sind piisavalt kiitnud!" "Sa pole lihtsalt piisavalt pingutanud", "Proovi rohkem!" Praegu olen ma kokkamises jõudnud sellisele tasemele, kus see mind otseselt ei tülgasta, aga kui võimalik, siis hoian eemale. Vahel on muidugi tore midagi teha, aga paljas mõte sellest, et ma peaks mingi pidulaua ette valmistama .... prr.

Igasugune meisterdamine, värvimine, käsitöö, eriti koos lapsega. "Lapsega koos on ju nii tore meisterdada", "Protsess on ju nii lõõgastav", "Kui lapse saad, küll siis ümber mõtled". Ei. Ma võin välja mõelda sada ja üks tegevust, mida mulle oma pärdikuga teha meeldib ning ükski neist ei hõlma guašše, värvipliiatseid või kriite. Palju lõõgastavam. Mingid isetehtud kaunistused, laudlinad, nipsasjakesed – ei meeldi. Teiste tehtut ei oska ma hinnata ja ise ma ka ei tee.

Trenn. "Mida rohkem treenid, seda rohkem see sulle meeldib", "Kui tulemusi näed, siis alles saad aru, et see sulle meeldib". Tavaliselt avastan ma treenides, et mul on mingid kummalised organid, mida ilmselt teistel pole, aga mis minul valutama hakkavad. Kõhutants mulle isegi meeldis hetkeks, aga siis hakkas mul kõht valutama ning enam edasi ei meeldinud. Praeguseks olen ma aru saanud, et ma ei pea ilmtingimata trenni tegema, kui mulle ei meeldi. Sest teised teevad ja neile meeldib? No mulle meeldib reaktsioonivõrraneid lahendada, aga ma ei suru seda teistele peale. Kuigi võiks.

Nii et mis teema inimestel sellega on, et kui neile miski meeldib ja see neil hästi välja tuleb (käsitöö puhul on see muidugi küsitav), siis PEAB see lihtsalt teistele ka meeldima. Vastupidiseid näiteid on muidugi ka, aga need puudutavad rohkem maitse-eelistusi, näiteks muusikamaitset. Ma pole tihti kohanud inimesi, kes ütleksid näiteks "Mulle Smilers ei meeldi, aga ma möönan, et nad on täitsa okei". Parem on ju ikka karjuda, et nõmedad, miks nad nii sitta muusikat teevad, kuidas nad üldse kellelegi meeldida saavad. Miks? Miks ei võiks inimesed oma maitsega üksi olla?