05 september 2017

Hakkab meeldima

Eks see ole vist paljudele teada, et siin ilmas on nii mõndagi, mis mulle ei meeldi. Mis teha, ma olen lihtsalt selline rahulolematu inimene. Mulle öeldi ka paar päeva tagasi isegi, et ma muud ei tee, kui kritiseerin teisi. Aga noh, lippu tuleb kõrgel hoida, nii et ma siis jätkan. Kritiseerimist. Nimelt sattusin ma eile Marca blogipostitust lugedes mõtlema, kui tohutult närviajav on see, kui näiteks mina ütlen, et mulle ei meeldi see või teine asi (teemakohaselt näiteks raamatute kaanetamine) ja siis mõni hull hakkab targutama, et see pole võimalik, et ei meeldi, sul on kindlasti midagi viga / oled saamatu / pole piisavalt proovinud ja kui need puudused kõrvaldatud on, siis kohe hakkab meeldima. Sest noh, lihtne antipaatia mõne tegevuse vastu pole nende inimeste maailmas lihtsalt võimalik.

Minu maailmas on need "hakkab meeldima" tegevused loomulikult igasugused ürgnaiselikud asjad, mis üht traditsioonilist naist defineerivad.

Söögitegemine. "Keegi pole sind piisavalt kiitnud!" "Sa pole lihtsalt piisavalt pingutanud", "Proovi rohkem!" Praegu olen ma kokkamises jõudnud sellisele tasemele, kus see mind otseselt ei tülgasta, aga kui võimalik, siis hoian eemale. Vahel on muidugi tore midagi teha, aga paljas mõte sellest, et ma peaks mingi pidulaua ette valmistama .... prr.

Igasugune meisterdamine, värvimine, käsitöö, eriti koos lapsega. "Lapsega koos on ju nii tore meisterdada", "Protsess on ju nii lõõgastav", "Kui lapse saad, küll siis ümber mõtled". Ei. Ma võin välja mõelda sada ja üks tegevust, mida mulle oma pärdikuga teha meeldib ning ükski neist ei hõlma guašše, värvipliiatseid või kriite. Palju lõõgastavam. Mingid isetehtud kaunistused, laudlinad, nipsasjakesed – ei meeldi. Teiste tehtut ei oska ma hinnata ja ise ma ka ei tee.

Trenn. "Mida rohkem treenid, seda rohkem see sulle meeldib", "Kui tulemusi näed, siis alles saad aru, et see sulle meeldib". Tavaliselt avastan ma treenides, et mul on mingid kummalised organid, mida ilmselt teistel pole, aga mis minul valutama hakkavad. Kõhutants mulle isegi meeldis hetkeks, aga siis hakkas mul kõht valutama ning enam edasi ei meeldinud. Praeguseks olen ma aru saanud, et ma ei pea ilmtingimata trenni tegema, kui mulle ei meeldi. Sest teised teevad ja neile meeldib? No mulle meeldib reaktsioonivõrraneid lahendada, aga ma ei suru seda teistele peale. Kuigi võiks.


Nii et mis teema inimestel sellega on, et kui neile miski meeldib ja see neil hästi välja tuleb (käsitöö puhul on see muidugi küsitav), siis PEAB see lihtsalt teistele ka meeldima. Vastupidiseid näiteid on muidugi ka, aga need puudutavad rohkem maitse-eelistusi, näiteks muusikamaitset. Ma pole tihti kohanud inimesi, kes ütleksid näiteks "Mulle Smilers ei meeldi, aga ma möönan, et nad on täitsa okei". Parem on ju ikka karjuda, et nõmedad, miks nad nii sitta muusikat teevad, kuidas nad üldse kellelegi meeldida saavad. Miks? Miks ei võiks inimesed oma maitsega üksi olla?

4 kommentaari:

Marca ütles ...

Oojaa, kahe käega kirjutan alla (varvastega kirjutaks ka, kui oskaks :))!
Kuigi, ma vist isegi oskaks paar erandit tuua, kus ma küll inimesele otse näkku ei läheks osatama, et "mis inimene sa säärane oled?!", aga kui keegi ikka ütleb, et ta ei salli lugemist või ei kannata muusikat, siis ma omas peas mingid negatiivsed järeldused selle inimese kohta ikka teen. See ei tähenda muidugi, et ma teda "ta enda huvides" aktiivselt ümber pöörama asuksin. Mu jaoks kõlab isegi lause "sa pole lihtsalt leidnud enda jaoks sobivaid raamatuid/muusikat" kuidagi vastikult patroniseerivalt. "Küll mina juba neid asju tean, usu mind, kullake!" Brrr!

Madli ütles ...

Jah, kui inimesele ei meeldi lugeda või muusikat kuulata, siis ma võtan selle teadmiseks (ega suhtle enam temaga :)), aga ei hakka soiguma, et "sa pole veel õigeid raamatuid lugenud / õiget muusikat kuulanud". Las ta siis elab ilma muusikata ja mina ilma kokaraamatuteta. Kõik on õnnelikud.

notsu ütles ...

hih, keegi kirjutas kuskil midagi sellist matemaatikast - see võis umbes nii olla, et kui ta teataks, et on gei, siis ei hakkaks keegi tuttav rääkima, et "oled sa ikka kindel?" ja "sa pole lihtsalt õiget tüdrukut kohanud" jne - keegi isegi ei mõtleks sellele. aga kui ta ütleks, et talle ei meeldi matemaatika, siis tuleks raudselt "oota, aga proovi seda raamatut lugeda", "sul pole lihtsalt head õpetajat olnud" jne.

kusjuures ma tunnen matemaatika suhtes umbes sama nagu lugemise suhtes - et mismõttes kellelegi ei meeldi üldse mitte mingisugune matemaatika? aga pöörama ei ürita siiski hakata.

huvitav, kuidas käeliste tegevuste fännid suhtuks, kui nende... ütlemegi näiteks matemaatikafoobiale samamoodi reageeritaks - "küll sulle meeldima hakkab, kui lapsed tulevad ja neil koduülesandeid tuleb aidata teha"?

Madli ütles ...

Jah, ma tean inimesi, kes näiteks vihkavad keemiat ning ei ole seda ka pärast pikka ja vaevarikast õppimist armastama hakanud. Ma ei lähe ju nende juurde rääkima "Oot, kui sa nüüd terve posu reaktsioonivõrrandeid ära lahendad, siis hakkab meeldima! Proovi! Mis mõttes ei taha, kuidas sa ei oska, saamatu oled vä? Iga normaalne inimene ju oskab!" Või siis raamatutega: "Loe, täiega hea raamat on! Sulle ei meeldi vä? Loe uuesti, hakkab meeldima!"