Hoiatus: hakkan rääkima lasteteemadel, nii et keda ei huvita, see võib ennast nüüd edasilugemisest säästa.
***
Ma arvan, et iga lapsevanema jaoks on mingid teemad eriti südamelähedased, olgu nendeks siis tervislik toitumine, huviharidus, haridus, piisav füüsiline liikumine, sotsiaalne hakkamasaamine või areng üleüldse. Ma mäletan hästi, kui üks tuttav ei saanud aru, miks minu jaoks igasugused arengusse puutuvad verstapostid nii vähetähtsad on, kuidas on võimalik, et mind üldse ei huvitagi, kas mu laps oskab kolmeaastaselt lugeda ja miks ma ometi teda selleks ette ei valmista. Siis hakkasin ma mõtlema, et kui minu jaoks kiire areng nii oluline pole, siis mis on. Jah, mis on mulle südamelähedane oma last kasvatades? Õige vastus on: vaimne tervis.
Ilmselt oleks paslik vahele mainida, et ma ei pea otse loomulikult silmas seda, et ma oma silmad peast välja nutaksin ja Ernsti metsa viiksin, kui ta autist vms oleks – oh ei! Samuti ei põlga ega karda ma ühtegi vaimse häire või puudega inimest, aga ... (ma juba tunnen, kuidas ma libedale jääle astun) ... ma ei taha enda poolt astuda ühtegi sammu, mis mu lapse vaimsele tervisele laastavalt mõjuks.
Aga kuidas seda teha? Mul on mõned pidepunktid olemas, aga ma ei ole üldse kindel, et nendest piisab. Ah, vahet pole, toon need ikkagi rahva ette.
a) Võimalikult vähe ekraane. Ma olen seda loomulikult enne ka rääkinud, aga ma ei näe tittedele multikate näitamises mitte ühtegi positiivset asjaolu. Mitte ainsamatki. Ma tunnen juba enda, paksunahalise ja tehnoloogia poolt karastatud täiskasvanud inimese peal, et pärast paaritunnist telerivaatamist on raske tavaellu tagasi pöörduda, nii et võib ainult ette kujutada, kuidas mõjub virvendav ekraan kaheaastasele. Pealegi on tohutult õõvastav vaadata kontaktivõimetut last, kes klaasistunud pilgul telekat vaatab. Mikita juba hoiatas inimkonda, et meist keegi ei tea, millise põlvkonna ekraanid üles kasvatavad ja ma võtsin seda hoiatust väga tõsiselt.
b) Võimalikult vähe igasuguseid kärarikkaid lõbustusi. See kõlab, nagu hoiaks ma Ernsti kodus vangis, aga noh ... ei. Me käime hästi palju õues, mängime aias jalgpalli, vahel käime ooperis või kontsertidel ... Kui juurde lisada veel kõik see, mida ta lasteaias kogeb, on lõbustuste hulk minu arvates ühele kahepoolesele piisav, sest sellises vanuses laps ei vaja meeletuid reise, kära, mängukeskusi ja muud tramburaid. Endiselt: isegi minule mõjub tittede karjumine ja laamendamine väsitavalt, mis siis veel väikesest lapsest rääkida. Lasteaias on seda kära niikuinii piisavalt (aga õnneks on Ernsti lasteaed õuesõppega, nii et see kära hajub).
c) Võimalikult palju usaldust. Jah, aegade algusest pärit küsimus, ehk kuidas tekitada lapsevanema-lapse vahel usalduslik side. Keelates? Kõike lubades? Piire seades? Kõike koos tehes? Ma olen üritanud minna seda teed, et ma räägin Ernstiga võimalikult palju, seletan talle, kui ta midagi teha ei tohi, miks ta seda teha ei tohi ja ... kuulan, mis tema räägib. Noh, vähemalt ma üritan seda teha. Vahel muidugi juhtub, et ma olen väsinud ega jaksa tema liiklusteemalisele jutule (erinevat värvi autod ja nende liikumissuund on väga olulised teemad praegu) midagi adekvaatset vastu öelda, vahel olen ma millegi peale vihane ega taha üldse rääkida. Päevad pole vennad.
d) Võimalikult vähe kunstlikku arendamist. Ma tean, et ma olen jätnud mulje, et ma oma lapsega midagi koos ei tee (loodetavasti siiski mitte kõigile), aga tegelikult ikka teen küll. AGA. Ma ei arva, et ta peab kõik eluks vajalikud oskused olema omandanud viiendaks eluaastaks. Rahulikult. Ma olen teinud vahel selle vea, et küsin Ernstilt mingeid asju, mida ta veel ei tea ja KOHE on näha, et see muudab ta närviliseks. Ta ju tahaks, aga ei oska. Siis ma tõmban hoogu maha ja meenutan endale, et ma olen rumal. Miks peab väike laps ennast kehvasti tundma sellepärast, et mina tahan tema oskustega eputada? Õudne inimene
Mida veel? Minu jaoks on vaimne tervis eluliselt tähtis, tähtsam kui kõik tervislikud toitumised, huviringid ja eliitkoolid kokku, nii et ma tahaks VEEL midagi teha. Või midagi veel vähem teha? Igatahes, kui keegi oskab anda häid nõuandeid vaimse tervise hoidmiseks (ka mulle endale), siis ma olen üks suur kõrv, sest ega ma tea, kas minu kasvatussuund üldse õige on.
2 kommentaari:
Noh, kui Marca postitust lugeda - ja VVN oma - siis tundub üks adekvaatne asi, et kui keegi lapsele liiga teeb, siis sa ei süüdista selles last.
Mitte et ma kahtlustaks sind, et sa tahaks ilgelt last süüdistada, aga inimeste lapsepõlvekogemusi lugedes tundub see päris sage käitumismall olevat. Kui sa seda ei harrasta, saad endale kohe ühe hea punkti kirja.
Kui järele mõelda, siis see läheb sinna usaldusliku suhte alla.
Nii, ma enne lugesin unise peaga valesti – ma ei süüdistaks mitte kunagi oma last siis, kui keegi talle liiga teeks. Mitte kunagi! Ma vihkan selliseid inimesi, kes nõrgemaid kiusavad/löövad/ahistavad kogu südamest, nii et kui ma avastaks, et keegi kellelegi liiga teeb (ei pea ilmtingimata just minu laps olema), siis oleks ma kohe kohal õigust nõudmas.
Postita kommentaar