12 september 2017

Vahepala

Tahtsin minna laupäeval Nõmme metsa piknikule. Olin juba suures elevuses, sest mõelda vaid: mets ja vaikus ja termosega tee ja võileivad! Esimene asi, mida ma laupäeval aknast välja vaadates nägin, oli tumehall vihmakardin. Ka kõige entusiastlikuma meelega ei suutnud ma leida ühtegi võimalust piknikuks. Suure nördimusega tegin uued plaanid, mis tegelikult polnudki teoorias kõige hullemad: Koidula tänavas toimus kirjandusfestival ja kuna mu kodust on sinna kõigest paarsada meetrit kuni kilomeeter, seadsimegi sammud hoopis sinna. Mitte, et vihm lõppenud oleks, oi ei! Ma küll püüdsin oma kirjanduslikku külge esikohale seada, aga kui see rõlge uduvihm mu prillid täiesti läbipaistmatuks muutis, loobusin isegi mina. Veel suurema nördimuega läksin raadiomajja pannkooke sööma. No mis elu see on, kultuurne ka ei saa olla!

Selline sissejuhatus mu nädalavahetusele siis. Pühapäeval oli aga taevas armulikum ning kuna Nõmme oli ikka veel mu hinges, läksimegi sinna. Metsas ringi jalutades meenus mulle, et kui olin nii 12-aastane, veetsin ma ühe toonase sõbrantsiga peaaegu kogu vaba aja sealsamas Nõmme metsas. Ei olnud meil mingeid telefone, et keegi meie asukoha kohta teavet oleks saanud ... ma ei tea, kas ma isegi kodus ütlesin, kuhu ma lähen, aga terved õhtupoolikud (koolipäevadel) ja nädalavahetused me seal veetsime. Mikita oleks mu üle uhke! Ma mäletan, et metsas oli tohutult tore, sest kui praegu on pool metsa discgolfijate poolt hõivatud, siis toona polnud seal isegi mitte korralikke teeradu. Mitmel korral ei saanud me aru, kus me oleme ja kustpoolt üldse välja saab. Igatahes – toonastest mälestustest elevuses, vedasin ka oma pere metsa ... et avastada, et pool metsa on täis hulle, kes taldrikuid loobivad. Nii et taas – ei mingit piknikku. Läksime hoopis turule ja rongiga sõitma, sest mul kasvab peres üks rongientusiast. Sealt edasi Balti jaama turule ning sealt juba Vanalinnatiiruga koju. Mõnus!

***

Eile heitis üks sõber mulle ette, et miks ma ennast disainimisega "alal hoian", kui ma võiks ju hoopis midagi suuremat ja ägedamat teha. Et minu võimete juures jne. Ma olin just natuke enne seda jõudnud mõelda, kui väga mulle mu rahulik elu meeldib, nii et mul oli ka kohe vastus valmis: mulle meeldib see, et mul on aega tööd teha, aega puhata, aega lapsega mängida, aega iseendale, aega perele. Miks ma peaks endale "ägedaid kohustusi" juurde võtma? Et olla ühiskonna jaoks aktsepteeritavam? Ei viitsi. Ma olen praegu tõesti rahul sellega, et mul on mu töö, mu ideaalses vanuses laps, mu ideaalses asukohas üürikorter, mu ideaalses suuruses suhtlusringkond ... Ja tõesti, ma pole vist enne oma eluga niimoodi rahul olnud. Loomulikult on mul vahel hirme, mis saab edasi, mis juhtub, kui midagi muutub, kas ma suudan kõike seda kupatust püsti hoida, aga need hirmud on pigem minu sees. Kõik, mis ma enda ümber olen suutnud koondada, on imeline. Näiteks Ernst – ma vaatan teda ja mõtlen, et mul on nii tohutult vedanud, et ta nii suure hulga loomuliku intelligentsiga on, sest mina teda küll selliseks kasvatanud pole. Selliseks, kes suudab terve kontserdi vältel vaikselt istuda, kes käitub kohvikus viisakalt, kes ei löö ega peksa teisi ega võta asju ära. Mitte, et ma talle vastupidist õpetanud oleks, aga ikkagi – milline imeliselt intelligentne laps! Ma saangi tema kõrvalt tegelda kõige sellega, millega tahan ning õnneks on mu soovid üsna tagasihoidlikud: lugeda raamatuid, käia kohvikus, käia jalutamas ... sõita vahel bussiga Tartusse ja tagasi. Mulle nii meeldib! Ja et kogu mu pere on nii kultuurihuviline, et keegi ei pea pahaks, kui ma vaimustuse või hämmeldusega viimati loetud raamatust rääkida tahan (viimane lugemiskogemus oli "Šokolaadist prints" Andrei Hvostovilt  ning ma olen siiani segaduses, kas see mulle meeldis või mitte). Ning kes kingivad mulle sünnipäevaks teatripileteid. 

Ma võiks siia jahuma jäädagi, aga ma hõljun nüüd õndsalt lasteaeda. Aa, mis ma veel avastasin, on see, et mu töökoha kõrvalt läheb kergliiklustee otse lasteaia juurde ning ajal, mil terve Tallinn ummikus istub, on tohutult mõnus iga päev u 6 km edasi-tagasi jalutada. Tervislikud eluviisid viivad elus edasi!

2 kommentaari:

notsu ütles ...

Mis on sinu jaoks Nõmme mets? kas see, mida mina olen teadnud Mustamäe nõlva ja oru all (see looduskaitsealaga riba, mis jääb Mustamäe ja Nõmme vahele ja kust Ehitajate tee läbi jookseb)? või Hiiu park?

Madli ütles ...

See, kus suusahüppemägi on.