Ah et miks ma nii kaua kirjutanud pole? Ma olin haige. Kes teab, et ma vabal ajal hüpohondrik olen, võib nüüd ette kujutada, mitu testamenti ma selle aja jooksul kirjutasin. Oma parimatel hetkedel aga ...
... valmistusin talveks ehk tellisin briketti, kütsin ahju (üks mu parimatest oskustest on ühe tikuga tule alla saamine), otsisin üles talveriided ja pakkisin suure kahjutundega ära suveriided. Näe, siin on pilt ka, kuidas me talvel välja nägema hakkame:
... teinud ohtralt tööd ja õppinud veidi rohkem trükireklaamide tegemist,
... lugenud palju raamatuid, eriti eesti kirjandust. Viimane elamus oli "Klaaslaps", mida oli kohati päris raske lugeda, sest mul on ju ka lapsesaamiskogemus endal olemas. Õnneks mitte nii kurva lõpuga, aga siiski,
... mõelnud, et peaksin soengut muutma, aga milliseks? Pikad juuksed on üsna tülikad, aga samas on nendega lihtne, sest vajaduse korral saab nad kinni panna ja teeselda, et see ongi soeng. Lühikeste juustega on aga üks igavene jama, eriti kui nad on paksud ja lokkis nagu mul. Nii et? Bobisoeng on mul olnud, lokid ka, punased juuksed, mustad juuksed, poisipea ... Kuhu edasi?
... hoidnud ennast peaaegu ebanormaalselt palju kursis poliitikaga. Ma ei tea, kas on veel teisi, kes luges läbi kõikide erakondade programmid ning vaatas ja kuulas kõiki poliitikasaateid? Valimas käisin loomulikult ka, vanamoodsalt õigel päeval, paberi ja pastakaga. Mu ID kaart nimelt tõrgub ja ma ei saa sellega mitte midagi teha,
... avastanud, et mu kõige lemmikum töökaaslane on EKRE pooldaja. Kas ma nüüd suhtun oma kolleegi teisiti? Ei. See tasand, millel me suhtleme, on õnneks poliitikast valgusaastate kaugusel ja tegelikult hoidun ma üleüldse tuttavatega poliitikast rääkimisest. Ma ei taha teada teiste inimeste poliitilisi eelistusi, ma ei taha teada, keda nad valivad ja kas nad on kooseluseadusevastased või mitte,
... vaadanud ära mitu filmi. "Keti lõpp" oli Eesti filmide tavapärasel tasemel, ehk täis loogikavabu ja seostamatuid (kriitikute arvates loomulikult hästi sügavmõttelisi) sündmusi, aga film, mis mulle ääretult sügava mulje jättis, nii et ma ei ole suutnud isegi aru saada, KUIDAS see mulle mõjus, oli "Zooloogia". See tuli ühel õhtul ETV2 kanalilt ja .... ma olen siiani lummuses. Kel vähegi võimalus, vaadake ka, sest ajamasin laseb seda veel kolmapäevani vaadata. Kuidas meeldis?
... kasvatanud oma last ja mõelnud, kas minust oleks targem õpetada ta oma tundeid kontrollima ja tagasi hoidma või lasta tal need kohe välja elada. Kõrvadele ja (minu) närvidele on parem esimene variant, aga siiani olen ma arvanud, et talle endale on parem teine. Ah, ma ei tea, lapse kasvatamine on nii keeruline. Kui teisi vaadata, siis tundub, et heaks emaks olemiseks piisab vaid pildistamisest, õigetest mänguasjadest ja tervislikust toidust. Miks mina siis kogu aeg mõtlen oma lapse vaimsele tervisele?
... mõelnud ja meenutanud, kas mind on kunagi ahistatud. Kui alguses lugesin ahistamiste hulka ka kõik klubides toimunud tagumikunäpistamised, siis hiljem võtsin need sealt ära, sest ... ma loen ahistamiseks kaht liiki olukordi: a) keegi käitub asukohale mittevastavalt nilbelt, nt silitab kellegi kätt kontoris, nühib ennast ühistranspordis kellegi vastu jne jne või b) käitub ebameeldivalt ka pärast seda, kui talle on öeldud, et "ära tee". Ja siis veel loomulikult räigemad ahistamised, soolised ahistamised ja muu selline, aga seda räigemat poolt ma praegu ei puuduta. Ühesõnaga, räägime ikka minust ja seega siit minu ahistamisajalugu: meenub kõigest üks konkreetne juhtum, kui ma läksin heasüdamlikult aitama üht tänaval vedelevat meest ja kes tänutäheks hakkas mind "koju saatma" ehk jälitama. Ülejäänud ahistamised on olnud klubipõhised ehk keegi nt on sadanud lauda ja keeldunud sealt lahkumast või nilbitsenud suitsuruumis, aga isegi neid vahejuhtumeid on üsna vähe olnud. Küll aga ei pea ma ahistamiseks nt seda, kui keegi tantsides mu ümbert kinni võtab või möödaminnes mu tagumikku katsub, KUI ta pärast mu hoiatavat pilku oma tegevust ei jätka ning soovitavalt ka vabandab. Enamikul meestest on aga õnneks alalhoiuinstinkt olemas ja nii on nad enamasti pärast esimest katset füüsiliselt tutvust sõlmida tagasi tõmmanud. Mult on ka küsitud, kas ma ei taha kaasa minna või enda juurde kutsuda või hotelli minna, aga pärast mu keeldumist pole mingeid sanktsioone järgnenud ja seega - nagu mu sõber ütleb, siis kunagi ei saa teada, kui ei küsi ning minust oleks ääretult ebanormaalne viisakaid küsimusi ahistamiseks lugeda. Ma arvan, et minu õnn on ka see, et a) ma pole juba loomult väga väljakutsuv ja b) kui mulle miski ei meeldi, annan ma sellest kohe teada. Normaalsed ja kiimased mehed ei viitsi minusugustega vaeva näha ja lähevad sinna, kust lihtsamalt saab, mitte ei asu ahistama. Milleks? Terve linn on lõtva püksikummi täis, pole vaja ühtainsat pipart piinata. Mul on küll nt selliseid sõbrannasid, kes ei julge pervertidele öelda, et tõmmaku minema, ning kes pärast siis soiuvad, kuidas neid ahistati. No kuulge! Kui ise enda eest ei seisa, siis ei tee seda keegi!
... mõelnud järgmise aasta reisiplaanide peale ja jätnud sõelale 2 varianti: Sloveenia ja Island.
See on kõik.
