08 oktoober 2017

Olen väikekodanlik

Loen siin erinevaid blogisid ja imestan, kuidas kõikide eludes nii palju toimub! Draamad, suured muutused ... ja siis olen mina, kelle tänase päeva tippsündmuseks oli see, et ma värvisin juuksed ära ja ostsin uue särgi.

Mitte, et ma tahaks enda ellu draamasid. Issand, ei! Ma mäletan küll, kui traumeeriv see oli, kui pidin jagelema mingites suhtekolm-neli-viisnurkades või jagama maid mingites tülides "see ütles seda ja miks sa rääkisid sellega ja miks sa tantsisid tollega". Mingeid suuremaid elumuutusi ka ei igatse ja plaanis ka pole - ei mingeid uusi mehi, lapsi, elukohti ega töid.

Vot seda ma tahtsingi öelda. Ma olen igav inimene ja elan igavat väikekodanlikku elu. Punkt.

***

Aa, ma olen unustanud kajastamast Vennaskonna kontserti, kuigi ega seal midagi nii kajastamisväärset polegi. Mind tsipa häiris see, ei, tegelikult häiris ikka VÄGA, et Vennaskond on mingitel täiesti arusaamatutel põhjustel otsustanud sülti laulma hakata, nimetades seda merelauludeks. Äärmiselt ebameeldiv. Olgu, üks või kaks laulu, aga terve sett? No nii ikka ei lähe! Õnneks oli teine sett ikka tavapäraselt hea, aga kuna rahvas oli pehmelt öeldes hullumeelne, siis ma väga lähedalt seda nautida ei saanud. Ma nimelt ei ole nii agressivne, et suudaksin nautida punkkontserdile omast hüppamist. Kusjuures publik oli tõesti kuidagi eriti närviline ja purjus, kuigi asi võib olla ka selles, et ma pole ikka väga kaua viibinud kohas, kus enamik on keskmisest suuremas joobes. Nüüd sain ka aru, miks. Mu ees kargles näiteks umbes neli-viis naist, kel alkohol oli juba ammu tasakaalu ja taktitunde viinud, nii et pool aega veetsin ma põigeldes, et mind kellegi joogiklaas või kingakonts ei tabaks. Tabas ikkagi. Ma ei tea, mis neist edasi sai, aga ma palvetasin mõttes, et ma mittttttttte kunagi ise ennast nii purju ei jooks, et ma keset platsi pikali ei lendaks (see juhtus). Purjus inimesi, kes mulle otsa kukkusid, oli veelgi ja nii avastasingi ma lahkudes, et mu jope oli kaetud mingi seletamatu ollusega, mis ilmselt kellegi klaasist sinna sadanud oli. Oeh. Aga ega see ei tähenda, et ma Vennaskonna kontsertidest loobuksin, pean lihtsalt järgmine kord mingid kaltsud selga panema. 

Kinos käisin ka vahepeal. Üksi. Jäin ellu ja keegi ei kutsunudki kombluspolitseid, et mida see kõlvatu naisterahvas siin kondab nii hilisel ajal. Film oli, nagu mainit, "Toni Erdmann" ja see oli nii hea film, et nõuab ilmselt eraldi postitust. Filmist inspireerituna sattusin ma ühe sõbraga vaidlusesse, milline peaks olema üks täiskasvanud inimene. Tõsine? Või kuidas üldse defineerida täiskasvanulikkust? See on samuti üks mõtlemist nõudev teema, sest ma olen viimasel ajal nii palju oma endisi hoiakuid ümber defineerinud, et ma enam ise ka ei tea, mis või kes ma olen või mida arvan. Aga üks on kindel ja seda ütlesin ma ka oma sõbrale: täiskasvanud inimesed ei ela ise oma elu keeruliseks. 

Ja siis kutsusin ma ühe oma sõbra Woodstocki, sest mul oli kurikaval plaan ta enda eest kooli üht tundi andma saata. Teate, mida ta mulle vastas? "Seal on ilmselt võimalik peksa saada." Mitte, et ma vastu saaks vaielda, sest igal pool on võimalik peksa saada, kui tahta, aga taas üks eelarvamus, et rokibaarid on ohtlikud kohad. Oeh. Näiteks ei tea ma Tartus ohutumat kohta (enda jaoks) kui seda on UG, mis on kohe kindla peale rokibaar ning oma mitmel käigul Woodstocki pole ma samuti tavapärasest hirmsamasse seltskonda sattunud ... Kust sellised eelarvamused tulevad? Tegelt? Kas kellegagi on nii juhtunud, et astub rokibaari sisse ja KOHE antakse lõuga?

***

Tänaseks kõik. Ma lähen nüüd oma tavapärast väikekodanlikku rutiini nautima.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mina mõtlesin ka tükk aega, et draamad on minu elust ammu lahkunud. Et on ja jääb väikekodanlik tiksumine, kõigil on hea rahulik ja tore olla. Aga siis ei olnud järsku.
Nii et sündmusi võib ellu tulla ka täiesti ootamatult. Ega alati üldse mitte pahasid, ka häid võib tulla. Lihtsalt huvitavaid. Just saying.

Madli ütles ...

Heade sündmuste ja muutuste vastu pole mul midagi, aga ma loodan, et mingit suuremat kokkukukkumist kusagilt ei tule. Lihtsalt ma vaatan enda ümber ja näen (mitte ainult blogimaailmas, vaid üleüldse), et kõik laguneb. Inimesed, kes on olnud aastaid koos, ei suuda enam teineteist vaadatagi, seni rahulikud ja sõbralikud tuttavad on jube närvilised ja vihased, töökohad kaovad ja vahetuvad, elukohad muutuvad, sõprused lähevad katki jne jne. Ja siis ma vaatan seda kaost enda ümber ja loodan, et killud mind ei taba, sest ma olen nii kaua soovinud sellist sooja ja turvalist väikekodanlikku elu, mis mul praegu on. Vähemalt ise ei kavatse ma ühtegi draamat tekitada, kui just eluliselt vajalik ei ole.

Marca ütles ...

Järelikult see suvel kuuldud üks kahtlane meremehelaul Vennaskonna esituses polnudki ühekordne arusaamatus...
Rockibaaridel on jah kuidagi see maine, et "oi sinna küll ei julge tulla". Ainuke intsident, kui seda nii võiks nimetada, oli ühel mu diskosõbrast sõbral, kellele Illegaardi uksel keegi käratas, et tal olevat kole palju Nike märke riietel küljes. Sõber küsis viisakalt vastu, et kas see on probleem, vastati, et pole ja muud koledat ei juhtunudki :) Pigem saab peksa mingites süldibändide esinemiskohtades, Tartus näiteks 16Kannu (pole seal küll ammu õhtusel ajal käinud, aga kunagi oli nii) ja Sõbra Pubi (seal ikka olen mitu korda kiirabi ees näinud). Aga ilmselt pääseb nö tavainimene ka seal peksa saamata, lihtsalt mingid "omad joped" tõmblevad.

Madli ütles ...

Pool Kuus oli vist ka selline koht, kus tihemini peksa sai? Ma nagu mäletan mingeid kuulujutte, kuigi ega ma ise seal käinud ei ole, nii et ei tea.
Ma ei saa aru, miks Vennaskond neid merelaule laulab? Vaevalt nüüd rahva tungival nõudmisel. Ma pidin ehmatusest pikali kukkuma, kui nad "Tuulevaiksel ööl" laulma hakkasid.

Marca ütles ...

Jah, Pool Kuus oli ka kole urgas, seal vahetus isegi omanik, aga mainest ikka lahti ei saadud ja nüüd on seal renoveeritud uus koht uue nimega Amsterdam, ei ole ise käinud, aga paistab selline viisakam pubi olevat.